Priius, kallis anne. Elu ja surm vabadussõja kõige raskemal ajal. Alo Lõhmus

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ja koguda kokku vilja, et see ei jääks punavägede kätte.

      Kuperjanov räägib Käreveres oma ideest 2. polgu juhtidele ning saadab Jaan Unti salga asutamiseks luba ja relvi hankima Viljandisse 2. diviisi staapi.

      Alice Kuperjanovi mälestuste kohaselt oli Kuperjanov tegelikult juba detsembri keskpaigas solvunud 2. polgu ülema korralduse peale, mille kohaselt Kuperjanov ja teised tema ohvitserid pidanuks polgu koosseisu astumiseks esitama vähemalt kahe seltskonnategelase soovituse. „Siis peame kahjuks küll nii mina ise kui ka minu kaaslased 2. polgu koosseisust eemale jääma, sest meil pole kellelgi praegu aega seltskonnategelastelt soovitusi mangumas käia. Praegu tuleb tööd teha,” oli Kuperjanov telefonitsi teatanud polgu ülemale polkovnik Johan Untile. „Kui meie oleme kõlvanud põrandaaluseks tegevuseks, küll siis leidub meie jaoks tööd ka edaspidi.”

      Kui 2. polk teele asub, kolib Kuperjanovi nüüd juba 41-meheline salk Kärevere mõisa. Salk hakkab üha enam tegutsema nagu väeosa, Kuperjanov määrab Nikolai Piibu76 oma adjutandiks. Ta võtab kontrolli alla mõisa leivatagavara, ümberkaudsetele teedele pannakse vahipostid.

      Juba õige pea tabavad need metsas kolm relvastatud meest, kelles tuntakse ära 2. polgu mässulised rüüstajad. Lisaks tõuseb kahtlus, et mehed on punaste luurajatena saadetud Eesti väesalka jälgima. Kuperjanov moodustab välikohtu ja metsast tabatud mõistetakse surma, otsuse täideviimisega aga viivitatakse. Kui õhtul tõusevad metsa tagant signaalraketid, on lõplikult selge, et punased püüavad salga taandumisteed ära lõigata. Kuperjanov otsustab edasi liikuda. Päeval on sadanud rohkesti lund ning vankrid vahetatakse Kärevere mõisarentniku Sihle lahkel kaasabil tosina ree vastu. Õhtul kell kümme lahkuvad kuperjanovlased, keda on Käreveres liitunute tõttu selleks hetkeks juba 45, Puurmani poole. Regede taga sammuvad partisanidest ümbritsetuna ka kolm vangi. Mõni kilomeeter mõisast eemal metsa vahel jääb Kuperjanov koos kümne mehega ja vangidega voorist veidi maha ja talvise metsa vaikust lõhestavad püssilasud.

      23. detsembril kell 3 öösel jõuab salk Puurmani mõisa. Voor aetakse mõisa õuele ja mehed hakkavad mõisalossi ustele ja akendele kloppima, ustel leiduvaid kelli helistama ja lärmi tegema. Kuid majas pole näha vähimatki liikumist. Valitsejamajast olukorda uurides selgub, et lossis peaks paar teenijat siiski leiduma, kuid nähtavasti ei julge nad enamlaste kartusel ust avada. Kui mehed nüüd uuesti ustele taovad, sealjuures hüüdes, et nad on valged, pääsevadki kuperjanovlased kella 5 paiku hommikul häärberisse.

      Mõisa suur saal ja söögituba määratakse sõdurite elamiskohaks, saalipõrandale tuuakse õled. Staap ja ohvitserid asuvad tubadesse, kusjuures hõivatakse ka põgenenud mõisaproua buduaar, magamistuba ja rõivastusruum, mille seinad ja sisustus on kaetud heledavärvilise paksu mööblisiidiga. Seejärel otsitakse ulualune hobustele ja regedele, saadetakse valvepostid teedele ja hakatakse väeosa elu korraldama. Et välikööki veel ei ole, keedetakse salga esimene lõuna – tangupuder piimaga – mõisa puhtaksküüritud pesukatlas. Õhtuks on koorega kartulid, mida keedab Alice Kuperjanov koos Treffneri koolipoistega, leib ja tee. Eine kehvuse tõttu toob Alice kööki oma Tartust kaasavõetud pekitüki ja valmistab lisaks pekikastet.

      „On praegugi veel silme ees, kuidas üks treffnerist võtab taldrikule kartuleid ja ka kastme, kuid tal polnud ühtegi abinõu, millega seda sealt süüa. Et aga kõht tühi oli, siis ei jõudnud ta niikaua oodata, kuni keegi söömist lõpetades oma noa oleks laenanud, vaid asus Aadama noa ja kahvliga toidu kallale,” kirjeldab Alice Kuperjanov. „Vaevalt oli ta paar kartulit ära koorinud, kui käed kleepusid ja küünealused olid kartulipuru täis. Seisatas siis viivuks, vaatas käsi, pühkis nad vastu pükse puhtaks ja lausus: „Kui mamma seda nüüd näeks, mis ta küll ütleks!” Poiss oli perekonnast, kus iga päev söödi korralikult kaetud laualt. Kuid varsti lõi ta vanadele harjumustele käega ja asus uuesti tööle.”

