Pariislased: Pariisi ajalugu seiklustes. Graham Robb

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ asustustiheduse erinevust eri kvartaleis, oleks see teinud küürakate koguarvuks kõnealustel tänavatel 13.

      Mõni väljamõeldud salapolitseinik oleks võinud ajada juttu kohaliku pudukaupmehega, küsitleda oma informanti võimalike valejälgede paljastamiseks või uurida mudast tänavat, otsides sealt küüraka naise kõnekaid jälgi. Et aga tegu oli päris eluga, kus tüütult lihtsa ja võimatult segase vahel ei jää kuigi palju ruumi korralikele mõistatustele, kandis Vidocq oma märkmikku sada viiskümmend komplekti kollaseid kardinaid ja rühkis siis üles sama paljudest treppidest, et koputada vastavatele ustele. Selle tulemuseks oli käepärane loend „hurmavate” õmblejannade aadressidest – ent ei mingit küürakat, ei mingit Fossard’i.

      Nähtavasti olid kollased kardinad puhastusse viidud ja Fossard ei elanud enam Poissonnière’i tänaval. Ent nii tihedad ja läbi põimunud olid ühiste tuttavate niidiotsad, nii väsimatult kulutas Vidocq munakividel oma kingataldu, et isegi kui ettekandes oleks ekslikult nimetatud rohelisi kardinaid ja ühekäelist õmblejannat, oleks ta ikkagi õige mehe kätte leidnud.

      Lõpuks sai ta Fossard’i kätte – just parajasti uueks aastaks –, olles esitanud sadu küsimusi, kulutanud pististe peale väikese varanduse jao maksumaksja raha, maskeerinud end söemüüjaks ja lõpuks karanud Fossard’ile kallale „kiirelt kui lõvi”. Fossard läks tagasi Bicêtre’isse ja sealt Bresti galeeridele. Kahtlemata õnnestus tal põgeneda nagu enamikul sunnitöölistel, ent kolossaalse Vidocqi söest mustunud nägu oli jätnud tema hinge püha hirmu, ja Sûreté brigaadile ei teinud Fossard enam kunagi peavalu.

      Lõppkokkuvõttes pettumustvalmistav kollaste kardinate juhtum on hea näide Vidocqi nii-öelda varase perioodi juurdlusmeetodist. Juba Arrasis veedetud poisipõlvest alates oli ta oma modus operandi’t kärpinud, kuni järele jäid vaid mõned vääramatult kindlad võtted. Oma esimese varguse juures oli ta kasutanud liimiseks tehtud sulge, mis tuli torgata läbi kassakarbi prao ta vanemate pagariäris – vargus, mida oli sama raske seletada kui tüütu toime panna. Et sulg suutis välja tuua vaid pisimaid kõige pisematest müntidest, võttis ta appi valevõtme, ja kui isa selle konfiskeeris, kasutas tange, purustas kassa, haaras kaasa kogu raha ja kõndis „väga kiiresti” naaberlinna.

      Need lihtsad vahendid sobisid hästi linnaküladesse, millest 19. sajandi alguse Pariis koosneski. Ent linn kasvas iga päevaga: mõnes kvartalis suutsid isegi uksehoidjad ja politseinuhid ainult suurivaevu võõraste sissevoolul silma peal hoida. Nonde kuueteistkümne aastaga, kui Vidocq Sûreté brigaadi juhtis (1811–1827), kasvas Pariisi elanikkond enam kui saja tuhande inimese võrra. Kanalisatsioonisüsteem pikenes kümne kilomeetri võrra, prügihunnikud kasvasid mägedeks ja tänavad, mis polnud iialgi oma keskaegsest lähtepunktist kuigi kaugele jõudnud, küünitusid kaugele maakohtadesse nagu mõne hiiglasliku parasiidi sooned. Õige pea pidi saabuma aeg, kus paljast visadusest enam ei piisa, et katta avaliku julgeoleku võrguga kogu kuritegevuse käes vaevlevat metropoli.

3. Kuue tuhande kadunud kurjategija juhtum20. juuni 1827, Petite Rue Sainte-Anne nr 6

      Ainult mõni kivise südamega bürokraat oleks jäänud tundetuks viiekümne kahe aastase mehe mure suhtes, kes tol juunikuu kolmapäeval üksi oma kabinetis istus, vajunud kühmu suure laua kohale, millele oli jäänud veel üksainus paberileht. See muskusehõnguline tubade rida Sainte-Chapelle’i varjus oli juba kuusteist aastat olnud talle kodu eest ja siin töötavad kakskümmend kaheksa inimest – kirjutajad, nuhid ja pooliti meelt parandanud sunnitöölised – moodustasid ta ainsa perekonna pärast seda, kui ta poisikesena oma vanemate pagaritöökojast lahkus. Ta oli hakanud armastama siinseid vastutulelikke toimikukappe, mahukat garderoobikappi, mis oleks bulvariteatridki kadedaks teinud, ja väikest kööki, kus mõne sunnitöölise armuke ööpäev läbi valmistas toitu, mille toel nad kurjategijate jälgedel püsisid.

