Pariislased: Pariisi ajalugu seiklustes. Graham Robb

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ muud kui et mõrtsukale oli peale satutud ja ta oli põgenenud isegi nuga kaasa võtmata.

      Chaubard’i mõrvast kuuldes oleks Loupian nagu tundnud esimesi haigusemärke, ent ta oli liiga hõivatud ja oma muredega ametis, et võõra õnnetuse pärast muret tunda. See mees, kes oli tundmatust provintslasest tõusnud ühe Pariisi kõige peenema kohviku omanikuks, oli nüüd võtnud nõuks tõusta sellistesse kõrgustesse, millest tema Nîmes’i omakandimehed võisid üksnes unistada.

      Loupianil oli kuueteistaastane tütar esimesest abielust. See oli isuäratav väike olevus, sõgedalt sisse võetud omaenda tärkavatest võludest ja elevil väljavaadetest, mida ta luges meeste pilkudest. Tänu vanemate rahakotile riietus ta peaaegu täiuslikult. Preili Loupian oli erilise kliendi jaoks varutud eriline roog. Noil segastel aegadel võis isegi mõne Loupiani tütar unistada abiellumisest suure isandaga.

      Tema peale oli kulutatud nii palju raha, et see paistis päris õige ja loomulik, kui keegi nooblite maneeride ja välimusega mees hakkas ilmutama tema vastu huvi viisil, mis ei jätnud ruumi kahtlustele. Mees pildus kelneritele jootraha nagu inglise turist ja ostis muinasjutulise summa eest ära tütarlapse guvernandi. Preili Loupian sai maitsta tema rahakoti auavaldusi ning andis talle vastutasuks aimu õnnest, mis teda tulevikus pidi ees ootama. Oma vanematele tunnistas ta kogu loo üles alles siis, kui rooga ei olnud mitte ainult proovitud, vaid see oli lausa nahka pandud. Liiga hilja mõistsid nad oma viga. Mitte iialgi poleks nad tohtinud usaldada meest, kes tasus kelneritele liiga rikkalikult.

      Seetõttu tundis kogu Loupianide majapidamine tohutut kergendust, kui härrasmees – kes osutus markiiks – andis teada oma ausatest kavatsustest, esitas tõendid oma varanduse ja päritolu kohta ning tellis pulmasöömaaja saja viiekümnele külalisele Cadran Bleus, ühes Pariisi kõige kallimas restoranis.

      Muinasjutt sai tõeks. Markii abiellus Loupiani tütrega ja pani banketikülalised erutusest värisema, saates sõnumitooja vabandama oma hilinemise pärast: kuningas olevat avaldanud soovi teda näha, ent kella kümneks õhtul lootis markii vabaneda; senikaua olgu Loupianid ja nende külalised nii lahked ja hakaku söömaajaga pihta. Veini voolas sama rutakalt – ehkki mitte sama odavasti – kui viinamarjalõikuse ajal Provence’is, ja ehkki pruut ei olnud just säravaimas tujus, läks bankett üliedukalt. Palju käike toodi lauale, enne kui kord jõudis magussöögi kätte. Siis pandi laudadele puhtad taldrikud – ja seejärel igale taldrikule kiri, milles peigmees paljastati kui endine sunnitööline. Selle aja peale kui külalised kirja lugesid, oli peiul olnud küllalt aega riigist lahkuda.

      Vaevalt võinuks ka finantsist, kelle suurim investeering äkitselt ta oma silme all kogu oma väärtuse kaotab, tunda suuremat ahastust kui Mathieu Loupian. Õnneks oli hea nõuga käepärast Prosper: tema soovitusel veetsid Loupianid järgmise pühapäeva maal, et valusaid mälestusi kustutada ja meenutada kõike seda, mille eest nad ikka veel võisid tänulikud olla. Nende kohvik oli ikkagi edukas äriettevõte, aastaga suudavad nad ka Cadran Bleu arve kinni maksta, ja preili Loupian – olgugi nüüd parandamatut kahju kannatanud – oli siiski veel noor ja serveerimiskõlblik mõnele väljamaa härrasmehele või jõukale kliendile, kes kohalikku kvartalit ei tunne.

      Sel ajal kui Loupianid maaõhku hingasid ja vaimusilmas roosilist tulevikku kavandasid, kerkis kusagil Notre-Dame’ist põhja pool linna kohale suitsusammas. Kohviku kohal oli mitmes toas korraga tuli lahti läinud. Ammu enne, kui sapeurs-pompiers oma vasksete kiivrite ja lõuendämbritega bulvarit mööda kohale kihutasid, oli tuli levinud allkorrusele kohvikusse, ja sellal kui kipsreljeefid laest alla sadasid ja maalid krimpsu kõrbesid, tormas otsekui ette hoiatatult appi närudes kerjuste jõuk. Nad kärutasid välja laudu ja toole ja kõike muud väärtuslikku ning lõid selle käigus puruks peeglid, jätsid kriime ja mõlke lihvitud leti pinnale ning lõid puruks viimse kui klaas- ja portselaneseme. Väljasõidult naastes leidsid Loupianid oma kodu ja ettevõtte asemel eest suitseva ahervareme.

