Pariislased: Pariisi ajalugu seiklustes. Graham Robb

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ kättemaksja – ei sobi pihtimuses kirjeldatud sündmustega kuigi hästi kokku. Too „saatanlik naeratus” Picaud’ näol lubab oletada, et inimese silmis, kes iseennast teatud mõttes postuumseks pidas, oli tõepoolest olemas selline asi nagu täielik ja õnnestav kättemaks. Ja probleeme on veelgi. Kuidas näiteks teadis Allut nii palju Picaud’ elust Fenestrelles, tundis tema aarde täpset koostist, tema pelgupaika Pariisis, tema roimaplaane ja sadat muud üksikasja? Kuidas see oskamatu mees nii palju teadmisi hankis? Ja kui ta tõesti nii palju teadis, miks siis ei suutnud ta aaret üles leida?

      Parun – või vahest ehk abee P… – pani seda ebajärjekindlust tähele ja leidis sellele meelepärase seletuse: Allut oli kohtunud François Picaud’ vaimuga. „Kellegi usk ei või olla tugevam kui minu oma,” olevat Allut ütelnud, „sest ma olen saanud näha ja kuulda kehast lahkunud vaimu.” Pärast monarhia restauratsiooni läksid vagad müstilised fantaasiad moodi, ja romaanilik võte tuua mängu lobamokast vaim oleks valmistanud pettumuse üksnes vähestele „Pariisi politseiarhiividest pärit memuaaride” lugejaile. Paljud olnuksid varmalt valmis võtma seda sõna-sõnalise tõe pähe.

      Osa pihtimuses kirjeldatud sündmusi võib ühel heal päeval ehk leida kinnitust mõne kirja või arhiivi põlengust pääsenud politseiraporti juhusliku päevavalgele tuleku läbi, selle konkreetse üksikasja kinnitust oleks aga liig loota. Kehatute hingede jagatud teabest ei ole ajaloolastele suuremat kasu. Mõistuslikust seisukohast võttes oli olemas üksainus isik, kes teadis kogu tõde, ja sel isikul olid soolikad välja lastud, või siis oli ta jäetud kahekümne jala sügavusele Enferi tänava alla surema.

      On igati põhjust uskuda, et pihtimuse algupärases versioonis kirjeldati tõesti ka Picaud’ surma ja et Pariisi politsei selle nagu kord ja kohus ka registreeris. Samuti on üsna tõenäoline, et pimedaks torkamine ja soolikate väljalaskmine leidis aset üksnes paruni gootilembeses ajus ja et tegelikult jättis Allut näljutatud François Picaud’ riismed armetut surma surema. Loost on puudu nii suur osa, et mingeid kindlaid järeldusi teha ei saa. Sünni-, abielu- ja surmatunnistused põlesid tuhaks samal 1871. aasta päeval kui politseiarhiividki. On nukralt irooniline, et lugu, mille päästis unustusest ja hävingust arhivaar, kes kirglikult armastas varjatud tõde, kubiseb faktidest, mida pole võimalik kinnitada. Veelgi iroonilisem on tõsiasi, et abee P… kes kogu selle informatsiooni Pariisi politsei kätte toimetas, kes õpetas Allut’d tehtud patte jälestama, pani kirja ta pihtimuse ja saatis ta viimsele teekonnale absolutsiooniga, mille võib anda ainult ordineeritud preester, on mingil põhjusel ainuke isik kogu selles loos, kelle õige nimi on teadmata.

      SÛRETÉ TOIMIKUD

1. Krabi juhtum1. jaanuar 1813, Grésillons’i tänav

      Millalgi keset ööd, tihedas lumesajus oli jäätmehunnik tänava ületanud ja positsioneerunud mõne ukse kaugusele Grésilloni tänava majast number 13. Too tänav, mille hiljem pühkis maa pealt Gare Saint-Lazare, oli piiriks Väikese Poola nime all tuntud süngele ja räpasele kvartalile. See oli kant, kus jäätmehunnikul oli igati alust loota, et teda ei märgata – isegi kui ta aeg-ajalt torkas esile pahkliku pea, mis vilksas siia- ja sinnapoole vaadata ning kadus taas.

      Grésillons’i tänav oli meelispaigaks mõistatuslikke ameteid pidavatele inimestele, kelle meelest oli suur õnn olla üürnik, sest ükski majaperemees ega kohtutäitur ei söandanud oma jalga sinna tõsta. See asus küll Pariisis, ent seal ei leidunud midagi Pariisina äratuntavat. Omal ajal oli see olnud piiriks, millest edasi ei lubatud ühtegi hoonet ehitada. Ühel pool tänavat – muistsel linnapiiril – laiusid pooltühjad vanarauahoovid, nõgised pesukojad, akendeta bordellid ja nimetud öömajad. Enamik selle asukaid pärines Prantsusmaa kaugematest nurkadest, ja mõned längakil üürimajad andsid peavarju terve Alpide oru kogu täiskasvanud meessoost elanikkonnale. Tänava vastasküljel – mis Pariisist kaugemale jäi – laiusid linna põhjapoolse prügimäe trööstitud nõlvad ja uurded.

