Priius, kallis anne. Elu ja surm vabadussõja kõige raskemal ajal. Alo Lõhmus

Чтение книги онлайн.

      9. jaanuaril liiguvad vahepeal Soome abijõududega kohtunud Eesti sõdurid tagasi Leppsillale ja hõivavad selle uuesti. Aabrami talu rahvalt kuuleb Laast-Laas nüüd, mis äreval ööl vastu 30. detsembrit edasi oli juhtunud. Need olid olnud eestlased, kes talu ründasid. Kui punased ööpimeduses lähenesid Eesti vägede valvepostile, oli viimane hõiganud „Kes on?”, punased aga vastanud selges eesti keeles: „Omad!”. Valvepostis olnud sõdurid langesidki nende kätte vangi. Seejärel oli üks punane tulnud Aabrami talu õue, vaadanud selle aknast sisse ja näinud tattninalambi valgel, et maja on täis magavaid sõdureid. Ta läks omade juurde tagasi ning need avasid talu pihta tule. Läbi majaseina jooksnud kuulid tabasid seinal rippunud simblit, see kukkus kolinaga maha ja äratas mehed, kuid mitte voodis magava leitnandi. Ka sõduritele ei tulnud taluneiu kõrval uinunud leitnant enam meelde, nad tormasid ummisjalu toast välja ja püüdsid põgeneda.

      Kui Laast-Laas ja sõdurid talust lahkusid, tulid sinna punased. „Teisel päeval märganud punased, et laest sajab mingeid ebemeid alla. Mindud lakka vaatama ja toodud sealt 4 meie meest alla, kes end olid seal ära peitnud,” kirjutab Laast-Laas. „Üks punastest oli allatoodute seas oma venna ära tunnud. Oli väga vihaseks saanud ning oma venna seina äärde seadnud. Ise võtnud vintpüssi, laadinud selle ning sihtinud venna peale. Oodatud pauku, kuid see jäänud tulemata. Siis jooksnud venna sihis, teinud liigutuse nagu tahaks teda täägiga läbi lüüa, kuid ei ole löönud. Aegamööda oli rahunenud ning vennaga ära leppinud. Joodud koos teed. Ka teistele antud armu. Jaapani püssid võetud ära ning antud vene püssid kätte, et nendega ühiselt sõdida.”

      Samal 9. jaanuari õhtul saab Laast-Laas teada, et Eesti soomusrongid on vallutanud Tapa. „Ura!” lõpetab ta oma päevikusissekande. „Võit hakkab nagu meie poole kaaluma. Annas Jumal! Meie lapselapsed saavad meid mäletama.”

      Pea purustatud püssi laega

      Johannes Munström80, Rakvere majaomaniku Aleksander Munströmi 28-aastane poeg, hakkab Rakverest lahkumise võimalusi otsima kohe, kui punased väed 1918. aasta 16. detsembril linna hõivavad. Munström oli koos isaga astunud Kaitseliitu ning korraldanud muu hulgas läbiotsimise ka ühe nende oma majas korterit üürinud enamlase elamises. Nüüd teab Johannes, et uued võimud käsitavad teda vaenlasena. Paari nädala eest oli Eesti Töörahva Kommuuni juht Jaan Anvelt allkirjastanud dekreedi, mis kuulutas: „Iga juuksekarva eest, mis meie seltsimeeste peast vägivalla teel maha langeb, vastutavad oma elu ja varandusega kümme valgekaardilast, nende naised ja lapsed. Selleks tuleb ka kõigi valgekaardilaste perekonnad pantvangidena vahi alla võtta.” Anvelt põhjendas valgekaartlaste lindpriiks kuulutamist Narvas aset leidnud vägivallaga, sh. võitluse käigus vangi langenud haavatud punaste tapmisega. „Haavatutel, keda valgekaart võitluse ajal kätte sai, taoti pead puruks, nad torgiti püssitikkudega läbi, rööviti paljaks,” kirjeldati dekreedis.

      Tegelikult oli Eesti Töörahva Kommuun juba 29. novembril oma esimeses manifestis kuulutanud lindpriideks nii Eesti Ajutise Valitsuse kui ka kõik tema „agendid ja toetajad”, samuti kõik mõisnikud ja pastorid. „Igaüks, kes „Eesti ajutise valitsuse” või tema agentide käskude täitmist nõuab, tuleb samas paigas maha lasta,” sedastati manifestis. Kaitseliitlastel ei maksnud oma tuleviku osas illusioone teha.

      Ööl vastu 17. detsembrit suundub Johannes Munström Rakvere raudteejaama ärasõiduvõimalusi uurima. Kuid see on vale samm, sest jaamas varitsevad punakaartlased just niisuguseid põgenikke ning Munström arreteeritakse kohe. Ta viiakse otsejoones Laia ja Rohuaia tänavate nurgal asuvasse kohtumajja, mille ülemisel korrusel töötab revolutsiooniline tribunal.

      „Mind paigutati ühte tuppa, kus enne mind juba viibisid majaomanik Valter, Kolmainu koguduse õpetaja Paucker ja vanakene Rakvere ühisgümnaasiumi kojamees, kelle nime ma enam ei mäleta,” on Munström oma meenutustes kirjeldanud.81 „Isekeskis meie jutelda ei saanud, sest ruumis viibis ka paar punast sõdurit, kes meil rääkimise ära keelasid.”

      Varsti toimetatakse Munström kohtusaali tribunali ette.

      Kohtulaua taga istub kolm meest: Rakvere kohalik punane Karl Stein82, üks nahkpintsakuga madrus ja veel üks mees. Kohtunikud kisuvad suitsu ja tunnevad end vabalt, küsimusi esitab peamiselt tribunali esimeheks olev madrus. „Milles süüdi?” uurib ta Munströmilt. „Mitte milleski!” vastab see.

      Madrus räägib midagi poolsosinal teiste kohtunikega, võtab siis laualt nagaani ja käsutab Munströmi: „Keera selg!” Hirmunult, kuid siiski ka veidi imestunult keerabki Munström selja. Ta kuuleb kukla taga päästiku klõpsatust, kuid midagi muud ei juhtu. Nii kordub see veel paar korda.

      „Aga julge ka!” naerab madrus ning kohus ongi sellega lõppenud. Munström viiakse lähedalasuvasse vanglasse, kuhu ta jääb kolmeks nädalaks. СКАЧАТЬ