Me olime Eesti sõdurid. Mart Laar

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ et Saksamaa fašistlikud bandiidid on kallale tunginud „suurele kodumaale”. Ta kutsus polku üles andma sakslastele purustavat lööki, meenutades sealjuures Napoleoni sõjaretke Moskva alla jne. Samal ajal keerlesid Saksa luurelennukid suures kõrguses laagri kohal. Oli tunne, et nad võiksid mõned pommid lasta kukkuda, et oleks võimalik tekkinud segaduses laiali joosta. Staabiülemaks oli määratud venelasest major Shulkate, kes andis mulle käsu sõita otsekohe Lõunalaagrisse, et diviisis vastu võtta relvi ja laskemoona. Igaks juhuks anti minule kaasa üks venelasest leitnant. Tema ei osanud jalgrattaga sõita, mille tõttu jõudsime suure hilinemisega kohale. Diviisis selgus, et see on kolimas ja mingisuguseid relvi enam välja ei anta. Sama päeva õhtuks jõudsin Petseri kasarmutesse, kuhu olid kogunenud Venemaalt mobiliseeritud tagavaraväelased. Kurb oli neid näha – väikesekasvulised, tõmmunahalised, vatijopedesse riietatud ja igaühel kaelal üks või rohkem paiset. Nende nägudelt peegeldus ükskõiksus ja väsimus nagu loomadel, keda on koondatud tapamajja saatmiseks. Eestlased ristisid nad kohe „Kaasani üliõpilasteks.”

      23. juunil jõudsin tagasi Ersava laagrisse. Selgus, et kogu polk alustab järgmisel hommikul liikumist Petserisse, kus pidi toimuma täielik relvastumine ja lahinguliseks üksuseks ümberorganiseerimine. See oli 24. juuni varahommikul, meie ilusaimal suvisel ajal ja põlisel pühal. Ilmselt mõtlesid kõik eestlased sellel rännakul teadmatusele, kes jäävad elavate kirja või kellele on see rännaku algus viimaseks. Ees oli ju sõjateekond! Mind määrati laskemoonavoori ülemaks ja minu abiks venelasest politruk Nekrassov. Ta oli juudi päritolu ja väga närviline. Välimus oli hirmuäratav. Temaga tekkinud sõnavahetusel räuskas ta ja näitas mulle ähvarduseks oma püstolit. Vastasin, et ka minul on niisugune riist olemas. Juba sel korral tekkis minus arvamine, et venelaste kätte ma ei jää, ja et vabadus tuleb niikuinii. Hiljem, teekonnal, püüdis Nekrassov siiski lepitust otsida. Kõikide politrukkide nägudelt võis nüüd leida rohkem lahkust, sest nad teadsid küllaltki hästi, millises tulises katlas nad olid. Usun, et samamoodi väljendus eesti sõdalaste enesetunne käitumises nendega. Keskpäeval olime Värska-Petseri teel, meid saatsid kaks Saksa luurelennukit. Politrukid püüdsid seletada, et need on omad lennukid. Teadsime aga kõik vastupidist ja ka seda, miks nad meid saadavad. Kella 16.00 ajal jõudsime Petseri kasarmutesse, kus algas kohe kiire polgu ümbervarustamine. Ära korjati kõik Inglise päritolu vintpüssid ja asendati need Vene iselaadijatega. Varsti aga selgus, et viimaseid ei olnud küllaldaselt ja siis toimus vastupidine toiming. Kapten Moora, kui relvalao juhataja, oli väga tujust ära. Ta oli saanud sõimata polgu komissarilt, kes oli meid kõiki nimetanud bandeks. Ta oli nende korra pooldaja, kuid sõjaolukorra tõttu võis ka tema enesetunne vilets olla. Hiljem ta vangistati sakslaste poolt ja istus mõned kuud vanglas. Olin tegev relvastuse väljajagamisel ja tõin ka välja mõned 9 mm püstolid, mis andsin oma alluvatele allohvitseridele.

      Eesti sõdalased lamasid gruppides kasarmuesisel väljakul ja arutasid põnevusega tekkinud olukorda. Kõikide meeleolu tõusis ja nooremad ohvitserid ning aspirandid nõudsid kohest tegutsemist ja vastuhakku. Paraku puudusid vanemad ohvitserid, kellel oleks olnud juhtimiseks kogemusi ja autoriteeti. Kahetsesime tol korral kibedalt, et meie hulgast puudus major Tuvikene, kes oli tugeva meelsusega ja kõikide poolt hinnatud ning lugupeetud. Liikvel oli ka kuulujutt, et polk viiakse Tartusse ja et Riia poolt on saabumas mingisugune Vene diviis. Hiljem selgus, et see kõik oli venelaste poolt teadlikult lansseeritud, et meid hirmutada ja ära hoida vastuhakkamist või põgenemist. Sama juttu oli levitatud ka teistes eesti väeosades.

      26. juunil saatsin oma abikaasa Tartusse ja palusin teda püüda sealt minna minu sünnikohta Palale, kuhu ta ka õnnelikult jõudis. Nüüd olid mu käed tegutsemiseks vabad ja ootasin vaid õiget hetke.