      Igal teisel tänaval oleks mõni vastava loaga kaltsukorjaja, linna palgal koristaja või arvele võtmata prükkar, kelletaolised varjudena ringi sagivad, rämpsukuhjades tuhnivad ja arusaamatuid ihasid äratavaid esemeid oma nahkkottidesse topivad, säherduse jäätmehunniku ühe silmapilguga laiali lammutanud; ent selle aja peale, kui Pariisi pühkmed Grésillons’i tänavale jõudsid, olid need nii puhtaks tehtud, et jäid peaaegu kättesaamatuks isegi roti seedimisalastele ambitsioonidele. Neist oli välja korjatud või ära söödud viimnegi kapsajuurikas ja kont, viimne kui üks nael, pilbas, räbal ja niidiots, viimnegi Pariisi haiglaist pärit side ja puderhautis, jättes järele vaid sõmera kalgendunud segu mudast, tahmast, karvadest, väljaheidetest ja kõigest muust, mille kümme tuhat luuda enne kella üheksat õhtul olid tänavailt kokku lükanud. Selles seitsmesaja tuhande inimese elutegevuse jäätmetombus oli veel vaid nii palju komposteeruvat ainet, kui palju läks vaja käärimisprotsessi algatamiseks – mis oli suur vedamine, sest öö oli külm ja jäätmehunniku asukal oli seljas vaid käskjala õhuke viltjakk.

      Auravate jäätmete sees kükitades tundis libakäskjalg sooja rahuloluhõõgust, mis näis alati ette kuulutavat operatsiooni õnnestumist. Teised olid juba mitme tunni eest vandunud alla mõne öö läbi lahti oleva joomakoha peibutusele, tema aga teadis, et kui kaua tal ka oodata ei tuleks, on asi seda aega väärt. Selle mehe silmis, keda tunti hüüdnime all „Sans-Gêne” (Pidurdamatu) – mehe, kes oli kõigist Prantsusmaa vanglatest petukauba, peitlite, saagide ja nuiade abil vabadusse murdnud –, ei olnud ühe öö jagu krampe, külmanäpistust ja haisu nimetamist väärt. Nagu kõik teadsid, oli Eugène-François Vidocq valu suhtes tundetu. Ka oli tal haruldane võime oma kasvu nelja-viie tolli jagu kahandada, ja selles kokkupressitud olekus suutis ta nii kõndida kui hüpatagi. Ta oli võimeline täiesti normaalselt rääkima, endal metallviil suus. Ta polnud pidanud paljuks oma nägu kreeka pähkli mahlaga pruuniks värvida ja sõõrmeid kohvi ning kummiaraabikut täis toppida, jäljendamaks „Tête-de-Meloniks” (Melonpeaks) kutsutud kurjategija nahavärvi ning kroonilist ninavesitsemist. Nüüd lõpuks pidid ta kõva töö ja visadus ennast ära tasuma. Selle juhtumiga, mis ta uusaastaööl siia Grésillons’i tänavale oli toonud, pidi löödama viimane nael ta politseijaoskonnas istuvate vaenlaste kirstu.

      Tema võrku oli juba langenud kakskümmend kaks jõuguliiget – kaasa arvatud Pissard’i kaksikud ja üks kuratlik roimar, keda enne piinamist tunti üksnes „Apteekri” varjunime all. Nende vargil käimised olid nii peenelt läbi mõeldud ja nutikad ning ilmutasid sündmuspaiga (sealhulgas kaheksanda piirkonna komissariaadi kohal asuva korteri) nii üksikasjalikku tundmist, et oli ilmselge: nad pidid olema oma ohvrite teenistuses. Neid mehi kohtulaua ette tuues oli Vidocq peaaegu et ainuisikuliselt teinud maatasa Savoia sisserändajate sajandeid püsinud maine ausate ja usaldusväärsete inimestena. Mitte keegi ei võinud enam kunagi usaldada ühtegi korstnapühkijat, põrandapoleerijat ega jooksupoissi – mida linnas, kus inimesed olid harjunud võtit ukse ette jätma ja võhivõõraid endale koju kutsuma, ei saanud pidada millekski muuks kui avalikuks filantroopiaaktiks.

      Ainsa jõuguliikmena oli veel vabaduses kurikuulus „Krabi”, kelle asukoht oli jäänud sama äraarvamatuks kui ta hüüdnimigi. (Viimase võis ta võlgneda oma hästi krahmavatele kämmaldele või tulipunasele jumele, või ehk oli ta täiuslikult omandanud tagurpidi kõndimise potentsiaalselt kasuliku kunsti.) Ehkki Krabil oli õnnestunud jääda tabamatuks, oli Grésillons’i tänavalt leitud üles tema tüdruksõber, keegi pesunaine, ja tundus igati arukas oletada, et oma uusaastakingi püüab Krabi talle üle anda isiklikult.

      Koidu külmad sõrmed sirutusid juba idapoolsete eeslinnade kohale, kui üks vari üle majafassaadide libises. Number kolmeteistkümnenda uks avanes, kogu sibas sisse ja taganes selg ees siseõue, heites uurivaid pilke paremale ja vasakule. Hetk hiljem seisis külmunud jäätmehunnik juba koridoris trepi all ja vilistas savoia voorimehe kombel. Märguannet kuuldes astus Krabi kaks korrust ülalpool trepimademele ja aset leidis järgmine vestlus:

      „Oled see sina?”

      „Jah.”

      „Ma СКАЧАТЬ