Me olime Eesti sõdurid. Mart Laar

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ oli sõjaväeosi ja punaseid asjamehi liikumas. Õhtul proovisime taas toitu hankida ja sisenesime üksildasse majja. Meie suureks üllatuseks oli selle maja elanikkonna meelsus punane. Varsti kogunes palju inimesi õuele ja meil ei jäänud muud üle kui kiirustada söömisega ja jalga lasta. Panin ka tähele, et meid otsiti taga, sest sirgematel teedel seisid valvepostid.

Jään üksikuks hundiks

      Õhtu jõudes tekkis mõte, et ka teistel kaaslastel peaksid olema erariided. Kogusime kõik rahad minu kätte, andsin oma 9 mm püstoli reamees Väljasele, võtsin tagasi oma Waltheri, mille peitsin oma treeningriietusse ja astusin julgelt ühe suurema talu suunas. Olime kokku leppinud, et kui ma ei ole poole tunni jooksul tagasi, „ründavad” teised seda talu. Talus kohtasin vana naist, kellelt palusin juua. Samal ajal sõitis jalgrattal tallu üks noorem mees, kuulatas korraks ja ruttas minema. Et ära hoida halvemat, tõttasin kohe tagasi, et kaaslasi hoiatada. Õnnetuseks ei leidnud ma neid enam. Olin üksi oma isikliku püstoli ja kaheksa padruniga. Oletasin, et kaaslased ei soovinud edasi rännata Tartumaa suunas ja otsustasid edasi liikuda iseseisvalt. Minu arvates oli Setumaa punaseid ja nende pooldajaid täis ja alles eestimeelsema elanikkonna seas oleks olnud võimalik ennast varjata. Võis ka oletada, et nad ei tahtnud mulle oma arvamust avaldada, sest olin ikkagi nende endine ülemus. Kuid hiljem, kui olime kõik pääsenud, kinnitasid nad, et nad olevat muutnud ainult natukene oma asukohta, et selgemat ülevaadet saada. Nad olid tõepoolest võtnud suuna tagasi Petseri peale ja olid lõpuks jõudnud endistesse polgu töökodade ruumidesse. Seal olid nad end varjanud, kuni Saksa sõjavägi linna jõudis. Hiljem haigestus neist üks, reamees Helmut Väljas ja suri Petseri haiglas. Olin mõnda aega tema vanematega kirjavahetuses.

      Olles jäänud üksi, jätkasin liikumist põhja suunas. Pimenes, kui sattusin ühele väiksele metsavahelisele teele. Sadas kerget sooja vihma ja kevadised hääled ning metsa lõhnad uimastasid väsinud aju. Unistades tõttasin edasi, kuni kohtasin üht vastutulevat setu naist. Üllatusena selgus, et see metsatee viib Petserisse, kus olevat tunnimehed ja piilurid väljas. Ühinesin naisega ja ööbisin tema majas Niitsiku külas. 30. juuni hommikul ärkasin varakult ja alustasin rännakut Tartu suunas. Eesmärgiks oli välja jõuda Räpina rajooni, kus elasid mõned gümnaasiumiaegsed sõbrad. Mõningase rännaku järel ühines minuga kohalik vallakäskjalg. Ta oli väga kinnise olekuga mees, kuid tundus ikkagi parem kui päris üksi olla. Korraks kihutas meist mööda üksik ratsajagu mingi miilitsa või politruki juhtimisel. See kõik juhtus nii kiiresti, et ei olnud võimalik teelt kõrvale hüpata. Ka ühtegi veokit ei liikunud sellel päeval Tartu suunas.

Relv päästab mu elu

      Ees oli Mikitamäe küla, mis varjus mäeseljandiku taha. Eestpoolt paistsid silma ainult kaks maja. Ka teekaaslane ei teadnud mind hoiatada. Külas peatas meid kohalik miilits, et meie dokumente kontrollida. Käskjalal lubati edasi minna, kuid mind paluti majja sisse astuda, et selgitada minu päritolu ja rändamise põhjust. Rääkisin miilitsale toreda ja usutava loo, et olen Tartumaalt ja et minu sõjaväelasest vend küüditati Petserist sel ja sel päeval ja et olen teel tagasi kodukohta, kuid enam ei liigu ühtegi mootorsõidukit. Peaaegu oleks ta mind lasknud edasi minna, kuid arvas siiski, et kontrollib telefonitsi saadud andmeid. Mind paigutati ruumi, kus olid mõned naised ja üks tunnimees vene vintpüssiga. Tunnimees küsis kella ja vastasin talle, et õige aeg on 8.30. Kuulsin, kuidas miilits tellis kõrvaltoast kaugekõne Pala valda. Teadsin, et nooremad meeste aastakäigud on mobiliseeritud ja et minu vale tuleb peagi avalikuks. Otsustasin enda päästmiseks tegutseda. Ütlesin tunnimehele: „Ärge liigutage!” ja liikusin akna suunas. Tunnimees tõstis püssi minu suunas ja sai seepeale minu püstolist kaks lasku rinda. Kui olin akna avanud, tõstis ta jällegi püssi. Ka seekord kõlas kaks pauku ja ta langes rinnuli lauale. Naised lõid suure nutuga lärmi. Üks neist ütles siiski, et miilits on väljas akna all. Nägin seda ka ise, kuid midagi polnud parata. Väljas oli veel neli-viis meest ja nad tahtsid mind kinni võtta. Tahtsin tulistada miilitsat, kuid millegipärast lasku ei järgnenud. Virutasin tugeva löögi miilitsale näkku. Ta kaotas tasakaalu, teised mehed taganesid, püstol kukkus mul käest ja ma leidsin paraja hetke põgenemiseks. Miilits leidis mu püstoli ja tulistas mind minu oma relvast, kuid ei tabanud. Olin mõne sekundiga küllalt kaugele jõudnud. Jõudsin metsa ja olin taas vaba mees. Mu ainsaks relvaks oli nüüd väike taskunuga. See metsatukk oli liiga väike, et ennast seal varjata, ja ma otsustasin kiiresti jõuda kaugemal paistvasse suuremasse metsa. Mulle oli saadetud vastu ka teine miilits, kuid avastasin ta enne, kui ta mind märkas. Sain väikesest metsatukast välja hüpata ja väga kiire jooksuga suurema metsa suunas jooksta. Miilitsal kulus tükk aega, enne kui ta mind märkas ja mõned lasud minu suunas tulistada sai. Olin selle aja jooksul juba tükikese maad kaugenenud ja kuulid ei tabanud.