      Kindlustusseltsid keeldusid tavaliselt katmast „rahvarahutuste” põhjustatud kahjusid – ja selline näis selle põrgutule põhjus olevat. Majaomanikul ei jäänud üle muud kui nad välja tõsta. Nende toetuseks koondusid kõik nende tõelised sõbrad – see tähendab, mitte keegi peale ustava Prosperi, kes mitte ainult ei jäänud nende kõrvale, vaid keeldus koguni palka vastu võtmast. Kui lohutav oli teada, et midagi head oli maailma veel jäänud! Kui Loupiani naine mõni nädal hiljem ajurabanduse ja närvide kurnatuse kätte suri, kandis Prosper matuste korraldamise eest nii piinlikku hoolt, nagu olnuks see tema enda laulatus.

      Bastille’ väljaku poolt Saint-Antoine’i eeslinna südamesse looklev pikk tänav on noolsirge Rivoli tänava jätk. Inimene, kes oskaks tänavakonfiguratsioone samamoodi lugeda, nagu hiromant loeb käejooni, võiks tõlgendada selle kavalaid lookeid kui märki sellest, et tolles mornis eeslinnas, kus töölised ja revolutsionäärid oma riigipöördeid kavandasid, ei vii ükski kurss otse sihile.

      Loupiani katastroofiga umbes üheaegselt kolis noor kirjanik Honoré de Balzac väikesesse toakesse Saint-Antoine’i eeslinnas. Oma kõrvaltänava-poolsest aknast avanevat vaadet kirjeldas ta järgmiselt:

      Vahel heitsid kahvatud laternatuled alt oma kollakaid vastuhelke läbi udu, valgustades ähmaselt piki tänavaid üksteise vastu surutud murdjoonelisi katuseid, mis näisid kui liikumatu ookeani lained. [-] Päevavalguse poeetilised põgusad efektid, udude nukrus, päikese äkki ilmunud sätendus, öö vaikuse võlud, koidiku salapärane sünd, korstnaist tõusev suits – kõik selle kummalise looduse nähtused said mulle omaseks ning lahutasid minu meelt. Ma armastasin oma vanglat, sest ta oli vabatahtlik.

      Romaanikirjaniku kujutlusvõimest ilma jäetud inimese silmis paistis kvartal allakäinud ja vähetõotav. Äia-ämma koostatud abielulepingu sätete järgi oli Loupianil tulnud naise kaasavara tagasi maksta. Oma varanduse riismete eest oli ta rentinud Saint-Antoine’i eeslinnas väikese kohviku, mis polnud palju parem lihtlabasest joomaurkast: seal oli suitsev õlilamp, kortsunud vaip, odava tubaka lehk ja sedasorti kunded, kelle puhul koristamine tundus ajaraiskamisena. Tema nägus dame de comptoir oli surnud ja preili Loupiani hoolitsemata kiharad tolknesid lohutult nagu rentslis kasvava umbrohu väädid. Ainult Guilhem Solari paistis rahul olevat. See koht sarnanes rohkem vanade heade aegade kohvikuga, kus ta võis provansaali keelt rääkida, ilma et keegi oleks teda sellepärast kohelnud nagu mingit maamatsi.

      Nii nagu ta seal üksi istus oma igikestva õlle ja limonaadiga, ei toonud ta ärile just tulu – eriti pärast seda, kui sai teatavaks, et pärast Loupiani baari külastamist olid teda tabanud krambid ja ta oli surnud, kannatanud mitu tundi tugevate, vaigistamatute valude käes. Sellegipoolest ei oleks Loupiani kunded ehk asja varasema mõrvaga seostanud, kui ajalehed ei oleks ära toonud üht veidrat üksikasja. Enne matuseid pandi Solari kirst kombekohaselt välja tema maja eeskotta. See oli seal juba mõnda aega seisnud, kui keegi märkas kirstu katva musta kanga peal väikest paberitükki. Sellele oli trükitud:

No. 2

      Uudised Pont des Arts’i mõrva süngest järjest levisid kiiresti üle kogu kvartali. Üleöö avastas Loupian, et tal pole enam ühtainumatki kundet. Kaks õlgpõhjaga tooli ukse taga jäid tühjaks ja neid tarvitasid ainult ümbruskonna koerad. Võib-olla hakkas ta kahtlustama, et kõik need kohutavad sündmused on kuidagi seotud, ent oma laostumise põhjusi ta mõista ei suutnud, ja ehkki mõrv nr 2 oli jätnud ta hinge halva eelaimduse, oli tal vaid kõige hägusam ettekujutus selle motiividest.

      Ilma ustava Prosperita oleksid Loupian ja tema tütar leidnud end tänavalt. Prosper pakkus neile oma kasinaid sääste, mis võimaldasid vähemalt vaestemajja sattumist vältida. Ometi tuli sellegi väikese armuanni eest oma hinda maksta. Prosper sidus oma pakkumise nii alandava ja räpase tingimusega, et Mathieu Loupiani ennastki üllatas, kuidas ta suutis selle vastu võtta: preili Loupian pidi saama Prosperi konkubiiniks, tema voodisoojendajaks ja ta elatanud ihaluste rahuldajaks.

      Elu seati nõutud kombel sisse. Paika pandi kaheinimesevoodi, ja tüdrukust, keda oli kasvatatud СКАЧАТЬ