Põgenemine Punaarmeest

      28. juuni hommikul alustas kolonel Sauselgi polk liikumist, esialgu pettemanöövriga Tartu suunas ja siis lõplikult Pihkva suunas. Polgu liikumine oli väga aeglane, sest meeskonnad ja kompaniid olid jalamehed. Ainult vooridel olid mõned veoautod ja hobuveokid. Selle rännaku alguses, kui seisime rivis staabihoone, endise Kaitseliidu maja ees, leppisin nelja kaaslasega kokku, et põgeneme koos viieliikmelises grupis. Need olid töökodade ülem leitnant A. Palgi, mina, vanem allohvitser Parve, nooremallohvitser M. K. ja reamees H. Väljas. Panin tähele, et A. Palgi oli liiga kannatamatu ja soovis igal peatusel ära joosta. Sain teda siiski rahustada, et selline rabistamine võrdub enesetapuga.

      Pärast lõunat peatus polgu rännakukolonn lääne pool Irboskat, Mõla järve kohal. Polgu komissar ja polguülema abi major Grebner, kes oli venelane Punaarmeest, kontrollisid allüksusi ja esitasid küsimusi. Samal ajal kuulsime paremalt üksikuid laske ja nägime ratsanikke. Seal tegutses polgu külgkaitse. Kogu polgu tähelepanu koondus sellele parempoolsele sektorile. Nüüd oli meil käes aeg tegutsemiseks. Leitnant A. Palgi sammus aeglaselt võsa poole, siis järgnesin mina ja kui olin jõudnud võsani, nii umbes 50 meetri kaugusele, andsin vastava märguande, et kõik on korras. Ülejäänud kolm kaaslast liikusid samuti märkamatult võsa suunas. Võsas ringi vaadates ei leidnud ma enam A. Palgit, kes oli kohe edasi liikunud. Ees oli väike oja ja üle selle viiva silla juures kohtasin polgu rännakukolonni vasakpoolset külgkaitset, ratsarühma leitnant Sillaotsa juhtimisel. Tema poisid tundsid mind ja et oma kavatsusi varjata, võtsin kuue seljast ja hakkasin oma nägu külma veega pesema. Ratsanikud lahkusid ja mul õnnestus ühineda meie grupi kolme kaaslasega. Liikudes ettevaatlikult edasi, jõudsime väiksesse metsatukka, kus viskasin ära suured kollased Vene sõjaväe saapad ja vormiriietuse. Minu poisid tõid mulle järele minu seljakoti, kus olid treeningriided ja kummikingad. Samas leidsime ka leitnant A. Palgi, kes teatas, et ta hakkab tegutsema üksi, kuna viieses grupis on väga raske varjatult liikuda. Ta hakkaski üksi küla suunas minema. Meie aga jäime kokku ja hakkasime liikuma Mõla järve suunas, mille kallastel kasvas päris korralik põõsastik. Varsti märkasime, et üks ratsasalk kihutas meie poole ning arvasime, et meid on avastatud. Seadsime ennast võsa servale ahelikku, sest olime varustatud 9 mm püstolitega. Ainult Väljasel oli minu isiklik püstol Walther, mis hiljem päästis mu elu. Andsin korralduse, et keegi ei tulista enne, kui olen selleks esimesena märku andnud.

      Mööduv punaarmeelaste ratsasalk.

      Poiste närvid pidasid vastu ja ratsasalk möödus meie lähedusest nagu tuulispask. Kohe pärast seda kuulsime püssipauke ja seda, et ratsanikud peatusid. Oletasime, et leitnant A. Palgi langes nende kätte. Hiljem selgus, et nii oligi. A. Palgi oli kohanud üht maameest, kellega koos oli liikunud küla poole. Külas pidi keegi teda ees ootama ja varjama. A. Palgi oli kahe kuuliga vasakust õlast haavata saanud. Ta toodi polgu voori juurde. Seal oli ta korranud oma nime ja auastet. Polgu komissar oli kõikidele teatanud, et koos A. Palgiga on tabatud ka leitnant H. Kubja koos teiste põgenikega ja et nad on kohapeal hukatud. A. Palgi viidi Vana-Irboska asulasse, kus ta suri. Seda rääkis mulle kuu aega hiljem tema abikaasa, kui olime leitnant Palgi surnukeha ümber matnud Toolamaa surnuaeda.

      Meie koosseisust jäid maha mitmed mehed, keda me ei saanud põgenemisel usaldada. Üks nendest oli seersant E. Jaanisoo, töökodade politruki asendaja ja usaldusmees. Hiljem olevat ka tema iseseisvalt põgeneda püüdnud, see lõppes aga tema surmaga.

      Kui olukord ümbruskonnas rahunes, liikusime edasi Liivamäe raudteejaama poole. Pimeduses kõndisime eesmärgist tublisti mööda ja jõudsime umbes keskööks Uue-Irboska teeni. Juhuslikult sattus meile peale autotäis relvastatud mehi. Põgenesime tee pealt ja läbisime ühe jõe ning jõudsime öösel kella 03.00 ajal Tartu-Petseri teeni. Ületasime selle ning olime peagi endiste kasarmute kohal. Nägime, kuidas tunnimehed aeglaselt edasi-tagasi jalutasid. Nooremseersant M. muutus juba ülijulgeks ja tahtis proovida kasarmutesse minekut, teadmata, kas seal on tunnimeesteks eestlased või venelased. See ülijulgus võis tingitud olla ka suurest pingutusest ja väsimusest, seepärast otsustasime mõned tunnid magada. Pärast puhkust liikusime põhja suunas, ületasime Piusa jõe ja jõudsime välja üksiku metsavahimajani. Seal saime ka esimest korda süüa. Samal ajal pommitas üksik Saksa lennuk üht Võru-poolset raudteejaama. Need sündmused tõstsid meie tuju. Mulle meenus, et oli 29. juuni, ja et olin täpselt СКАЧАТЬ