      Järgmiste söögikordade tarvis tapetakse mõned mõisa sead, hangitakse kartuleid, vilja, piima.

      Väeosa on nii väike, et igaühel 45 mehest on mitu ülesannet. Kuid see on tõepoolest nüüd juba ka ametlikult väeosa. Leitnant Jaan Unt on Viljandis diviisi staabist hankinud sellekohase kinnituse ja lisaks veel kaks kergekuulipildujat Lewis 11 000 padruniga. Jõululaupäeval 24. detsembril jõuab Unt oma rõõmusõnumi ja relvadega Puurmani ning õhinas mehed lähevad kuulipildujaid otsekohe metsa äärde proovima. Paljud pole kuulipildujat varem isegi näinud, kuid seda rohkem on nüüd õppida ja katsetada. Isegi Alice veendakse päästikule vajutama.

      Jõuluõhtut peetakse maitsvat seapraadi nautides hubases mõisahoones, kus on viimaks tööle saadud ka keskküttesüsteem. Kuusel põlevad üksikud küünlad. Mehed laulavad jõululaule, viimaks kobitakse põhku ja mõisahoonesse saabub öörahu.

      Sündinud on Kuperjanovi partisanide salk77.

      Teejoomine vennaga

      VÄLJAVÕE LEITNANT LAAST-LAASI PÄEVARAAMATUST

      Esmaspäeval,23. XII 18. a. (Tallinnas)

      Ootasin Erichit (vend–A.L.) ühes kohvikus ja pärast läksime sõjaministeeriumi, et korteri osakonnast adresse saada, kuhu võiksin oma naise jätta. Saingi kümmekond adressi. Käisin suurema osa neist Erichiga läbi, kuid asjata. Peale lõunat läksin naisega. Samuti asjata. Igale poole, kuhu lähed – puha võetud. Tulime Tatari tänavat mööda kuni Vabaduse platsini. Märkasin seal üht maja, missugune paistis ühele perekonnale ulualuseks olema. Naist tänavale ootama jättes, läksin selle maja ettekotta ja kõlistasin. Keegi kõhna näoga keskealine mees avas ukse. Minu küsimise peale: kes elab siin – vastas mees: mina, Hans Vinnal. Palju teil elutubasi on? – „Seitse.” Palju teil inimesi on? – „Viis.” Käskivalt: „Mina olen liinilt tulnud leitnant L.L. Palun poole tunni jooksul minule, ühes naisega, üks tuba valmis seada. Nägemiseni.”

      Ilma vastust ootamata väljusin eestkojast ning läksin naise juurde. Jalutasime pool tundi Jaani kiriku läheduses ning läksime vaatama, kuidas asjad on.

      Pean tähendama, et meid võeti nii lahkesti ja sõbralikult vastu, et minul hakkas häbi, eelkirjeldatud ülesastumise üle. Meile pandi nende magamise tuba korda.

      Teisipäeval,24. XII 18. a.

      Käisin kaua aja tagant saunas. Pärast kommertskoolis, kust ma ühe sooja kampsoni, pakk mahorkat ja mõned sigarid sain. Ühtlasi andis mulle üks võeras mees ühe nagan süsteemilise revolvri, ühes padrunitega. Viimase üle olin iseäranus rõemus, sest minul puudus revolver.

      Täna on Jõuluõhtu! Kõik pühitsevad, kuid mitte meie Schuraga. Jõulupuule ja sellele järgnevale õhtusöögile olime palutud Vinnali perekonda.

      Kesknädal,25. XII 18. a.

      Esimene jõulu püha. Päeval oli Eesti vägede paraad. Kindral Põdder ja kap. Karunga 78 askeldasivad siin ja seal. Sain juhuslikult seal Arturiga (teine vend – A. L.) kokku. Tema ka siin! Lõunaks olime Lomp’ide pool. Õhtul olime kodus.

      Neljapäeval,26. XII 18. a.

      Käisin Sõjaministeeriumis. Olles Toompeal, tahtsin läbi Patkuli väravate Balti jaama minna, nägin treppide peal palju uudishimulikke mere poole vaatavat. Küsisin milles asi seisab? Teatati, et mere peal käia lahing. Ja tõesti – merel oli isemoodi laevade liikumist märgata. Teatati, et enamlased tahtnud tulla Tallinna peale, kuid peksetud puruks. Lõunaks olime Vinnalite perekonnas. Kui kahju, et nii närus riides olen.

      Leidsin Vinnalite СКАЧАТЬ