Pariislased: Pariisi ajalugu seiklustes. Graham Robb

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ kui ta ka ei paistnud nii näolt kui ka kehalt, mäsles metsik energia.

5

      Päikesepaistelistel päevadel olid Tuileries’ aia avenüüd tulvil lapsi ja nende hoidjaid, lõunatundi pidavaid müüjaid ja ametnikke, koertega jalutajaid ja keigareid ning elegantseid naisi, kes levitasid enda ümber lõhna- ja värvipilvi nagu lillepeenrad Tuileries’ lossi ees. Hämaruse laskudes omandas aed mõtlikuma ilme. Vaid üksikud kogud uitasid veel jõeäärsel terrassil ja puude vahel, kus valged skulptuurid otsekui viipasid pimedusest.

      Ühel õhtul, veidi enne seda, kui raudsed väravad Rivoli tänava ääres kinni pandi, lipsas aeda tumedasse mantlisse mähkunud turske mees. Samal hetkel jalutas üht varjulisemat avenüüd pidi tagasi Mathieu Loupian, lükates edasi hetke, kui ta peab kõmpima poodidest ja rahvarohketest kohvikutest mööda tagasi oma armetuse ja häbi juurde.

      Tema ees ilmus nähtavale inimkogu. Kõrvale astudes, et sellele teed anda, kuulis Loupian lausutavat Picaud’ nime. Veel enne, kui ta mõttes selle nime mingi mälestusega jõudis seostada, oli ta keha tardunud. Nägu oli tema omale küllalt lähedal, et seda selgesti näha; ometi ei sarnanenud näojooned tema meelest kingsepp Picaud’ omadega: tema ees oli sama mehe irvitav lõust, kes igal öösel lõbutses tema tütrega.

      Tuileries’ aias toimunud lühikest vestlust ei ole pihtimuses ära toodud. Kindlasti sai Loupian teada, et vaatab silma samale mehele, kes oli pussitanud Chaubard’i, mürgitanud papagoi, koera ja Solari, naitnud tema tütre sunnitöölisega, korraldanud kohviku rüüstamise ja hävingu, põhjustanud tema naise surma ning teinud tema tütrest abielurikkuja ja hoora. Küllap sai ta teada sedagi, et Picaud – tuntud ka Lucher’ ja hiljem Prosperi nime all – oli veetnud seitse aastat põrgus. Ja arvatavasti jõudis ta veel parasjagu tunda, kuidas ta silmad hirmust ja vihast tulitama lõid, enne kui tema südamesse tungis number kolmega märgitud nuga.

      Loupiani veri ei olnud veel jõudnud teekruusal loikugi koguneda, kui tugev käsi juba ta mõrtsuka selja tagant kinni haaras. Vähema ajaga, kui kulub seaprae sidumiseks, oli Picaud’ suu tropiga suletud ja ta ise köiega kinni seotud, teki sisse keeratud ning kellegi õlale vinnatud. Võib-olla oletas ta, et politsei oli lõpuks ometi kõik mõrvad Prosperiga seostanud. Ent ükski sandarm ei oleks tegutsenud üksinda ega rakendanud nii erakordseid ettevaatusabinõusid. Ehkki Picaud oma teki all midagi ei näinud, pidid jõe lehk, äkiline jahedus ja kaugemalt kostvad linnahääled talle ütlema, et ta röövija on aiast jõepoolse värava kaudu lahkunud ja suundub vasakkalda poole.

      Pihtimuses seisab vaid niipalju, et mees kandis Picaud’d seljas umbes pool tundi ja et teki eemaldamise järel leidis too end ikka kinniseotult lamamas mingis maa-aluses toas välivoodil. Peale voodi oli toas veel tuhm lamp ja preisi ahi, mille toru kadus lakke. Seinteks paistsid olevat mingi vana karjääri rohmakalt tahutud lubjakivipinnad. Kui Pariisi politsei oleks mõni aasta hiljem, pärast pihtimuse kättesaamist juurdluse läbi viinud, siis oleksid need detailid võimaldanud neil sündmuspaiga üpris täpselt kindlaks teha. Umbes kahemiilise tunnikiirusega kõndides oleks Picaud’ röövija mööda Voltaire’i kaldatänavat ja üle Odéoni väljaku minnes kolmekümne minutiga jõudnud sellesse kanti, kus kaartide järgi asetseb jõe poolt lähtuvate iidsete karjääride vööde. Seega pidi ruum, kus Picaud’d vangis hoiti, asuma kusagil Enferi tänava põhjapoolses otsas.

      Abee Baldini Nîmes’is käigust oli möödunud palju kuid, võib-olla isegi aastaid, ja Picaud’ röövijaga oli paljugi juhtunud sestpeale, kui ta Touloni galeeridelt põgenes. Temagi oli pea tundmatuseni muutunud. Tal tuli end tutvustada kui meest, kelle elu Picaud’ hullumeelne sõjakäik oli purustanud, kui meest, kes – ehkki teistest vähem süüdi – oli välja valitud kandma eriti peenelt kavandatud karistust. Enam polnud tähtis, kas Picaud oli või polnudki aimanud, et teemandist saab Antoine Allut’ hukatus – Allut ihkas kättemaksu. Oma õnnetuseks tegi ta selle vea, et üritas rahuldada kaht kirge ühekorraga.

