Me olime Eesti sõdurid. Mart Laar

Чтение книги онлайн.

      Võru sõjaväekasarmute juures tehti peatus. Olime marssinud ligi tund aega ja paljudel värsketel mobiliseeritutel olid uued saapad jõudnud juba jalad villi hõõruda. Kuni mehed kohendasid oma jalanõusid, kutsuti pataljoni kaader kompaniide kaupa kokku ja meile anti mõningaid juhtnööre ja korraldusi edaspidiseks rännakuks.

      Viimasena võttis sõna kompanii politruk. „Seltsimehed komandörid,” alustas ta väga tähtsa ja tõsise näoga, „mulle on tehtud ülesandeks teie tähelepanu suunata mõningatele asjaoludele, mis sõjaväeteenistus ja eriti sõda endaga kaasa toovad. Nii meile kui ka teile, komandöridele, on pandud terve rida eriülesandeid ja kohustusi. Tahan siin üht küsimust eriti välja tõsta ja alla kriipsutada. Seltsimehed, see küsimus on: väejooks! Väejooksu minek sõja ajal on jõledamaid kuritegusid, mida punaväelane Nõukogude rahva ja tema armastatud juhi, seltsimees Stalini vastu võib toime panna. Vastavalt kuritöö suurusele on ka Nõukogude seaduses vastav karistus. Väejooksu karistab ta surmanuhtlusega!” Ta tegi väikese pausi ja vaatas hoiatava pilguga ringi. „Kuid mitte üksnes väejooksikut, vaid ka tema vanemaid ja perekonda tabab see karistus,” jätkas politruk, „ning ülejooksiku varandus konfiskeeritakse riigi poolt! Nõukogude võimul on pikk käsi, ta haarab süüdlasest kõikjal, kus iganes ta võiks end varjata! Teie kohus, seltsimehed komandörid,” lisas ta õpetavalt, „on see oma alluvatele teatavaks teha ja see neile pealuusse taguda!” Selle viimase õpetusega lõppes kiirmiiting ja me läksime oma üksuste juurde tagasi. Päike oli juba kõrgele tõusnud ja päev oli alanud.

      Kuidagimoodi oli meie väeosa lahkumise saladus väljaspool teatavaks saanud, sest võisin näha oma kaasvõitlejate naisi ja kallimaid meie peatuskohal. Vahetati viimaseid suudlusi ja kallistusi ning manitseti üksteist ettevaatusele. Peagi võeti pataljon jälle lahingrännakukorda ja liikumine jätkus. Meiega sama teed marssis nüüd Võru 140. laskurpolk.

      Taevas oli selge ja pilvitu. Marssisime taktsammul üles ja alla mööda künklikku Võru-Petseri maanteed. Jalad vedasid üles paksu tolmupilve. Kui olime Võrust umbes 20 km Petseri poole välja jõudnud, algasid raskused hõõrutud jalgade pärast. Pean ütlema, et meie oma poistel ei olnud suurt viga, aga venelased! Neile meie sõjaväe saabas hästi ei istunud.

      Üksuste ko lonnid venisid pikkadeks organiseerimatuteks gruppideks. Ei saanud enam üht üksust teisest eristada. Mõned mehed olid nii läbi, et nad ei suutnud enam jalul püsida. Istuti kraavikaldale juhmilt enda ette maha vaadates, hoolimata millestki. Politrukid olid kibedasti ametis selliste meeste ergutamisega. Ähvardati neid hea ja kurjaga.

      Kuulujutud levisid, et meie väeosa sappa on saadetud politrukid erilise ülesandega. Räägiti, et seal tehakse lootusetult mahajäänutega lühike lõpp: kui oled läbi, siis kuul kuklasse ja mulla alla. Ma ei tea, kas tollel kõmul palju tõtt taga oli. Mul isiklikult ei olnud võimalust midagi sarnast näha. Mine võta kinni.

      Kõikidele raskustele vaatamata marssisime õhtul läbi Petseri linna ja asusime linnalähedasse metsa pikemale peatusele. Sellel peatusel saime „täiendust”. Teatati, et uustulnukad olevat Kaasani üliõpilased. Nad olid enamikus keskealised mehed. Rivikoosseisu neid ei saadetud, küll aga liikus neid ringi iga üksuse juures. Nad näisid olevat midagi politruki, komandöri ja eraisiku vahepealset. Selget sotti ei saanud neist keegi. Nad toppisid oma nina kõikjale ja varsti levis kuulujutt, et ega nad mingid Kaasani üliõpilased olegi, vaid olevat Venemaa eestlased, kes valdavad eesti keelt ja tegutsevad meie hulgas nuhkidena. Selles jutus paistis palju tõtt olevat.

      Petseri ümbruses oli palju eestlasi metsa karanud. Eriti palju meie ees liikuvast Võru 140. laskurpolgust. Niisiis võis see viimane kuulujutt tõeks osutada: venelased olid otsustanud meid teravamalt valvata ja tõid siia n-ö Kaasani üliõpilased, kelle ülesandeks oli meil silma peal hoida.

      Kui meie kõik eranditult uskusime ja lootsime, et võiksime kogu ööks sinna metsa jääda, siis järgmine käsk tegi meie illusioonidele järsu lõpu: „Kõik maanteele, endisesse rännakkorda! СКАЧАТЬ