Me olime Eesti sõdurid. Mart Laar

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Koputamisele ei vastatud. Kaevus paistis piimapang, mis oli sügavusse lastud. Vinnasin selle üles ja olin just jooma hakkamas, kui naisterahva hääl ütles: „Oodake, ma toon teile kruusi, millest saate juua!” Kui naine mulle jooginõu ulatas, hakkasin nutma ja laususin: „Ma ei ole varas ja ei ole ka kunagi piima varastanud, kuid olen kohutavas janus!” Olin väga õnnetu ja tundsin ennast tõelise vargana, kes on kaaseestlase piima kallal. Naine aga vastas: „Saan sellest aru, et sina võib-olla oledki see, kes Mikitamäel tulistas!” Vastasin: „See olen ma küll, kuid mitte varas.” Naine palus mul talutuppa astuda ja ütles: „Nüüd ma jooksen metsa ja kutsun oma mehe. Nad kõik viibivad metsas ja varjavad ennast hirmust küüditamise ees.” Umbes poole tunni pärast saabuski mees, kes oli tugev ja noor setu nimega Tohva. Tohva viibis aastaid Siberis, kuhu teda mõisteti tema eestimeelsuse pärast. Ta on nende ridade kirjutamise aegu tagasi orjastatud kodumaal, kuid mitte oma talus. T. võttis mind kaasa ja tutvustas metsas oma kaaslastele kui kangelast. Need mehed peitsid ja toitsid mind ning käskisid puhata. Olin palavikus ja hiljem sain ka kõhuhaiguse. Kolmandal päeval sain tükk paberit ja pliiatsi ja panin oma peiduurkas kõik need read korralikult kirja.

      8. juulil saabusid Saksa sõjajõud Petseri linna. 9. juulil ehitasime neile auvärava, kus oli ka pudel „lepikuliisut” ja suur kausitäis keedetud mune. 11. juulil sõitsin hobusega Petserisse, kus kohtasin leitnant E. Kumarit, kes minuga samal ajal polgust põgenes.

Saksa okupatsioon ja teenistus Eesti Omakaitses

      Kui ma 11. juulil 1941 Petserisse jõudsin, oli kolonelleitnant M. Kaerma juba sakslaste poolt kohaliku Omakaitse ülemaks määratud. Ta oli olnud kolonel Sauselgi polgus majandusülemaks ning olin temaga tihedas läbikäimises ajal, kui olin polgu töökodade ülemaks. Ka juba Eesti iseseisvuse ajal puutusin temaga kokku, kui ta oli haridusministeeriumis riigikaitse sõjaliste õpetuste üldjuht. M. Kaerma oli haritud ja avara silmaringiga vanem ohvitser. Teda päästis Venemaale minekust asjaolu, et ta oli just sellel ajal haiglas, kui polk oma sõjateekonda alustas.

      Ta kaelustas mind nüüd kui vana ja head sõpra ning määras mind kasarmute komandandiks. Kõik minu põgenemisteekonna kaaslased, endised polgu relvatöökoja teenistujad, andis ta minu käsutusse. Meil oli tõsine heameel, et saime ühineda sõpradega, kelle teed läksid lahku põgenemisretkel. Neilgi oli õnnestunud elusana Petserisse jõuda.

      Kasarmute komandandina mul muud otsest tegevust ei olnud kui valveteenistus. Hiljem, kui Omakaitse võttis juba lahinguüksuse kuju, määrati mind raskekuulipildujarühma ülemaks. Võtsin osa mitmest haarangust ja tagala puhastamise operatsioonidest.

      21. juulil kutsuti kõik ohvitserid Omakaitse staapi ja teatati, et on võimalus osa võtta Emajõe rinde võitlustest ühe rühma suuruse üksusega ja ühe ohvitseri juhtimisel. Teatasin nõusolekust esimesena ja keegi sellele vastu ei vaielnud. Üldiselt teati, et olin pärit Tartumaalt ja seega ka hea selle kandi inimeste ja maastiku tundja.

      22. juuli hommikul oli üksus üles rivistatud. Rühm koosnes 35 mehest, kellest 25 oli endisest polgust ja nendele lisaks 10 endist kooliõpilast. Lahkumisel pidas kolonelleitnant Kaerma sütitava kõne. Sama tegi ka Petseri linnapea. Samal õhtul jõudsime veoautol Võnnu alevisse, kus asus selle rindelõigu staap. Kõrgemaks ülemaks oli Saksa pioneerkompanii ülem leitnant Sampson ja adjutandiks eestlane, lipnik Sildnik. Mõnetunnise puhkuse kasutasin meestele Vene käsigranaadi materjalosa ja granaadi kasutamise tutvustamiseks. Jagasin rühma jagudeks ja nimetasin vastavad ülemad. Rühmavanemaks määrasin energilise nooremseersandi Jaro Karmo. Esimese jao ülemaks aga tema noorema venna Henn Karmo, teise jao ülemaks nooremseersant Veske ja kolmanda jao ja raskekuulipildujajao ülemaks reamees Harju. Meid paigutati rindelõiku, mis asetses Mäksa vana tuuleveski rajoonis. Paremal, Kavastu mõisa rajoonis, paiknes leitnant Laas ja vasakul, Mäksa mõisa rajoonis, lipnik Pärismägi oma meestega.