      Vanglas oli Allut taibanud seda, mida oleks otsekohe pidanud mõistma: et abee Baldini lugu on väljamõeldis. Allut oli küll jumalakartlik mees, aga kuidas oli ta võinud uskuda, et „Jumala hääl” oli tema nime Picaud’le kõrva sisse sosistanud? Pärast põgenemist võis ta kergesti avastada, et niisugust isikut nagu Sir Herbert Newton ei ole olemas olnudki, ja et Napoli Castel dell’Ovot ei ole riikliku vanglana kasutatud keiser Romulus Augustuluse päevist saadik. Seejärel poleks enam tarvis olnud geeniuse vaimujõudu taipamaks, kes abee tegelikult oli, ega kahtlustamaks, et kuulsate numbrimõrvade põhjuseks oli Allut’ käest välja pressitud informatsioon.

      Abee Baldini oli küll petis, teemant aga oli vaieldamatult ehtne ja võis julgesti oletada, et mees, kes saab teemanti kasutada vahetusraha eest, peab olema ääretult rikas. On enam kui tõenäoline – põhjusel, mis Allut’le järgnevail aastail üha selgemaks sai –, et Picaud kinnitas tema oletust: ta oli tõepoolest muinasjutuliselt rikas ja tema valduses oli peaaegu kujuteldamatult suur varandus.

      Nüüd asus Allut teostama plaani, mis pidi talle alguses pähe tulles näima saatanlikult kavalana: ta näljutab Picaud’d seni, kuni viimane on valmis talle oma aarde asukoha paljastama. Selle lihtsa plaani abil ta mitte ainult ei saa miljonäriks, vaid maksab ka Picaud’le kätte ja vabastab maailma ühest märatsevast hullumeelsest. Võib-olla õnnestub tal sellest loost pealegi puhta südametunnistusega välja tulla.

      Õnnetuseks kannab Enferi tänava all toimunud edasiste sündmuste ülevaade romaanikirjanikust paruni, kellele meeldis oma lugejaid puhutiste vereojadega premeerida, veriseid näpujälgi ja jätab hulga küsimusi lahtiseks. Et aga Peuchet’ versioon pihtimusest on kadunud koos pihtimuse enesega, on paruni lugu ainuke tõendusmaterjal, mille põhjal võime katsuda tegelikke fakte taastada.

      Allut’ üllatuseks keeldus Picaud maksmast miljoneid franke leivakoorukese ja klaasi vee eest. Endine Fenestrelle vang ei paistnud oma isikliku eksistentsi pärast erilist muret tundvat ka veel siis, kui oli olnud söömata ja joomata nelikümmend kaheksa tundi. Vähehaaval hakkas Allut’le koitma, et tema plaanil on üks tõsine puudus: kui ta Picaud’ surnuks näljutab, on aare igaveseks kadunud.

      Pihtimuse järgi keeldus Picaud aarde asukohta avaldamast lihtlabase ihnsuse ajel. Ent pihtimuses endas leidub detail, mis sellele tõlgendusele vastu räägib. Nimelt olevat Allut, kui ta toas ahnusest ja pettumusest meeletuna edasi-tagasi kõndis, märganud äkitselt Picaud’ näol saatanlikku naeratust. Oma vaenlase võidurõõmust raevudes kargas Allut „talle peale nagu metselajas, hammustas teda, pistis tal silmad noaga puruks ja lasi tal soolikad välja ning põgenes siis, jättes endast maha vaid laiba”.

      Rohkem üksikasju Picaud’ maiste jäänuste saatuse kohta ei esitata. Kusagil maa-aluses ruumis voodi külge seotud, kokkukuivanud ja väljalastud soolikatega laip oleks kindlasti ajalehtedes äramärkimist leidnud, ja ehkki rotid võivad laiba ja selle riided mõne päevaga hävitada, oleks majaperemees kindlasti märganud lehka. Ometi ei ole siiamaani tulnud päevavalgele ühtegi teist teadet sellisest mõrvast.

      Loo lõpp, nagu me teame, on suhteliselt sündmustevaene. Allut põgenes Inglismaale, kus ta elas omaenda südametunnistuse külge aheldatuna, kuni üks kõigest „abee P…” nime all tuntud prantsuse katoliku preester „aitas tal mõista tema tegude ekslikkust ja tunda ta pattude jäledust”. (Need on sõnad, mida oma kirjas politseiprefektile kasutas abee ise.) Allut dikteeris abeele oma pihtimuse, võttis vastu tema püha õnnistuse ja suri teadmises, et kõik tema patud on lunastatud.

      Kui abee pihtimuse koos kaaskirjaga Pariisi saatis, tegi ta loost ilmselge järelduse. Nüüd kus revolutsiooni ja keisririigi hirmuteod olid möödas ja Pariis taas saanud katoliikliku kuningriigi pealinnaks, oli oluline kindlustada, et politseiprefekt ka loo moraalist õigesti aru saaks:

      Inimesed püüavad omas kõrkuses saada suuremaks kui Jumal. Nad taotlevad kättemaksu, ja nende kättemaks lömastab nad. Kummardagem Jumalat ja alistugem alandlikult Tema tahtele.

      Siiralt СКАЧАТЬ