Pariislased: Pariisi ajalugu seiklustes. Graham Robb

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ naine või mees valge kriidijupi haarab ja X-i kõrvale O teeb, enne kui tänaval rahva sekka või avaliku pissuaari tellissamba varju kaob; ja kui ta seda avaliku omandi mõistatuslikku rikkujat jälitanud oleks, siis võinuks ta end mõne aja pärast leida ühest Pariisi jõukamast osast, klaaskatusega arkaadist tulvil inimesi, kellel – nagu tal endalgi – polnud midagi targemat teha kui seista ja passida.

      Galerie Vivienne oli ehitatud 1823. aastal spekulatiivettevõtte korras. Üsna peatselt sai sellest paremkalda üks kõige toimekamaid arkaade. Suveõhtuti põikasid jalutama tulnud pariislased bulvari pimestava päikese käest selle helkivate varjude vahele, et lasta pilgul pidutseda šokolaadi ja pralineede ja koogiarmeede peal või silmitseda rüüse ning nipsasjakesi, mis olid otse pühade reliikviate kombel välja pandud rotundi nümfide ja jumalannade jalge ette. Vihmase ilmaga võis härrasmees seal sigaretti suitsetada, uurides marmorgaleriide lookeid ja ootamatult avanevaid vaateid ning pesu ja uusimaid moeröögatusi ostma tulnud keni naisi. Nagu mõnele elegantsele markiisile, oli Galerie Vivienne’ilegi omane mingi parandamatu kergemeelsus, ja selle kuulsus Pariisi moekeskusena ulatus kaugele üle linna piiride. Sõnakesed „Galerie Vivienne” seisid pühitsetud motiivina kaunilt sissepakitud kübarakartongidel, mida provintsilinnakeste daamidele tuli kätte toimetada sel ajal, kui nende abikaasad ära olid. Lühidalt: see oli koht, mida naisterahvas võis rahulikult külastada üksi, äratamata mingeid kahtlusi.

      Tol laupäeva pärastlõunal astus Galerie Vivienne’i noor naisterahvas, kelle nimi peab jääma teadmata, ning sisenes number 13-nda määratult auväärsest uksest. Ta läks üles suurepärasest keerdtrepist, mille kõrgele marmorseintele paigutatud aknad võimaldasid trepile vaadata, jäädes ise nähtamatuks. Ta koputas uksele ja juhatati mugavasse kabinetti, kus istus mees, keda metalsel kontorisildil, kirjapaberi päisel ja lugematutes kuulutustes kirjeldati kui „politsei Sûreté eribrigaadi endist ülemat, kes vaieldamatu eduga juhtis seda üksust 20 aastat”.

      Universaalne Luurebüroo, mis asus aadressil Galerie Vivienne 13, oli maailma esimene eradetektiiviagentuur, asutatud kaks aastakümmet enne seda, kui „Lääne Vidocq” Allan Pinkerton Chicagos oma Riikliku Detektiiviagentuuri rajas. Büroo pakkus tervet rida diskreetseid teenusi: „Kohtulik jälitus ja võlgade sissenõudmine, igat liiki teabe hankimine, jälgimistegevus, järelepärimised nii äri- kui ka pereasjus”. Tekkinud oli teisigi agentuure, mis seda jäljendasid, ent ükski neist polnud jõudnud haljale oksale, nagu reipalt selgitas büroo reklaamprospekt:

      Kõik, kes on püüdnud mind jäljendada, on hätta jäänud ja määratud läbi kukkuma. „Häirekell” sulatati üles Mézières’i vanglates. „Ärimajaka” tuli kustus Bicêtre’i kongides. „Valguseallikas” heitis nii palju valgust omaenese hämaratele äriasjadele, et läks mitmeks kuuks trellide taha. Paratamatult lähevad omakorda põhja ka nende järeltulijad.

      Mõned leidsid, et büroo reklaamis kõlab kerge ähvardusenoot. Paistis peaaegu, nagu oleks mingi šantažeerija laiendanud oma tegevust kogu Pariisi ärimaailmale…

      Teatud ärimehed, kes olid mitu aastat minu büroo kliendid ja pidasid siis vajalikuks selle teenustest loobuda, avastasid üsna varsti pärast minu kogemustest ja soovitustest loobumist, et on langenud kelmide ohvriks.

      Et aga büroo osutas nii kasulikke teenusi ja et varasemast liberaalsem valitsus takistas politseid perekondlikesse asjadesse sekkumast, oli tal võimsaid protežeerijaid. Bürool oli tohutu kaartidele kantud andmebaas kõigi teadaolevate kurjategijate – ja ka mitme tuhande seaduskuuleka kodaniku – kohta ning väljaõppinud salapolitseinike meeskond: „Kükloop”, „Faun”, „Elumees” ja üks väga pikk detektiiv, kes suutis ilma redeli abita teise korruse akendest sisse kiigata. Isegi pärast seda, kui büroos läbiotsimine korraldati ja enam kui kaks tuhat vana, aastaid 1811–1827 puudutavat Sûreté toimikut sealt konfiskeeriti, tundsid poliitikud büroo toimikusüsteemi ees sama suurt hirmu nagu kurjategijad Vidocqi rusikate ees.