      Hommikul kell 2.30, kui olime positsioonid sisse võtnud, algas vaenlase tugev suurtükituli, mis oli esmakordne kogemus nii minule kui ka meeskonnale. Paigutasin kaks jagu rindele tugipunktidena, teise jao asetasin 1,5 kuni 2 km tahapoole metsaservale, et ära hoida üllatusi tagantpoolt. Asusime umbes 7–8 km laiusel rindel, see tähendab Kavastu mõisast kuni Mäksa mõisani. Punaste peamiseks eesmärgiks oli Emajõe ületamine, eestimeelsete taluomanike hoonete mahapõletamine ja sealsete inimeste tapmine. Ühel ööl, kui saabusime koos rühmavanemaga Emajõe äärest luurekäigult, kõlas üksik lask ja meie vahelt vihises läbi kuul. Selgus, et meie raskekuulipildur S. oli tukkuma jäänud ja nähes lähenemas kahte meest, avas tule. Õnneks oli raskekuulipilduja Maksim sel hetkel laetud ühelasuliselt.

      Raskekuulipilduja Maksim.

      Meie ainsaks mureks oli vaenlase suurtükituli, mis meid pidevalt häiris. Ta otsis meie koondumiskohta, mis asus ühe oru põhjas väikese silla juures. Ühel päeval sattusid lõhkevad mürsud meile väga lähedale, tekitades mulje, et meie asukoht on avastatud. Õhtul muutsime komandopunkti asukohta ja samal ööl virutas vaenlane ühe mürsu otsetabamisena meie endisesse komandopunkti.

      Meie raskekuulipilduja asus Mäksa vana tuuleveski juures, kust poisid tulistasid üle jõe asuvat vaenlast. Selle tõttu oli meie raskekuulipilduja asukoht pidevalt tugeva suurtükitule all. Kord arvasin, et lähen meeste juurde, et nendele julgust pakkuda. Kuid enne, kui sinna sain, langes üks mürsk väga lähedale, minust umbes 6–7 meetri ja raskekuulipilduja asukohast ainult 2–3 meetri kaugusele. Meeskond asus ühes vanas kartulikoopas, kuid siiski sai üks noortest kooliõpilastest põrutada. Saatsin ta esimesel võimalusl tagalasse ja tema tervislik seisukord paranes väga hästi.

      Venelased põletasid enne taganemist kõike, mida said.

      Kui olime jäänud toidupuudusesse, saatsin välja kaks vabatahtlikku, kelleks olid alati 1. jao ülem kapral Henn Karmo esimesena ja teisena tema rühmavanemast vend Aaro Karmo. Sain aru, et neid sidus vennalik armastus ja nii need kaks läksidki toitu otsima. Et maastik meie asukohast tagapool oli järjest tõusev, siis oli see kõik ka vaenlasele nähtav. Nad sattusid suurtükitule alla. Tulistati neljast torust vaheldumisi ja ka korraga. Hoidsime hinge kinni ja tegime oletusi, kas nad jõuavad metsani. Õnneks pääsesid mõlemad. Vaenlane saatis mõned mürsud neile metsa järele, kuid tulutult. Õhtul tulid mehed tagasi mõne leivapätsi ja suure hapukoorekausiga.

      25. juuli ööl süütasid venelased Kavastu mõisa viljaaida, lasid õhku mõned punased signaalraketid ja alustasid üldist taganemist. Hommikul ületasime sakslastelt saadud kummipaatides Emajõe. Ette oli saadetud kolm vabatahtlikku püssidega. Üks neist hakkas uppuma ja karjus appi. Esimesena jõudis üle jõe kapral H. Karmo. Ta viskas püssi maha ja päästis uppuja. See tubli ja vahva noormees Henn Karmo läks hiljem Soomest partisanina suurele Venemaale ja jäi kadunuks.

Mu vend on tapetud

      Asusime põhja pool Emajõge korteritesse. Talurahvas valgus metsast tagasi kodudesse ja kaelustas meie sõdureid. Nad ei teadnud, et teisel pool jõge oli ka eesti poisse. Andsin kogu rühma juhtimise üle rühmavanem Karmole ja alustasin jalgrattal sõitu oma kodukohta Palale, saatjaks sõdur Reemets. Jõudsime õnnelikult kõrvalteid kasutades Palale. Vahepeal oli mulle räägitud, et ühe minu venna, endise omnibussijuhi Alfred Juliuse, olid tapnud Kallaste hävituspataljonlased. 29. juulil jõudsin tagasi Tartusse, kuid seekord juba koos abikaasaga. Oma rühmaga võtsin osa Tartu vabastamise paraadist. Selgus, et kolonel Kaerma oli saatnud meile Petseri jaamast saadud pähkleid ja rosinaid, kuid need ei jõudnud kunagi rindele, vaid söödi ära juba staabi meeste poolt. Paraadil oli väga pikk järjekord, eesotsas staabi ja tagala korraldajatega ja seejärel mõned lahinguüksused koos minu rühmaga. Meeste viha oli suur ja peale tervitust lubasin neil ühiselt ja mitmekordselt hüüda „Pähklisööjad!”.

      See on lühikene ülevaade Omakaitse esimestest päevadest ja lahingutegevusest Emajõe СКАЧАТЬ