Me olime Eesti sõdurid. Mart Laar

Чтение книги онлайн.

      Olime Värska sõjaväelaagris. Laagrielul ei ole suveajal vigagi, isegi mitte sõjaväes olles. Kui ilmad on ilusad, on see isegi omamoodi nauditav.

      Olime jätnud seljataha märkimisväärselt külma ja tormise kevade. Värska, mis asub kõrgetel tuiskliivaküngastel, oli nagu Sahara kõrb liivatormi ajal. Toitu närides tundsin alati liivateri hammaste all. Külma tõttu tuli magamiseks riietuda soojalt ja mähkida villane sall ümber kaela.

      Juuni keskel külmalaine möödus, andes maad ehtsale Eesti suveilmale. Päeval tegime rasket tööd, ehitasime välja laagri, juurisime puid ja tegime lahingõppust. Pruunistusime päikeses ja kasvatasime vuntsi. Viimane oli saanud otsekui haiguseks. Iga mees tahtis proovida, kuidas talle karvane ninaalune istub. Vuntsikasvatamise kultus tekitas politrukkides kurja kahtluse, kas vunts pole mingi meie meeste salaseltsi embleemiks? Peale tolle rumala kahtluse avaldamist kadus enamik vuntse – need aeti maha.

      Kui saabus 13. juuni õhtu, otsustasime korraldada väikese olengu. Leitnant Saulepil oli pudel viina. Keegi pidi hoolitsema suupiste eest ja pataljoniülem Tuulik lubas meid selles mures toetada. Meid oli koos kuus ohvitseri. Oleks olnud seitse, aga leitnant Kukk langes välja, kuna talle tuli naine külla. Joomine oli laagris keelatud, aga kuna politrukid olid mingil põhjusel üksuste juurest ära, siis toimisime põhimõttel: kui kassi kodus pole, on hiirtel pidu. Ja ega me muud ei kavatsenudki kui sõbralikult natukene pudeli juures koos istuda.

      Pidin minema majorile järele ja leitnant J. soovitas, et ärgu ma majorit üksi toogu, vaid võtku see ka üks „riigivanem” kaasa.

      Väljusin telgist ja ruttasin staabi poole. Teel kohtasin leitnant Kukke abikaasaga. Kukk palus minult hobust abikaasale ratsutamiseks, mida ka lahkelt lubasin.

      Staabis leidsin major Tuuliku tema kabinetist koos pataljoni komissari politruk Menajeviga. Viimane lamas välivoodil kokkukerituna kui vihmauss, näost kahvatu. Too kahvatus oli meie komissari igapäevane näovärv, aga ta asend voodil jättis mulje, nagu olnuks tal midagi korrast ära.

      „Seltsimees komissar!” ütlesin. „Kas tervis on paha?”

      „Ei ole viga, seltsimees leitnant Reiksaar,” vastas ta oma imelikul viisil, „kõht ainult valutab.”

      Värska sõjaväelaager.

      „Pole tal tühjal viga midagi!” ütles nüüd major Tuulik eesti keeles vahele, „vigurdab vemmal. Sain kodust paki. Pakkusin talle üht-teist. Ei julge vastu võtta – kardab, et äkki on mürgitatud. Ütleb, et tal kõht valutab, aga ise vahib kui tatrakull, kui mina söön. Vigurid puha. Konutab teine siin terve päev. Mind ka minema ei lase.”

      „Tulingi vaatama, kas ehk astuksite meie poole sisse,” tegin ettevaatlikult algust.

      „Tuleksin hea meelega. Oleksin juba tulnud, aga too sääl!” ütles major komissaripoolset silma pilgutades. „Tuju võttis ära.”

      Oli juba tublisti hämardunud, kui telklaagrisse tagasi jõudsin. Minu poolt võetud ülesande täitmine oli täielikult nurjunud: polnud kaasas majorit ega „riigivanemat”.

      Oma üllatuseks leidsin eest äreva seltskonna. Ka leitnant Kukk koos abikaasaga oli seal.

      „Mis juhtus?” küsisin. „Kas hobune jooksis ära?”

      „Meid ei lastud laagrist välja. Vahipostid on igal pool ümber laagri,” sõnas proua Kukk tõsiselt.

      „Mis jant see on?” ütlesin. „Käisin praegu staabis. Major ei maininud asjast midagi.”

      „See on fakt, Reiksaar,” kinnitas leitnant Kukk, „me oleme ümber piiratud.

      „Vene sõjaväe kord,” tähendas leitnant Saulep, „kui tahad välja, muretse propusk.”

Arreteerimised ja küüditamine

      Järgmine hommik tõi masendava üllatuse. Proua Kukk istus oma abikaasa telgi juures hüsteeriliselt nuttes. Nutu ja hädaldamise vahel pudenesid üksikud sõnad. Ta abikaasa oli keskööl saanud käsu pataljoni staapi ilmuda. Oli kästud kaasa võtta kaarditasku ja püstol. Samuti oli kutsutud välja major Tuulik. Ja siis olevat see juhtunud – nad olid arreteeritud.

      Samamoodi oli toimetatud meie vastasolevas telkide reas, kuhu olid majutatud korpuse pioneerpataljoni ohvitserid. Sealt oli ära viidud pataljoniülem major Jänes ja mõned teised.

      Mõni СКАЧАТЬ