Название: Me olime Eesti sõdurid
Автор: Mart Laar
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Жанр: История
isbn: 9789949495139
isbn:
Istusin maha ja katsusin magada, kuid und ei tulnud. Siis äkki mõtlesin kohkudes, et kui vahepeal peaks pilve minema, siis ei tea ma õiget suunda ja olen kadunud. Parem on, kui kannan selle eest hoolt otsekohe. Murdsin kaks puuoksa, millest ühe panin põhja-lõuna suunas ja teise Ostrovi linna suunas. See tehtud, katsusin jälle magada. Katsumine jäi katsumiseks, und ei tulnud. Mõtted vaevasid aju.
Idataevas hakkas punetama ja see tõotas eilse ilusa ilma jätkumist. Tõusin jalule ja hõõrusin oma kangestunud liikmeid. Muutus kiiresti valgemaks ja võisin ringi vaadates oma asukohast selge pildi saada. Ega see siin mingi mets ei olnudki. Lepa- ja kasevõsa, tihedate pajupõõsastega. Eemalt läbi võsa paistsid lagedad põllud, üksikud majakobarad ja midagi, mis paistis nagu lehtpuudega palistatud jõekäär.
Lähenesin võsa servale. Otse üle kesapõllu, paari-kolmesaja meetri kaugusel nägin üksikuid punaväelasi askeldamas. Näis, nagu olnuks sinna paigutatud üks suurtükiväeosa. Kahurid ja veokid olid rivistatud põllule. Hobuseid oli kammitsasse seotult laiali üle põllu rohtu närimas. Siit sa praegu küll edasi ei pääse, ütlesin endale. Tõmbusin tagasi võssa, lootes, et majutatud väeosa liigub hommikul edasi ja vabastab mu põgenemistee.
Kell võis olla umbes kolm või neli. Päike oli tõusnud, saates esimesi soojendavaid kiiri madalalt üle tasaste põldude. Mõtlesin endamisi, et kui pääseksin üle nende lagedate põldude jõekaldal paistvate puude ja põõsaste alla, siis võiks edasi liikuda, kuni jõuaksin kuhugi enamvarjatud maa-alale. Seal edasirändamine oleks lihtsam.
Nõnda mõtteid mõlgutades istusin mättale ja toetasin turja jändriku kasetüve vastu. Oli päris mugav olla. Jälgisin linnuriigi esindajaid, kes nagu püstolist lastud raketid sööstsid noolsirgelt õhku, ise sealjuures rõõmsalt lõõritades, kuni kadusid silmist. Lõokesed!
Eemal asuva majadegrupi juures, kuhu suurtükipatarei oli majutatud, avati aiamulk ja lasti kari välja põllule. Musta-valgekirjud lehmad jooksid kiirustades üle põllu laiali ja asusid aplalt kastemärga kesarohtu sisse ahmima.
Kaks punaväelast eemaldus patarei asukohast ja liikus juteldes üle kesapõllu minu suunas. Jälgisin neid ükskõikselt, erilise huvita. Olen sõduritega harjunud. Siis äkki kihvatas pähe, et olen ju põgenik ja nood kaks seal on minu vaenlased. Esimene mõte oli püsti karata ja jooksu pista. Selle vastu kerkis kohe hoiatav mõte – kui nüüd joosta, siis avastatakse mind ilmtingimata, pigem varjata end võsa ja mätaste vahel.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.