      Komissar Henri, kes oli olnud talle isa eest, oli pensionile läinud ja pühendunud kalapüügile, ning tema lahkumine oli esile kutsunud tormilise manööverdamise administratiivalal. Tema asemele oli minister määranud kena ja korraliku kivise südamega noormehe, kes võttis huvituda Vidocqi kaugemast ja ka mitte nii väga kaugest minevikust. Vidocq eelistas uurimistulemuste äraootamise asemel kohe lahkumisavalduse sisse anda. Ta allkirjastas paberi ja astus kabinetiuksest välja – viimast korda, nagu võis tõenäoliseks pidada. Läbi klaaskatusega arkaadi minnes, dokumente täis tuubitud kohver käe otsas, arutas ta mõttes, kuidas tema järeltulijal, Sûreté uuel juhil – Coco Lacouri nime all tuntud endisel sunnitöölisel – õnnestub tema muljetavaldava vahistatute arvuga sammu pidada.

      Vidocq oli toonud kohtu ette nii palju kurjategijaid, et neist oleks piisanud vangilaeva põhjalaskmiseks. Tema nimi oli muutunud lausa kõnekäänuks, ja Cherbourg’ist Marseille’ni oli ta tuntud kui maskeerumismeister, mis mõnikord võis osutuda tülikaks. Ta oli lahendanud nii palju juhtumeid, et kaubitsejate, voorimeeste, ametnike ja, kui jutt juba selle peale läks, ka kurjategijate silmis, kes ajalehest tema vägitegudest lugesid, ei paistnud enam miski siin ilmas sama ilmsüütu kui enne. Too väeti vana naine seal võis olla mingit juhtumit uuriv agent, ja leivapäts tema kaenla all võis osutuda improviseeritud kohvrikeseks, mis sisaldab püstolit ja käeraudu.

      Vidocqi efektiivsuse kiituseks tuleb öelda, et kui ta Sûretést lahkus, puudutas enamik temast lahendamata jäänud mõistatusi Vidocqi ennast. Miks näiteks olid ta käed üleni verised, kui leiti tema endine armuke Francine, kehas viis Vidocqi noaga löödud torkehaava? – olgu öeldud, et hiljem kinnitas Francine allkirjastatud ütluses, et oli noa laenanud enesetapukatse eesmärgil. Miks pandi kasiinode järelevalvega tegeleva Police de Jeux’ etteotsa üks paadunud hasartmängurina tuntud endine sunnitööline? Ja kuidas õnnestus Vidocqil 1827. aasta juunis minna Sûretést erru peaaegu poole miljoni frangise varandusega, kui tema aastapalk oli kõigest 5000 franki?

      Üks juhtum oli nii salapärane, et näib üldse olevat tähelepanu alt kõrvale jäänud, ja on eriti kahetsusväärne, et tõendite puudumise tõttu osutub see üldse kõige lühemaks juhtumiks.

      Mõistatus on järgmine: Vidocqi poolt igal aastal arreteeritud inimeste arv ületab tublisti samal aastal isiku- või varavastaste kuritegude eest süüdimõistetute arvu kogu Seine’i departemangus. Üheainsa aastaga vahistas Sûreté brigaad seitsesada seitsekümmend kaks mõrtsukat, varast, valerahategijat, petist, põgenenud sunnitöölist ja mitmesugust muud kurikaela. Isegi kui lahutada sellest arvust nelikümmend kuus seletamatut vahistamist „erikäsu” alusel ning kakssada kakskümmend üheksa „hulkurit ja varast”, kes Pariisist välja saadeti, jääb ikka veel järele väga suur hulk kurjategijaid, keda ametlikus statistikas ei leidu. Isegi tagasihoidliku hinnangu põhjal ulatub Sûreté poolt Vidocqi kuueteistkümne valitsusaasta jooksul arreteeritud, ent ametlikus statistikas kajastamata kurjategijate arv ligikaudu kuue tuhande kolmesaja viiekümneni. Sellise tempo juures poleks vaja läinud viitteistki Vidocqi, et võtta vahi alla kõik kurjategijad kogu maal.

      Kui politseiülem Henri oleks Seine’il kalastamise asemel sisustanud oma auga väljateenitud vanaduspuhkuse memuaaride kirjutamisega, siis võinuks ta ehk seletada, et detektiivina oli Vidocq ohtlikum, kui ta ealeski oli olnud sulina; ja et heites kogu linnale kõhedusttekitavat kuritegevuse hõngu, tekitas ta nõudmise endasarnaste inimeste – legaliseeritud tasujate järele, kes tänavaid kurikaeltest puhastades teeniksid maksumaksjat kõige raha eest. Ta võinuks paigutada Vidocqi tema õiglasele kohale ajaloos ning ülistada teda kui meest, kes mõtestas kuritegevusevastase võitluse ümber vahendina süütu elanikkonna kontrollimiseks… Ent, nagu Vidocq tol juunihommikul võis mõlgutada, kui ta oma kohvri Orfèvres’i kaldatänaval maha toetas, et plaskust lonks brändit võtta – tõelist geeniust ei mõista tema kaasaegsed kunagi hinnata.

4. Salapärase ebameeldivuse juhtum17. oktoober 1840, Galerie Vivienne nr 13

      Mõni aeg pärast Vidocqi lahkumist Sûretést hakkas see eriomaselt pariislik inimtõug, keda tuntakse badaud’ (päevavarga) nime all ja kel pole midagi targemat teha kui seista ja passida, nagu võiks mis СКАЧАТЬ