      Paremal oli talu ja mõned mehed selle õuel. Miilits hüüdis neid appi, algul vene ja siis eesti keeles, kuid mehed ei liigutanud end. Pöörasin umber ja karjusin miilitsale: „Laku perset!”

      Hiljem siiski järgnes minule mingisugune otsijate salk, kuid nad olid leidnud ühe puulõikaja, kes põgenes küüditamise hirmust ja nende jooksu siht kaugenes Pihkva järve poole. Arvatavasti polnud minul selle asjaolu tõttu enam mingisuguseid raskusi ja võisin natukene rahulikumalt hingata ja kaaluda ning hinnata tekkinud olukorda. Oli selge, et olen sattunud piirkonda, kus enamik elanikkonnast oli punase korra pooldajad. Asjaolu, et viimasel korral, kui jooksin üle lagendiku miilitsa kuulidest kiirendatud tempoga, ja et maamehed miilitsa kutse peale temale appi ei tulnud, tekitas arvamise, et siiski kõik elanikud ei olnud punase evangeeliumi austajad. Oli ka selge, et edasiliikumine on väga raske ja et isikut tõendavate dokumentide kontrollimine on nähtavasti rakendatud ülemaaliselt. Otsustasin veel enne pimedat otsida midagi söödavat ja siis mõneks ajaks metsa kaduda. Metsaservalt paistis kaks talu. Üks oli suuremate ehitistega ja teine väiksematega – nii ütelda popsimajakene.

„Kodu” oksarisu all

      Astusin popsimajja. Mees ja naine olid väga kohkunud, kuid mulle anti siiski natuke süüa ja juua. Nende hirm tuli sellest, et just kõrvalolevas suuremas talus oli väljas punaste valvepost ja et kõikjal oli teada minu põgenemise lugu ja Mikitamäel aset leidnud tulistamine. Et peremees seda mulle ütles, näitas tema eestlaslikku meelsust. Hiljem puutusin temaga tihti kokku. Tema juhatas mind maja suunas, kus pidi elama tugeva meelsusega eesti perekond. Samal õhtul valisin välja peidukoha, kus oli palju raiehunnikuid ja nendest üks väiksem saigi minu „koduks”. Järgnesid külmad ja sajused ilmad. Kaasa antud poole leivapätsiga ja ühe pudeli joogiveega ajasin läbi viis ööd-päeva. Kui öösiti hakkas väga külm, lasksin kogu haohunniku raskuse endale peale ja kui sellest oli juba küllaldaselt sooja, tõstsin haohunniku taas üles ja asetasin risttoe selle alla. Hiljem muutusid ilmad soojemaks ja oli päris mõnus olla, kuid öösiti oli ikkagi külm.

      See oli laupäeval, 5. juulil 1941. Sadu oli lõppenud ja paistis soe ning rõõmus päike. Korraga ilmusid mu peidupaiga lähedusse hulk inimesi ja loomakari. Mehed hakkasid puid maha võtma, et talveks küttetagavarasid soetada. Pidin hoolega jälgima nende tegevust, et mitte mõne langeva puu alla jääda. Suureks pahanduseks olid mulle lehmad, kes arvatavasti tundsid leiva lõhna ja tulid mu peidupaiga juurde nuuskima. Pidin neid kepiga torkima, et neid minema ajada. Õnneks mind ei avastatud. Õhtupoolikul püüdis kõrv kinni mingisuguse kõmina lõunasuunast. Arvasin, et see on äike. Tulin oma urust välja, kui talumehed olid koju läinud, ja tõepoolest oli lõunataevas näha ka äikesepilvi. Huvitaval kombel see kõuekõmin ei lähenenud ja kui olin juba tükil ajal seda jälginud, nägin, et pilvisus oli muutunud ja kaldunud ida suunas Pihkva järve peale, kuid kõminat oli ikka veel lõunast kuulda. Esmakordselt tekkis mõte, et see on suurtükituli ja see võis tähendada pääsemist. Mõtetest ergutatuna püüdis kõrv nüüd kinni ka mürskude lõhkemisi, mis eraldusid üldisest lahingumürinast. Hiljem selgus, et tegu oli väikese suurtükilahinguga Pankevitsa küla juures, kus sakslased murdsid läbi venelaste rinde ja avasid tee Pihkva suunas. See oli pääsemine!

      Tuju tõusis märgatavalt. Otsustasin siiski mitte peidukohast lahkuda enne, kui oli pimenenud. Umbes kell 23.30 ronisin haohunniku alt välja ja hakkasin ümbrust uurima, et joogipoolist leida. Pidin janu kustutamiseks lakkuma puulehtedelt kastetilku, mis aga kuigi palju ei aidanud. Varsti СКАЧАТЬ