      Büroo „vaieldamatu edu” ei olnud kergelt kätte tulnud. Sisekorraeeskirjad, mis direktori kabinetis silmatorkaval kohal rippusid, andsid mõnevõrra aimu sellest, kui raske oli töötada agentidega, kelle oskused ja kombed pärinesid vanglakongidest ja agulitest:

      Töötajate riided peavad alati olema puhtad ja auväärsed, eriti tuleb hoiduda mudaste kingade kandmisest.

      Töötajad peavad alati olema varustatud vajalike esemetega, nagu noad, joonlauad, sulepead jne, ning peavad alati oma töölaua korda tegema.

      Purjutamise ja hasartmängude, nende kahe häbiväärse pahe eest karistatakse karmilt. Ametiruumides söömine ja joomine, suitsetamine ja tubaka närimine ning igasugused muud tegevused, mis pole seotud ametiülesannete täitmisega, on keelatud.

      Seintele, teadetetahvlile, akendele jne kirjutamise eest trahvitakse kõiki töötajaid kolmekordse kahjusumma ulatuses.

      Dokumendid ja märkmed peavad kontoris olema laual selg ülespoole, et uudishimulikud silmad ei saaks neid lugeda. Kõiki, kes suudavad tõestada, et kolleeg on neile mõne juhtumi üksikasjad välja lobisenud, premeeritakse lobamoka päevapalgaga.

      Viimane reegel oleks badaud’dele erilist huvi pakkunud. See kehtis „väliste operatsioonide” kohta. Kui mõni maja oli jälgimise all, pidi agent lähima tänavanurga X-iga märgistama. „Selleks peab tema käsutuses alati olema valget kriiti.” Kui ta maja juurest lahkus, et subjekti jälitada või „oma vajadusi rahuldada”, siis pidi ta märkima seinale O. Sel moel sai direktor oma agentide tegevusel silma peal hoida ja vajaduse korral karistusmeetmeid rakendada.

      Teatud mõttes oli hea, et büroo 1843. aastal suleti ja selle toimikud laiali pillutati. Osa neist paberitest jõudis välja valitsusameteisse ja sealt lõpuks bukinistide lettidele ning arhiivikogudesse. Üks sel moel päästetud dokument näib olevat majasisene koopia kirjast, mille Galerie Vivienne’i sisenenud noor naine tol laupäeval postiga sai. (1840. aastal kanti posti laiali kuus korda päevas, nii et linnasisene kiri, mis pandi Pariisis posti kell üheksa hommikul, jõudis kätte enne keskpäeva.)

      Kiri oli piisavalt murettekitav, et adressaat Vidocqi kontorisse kohale tuua. See oli kirjutatud büroo tavalisele päisega paberile, kus aadressi all seisis moto:

20 FRANKI AASTASkaitsevad Teid kõige riuklikumategi kelmide riugaste eest

      Preili

      et mul on arutada üks asi, mis Teid puudutab ja võib Teile põhjustada mõningaid ebamugavusi ning kulusid, olge nii lahke ja suvatsege selle kirja kättesaamisel minu kontorist läbi astuda.

      Aupaklike tervitustega

      Vidocq

      Oleks liig loota, et nii sügavat diskreetsust nõudev juhtum pärast nii pikka ajavahemikku kõigis oma üksikasjades läbipaistev oleks. Ümbrik ei ole säilinud ja naise aadress on teadmata. Vidocqi kliendi väljaselgitamiseks pole meil rohkem lootust kui nägemaks Vidocqi ennast astumas välja ajaloomälestiste säilitamise seltsi kontorist, mis praegu asub Galerie Vivienne’is number 13 all. Kummatigi annab selle kirja bürookoopia vähemalt võimaluse jälgida selle juhtumi käiku järgmise nädala jooksul.

      Kirja peale on kritseldatud mitu märkust. Esimeses neist, kirjutatud jämedate kohmakate tähtedega, mis manavad silme ette rusikasse pigistatud sulepea, seisab: „Ta ei maksa rohkem kui 2 franki kuus.” Siis teise käekirjaga: „Kirjut. 19. veeb. 1841 et maksta.” Järgmine, esimeses käekirjas märkus ütleb: „Sedel daami ollukora [sic!] välja selgitamiseks”. Viimane märkus ütleb: „Tehtud kiri 23. veebruaril.”

      Rohkem informatsiooni meil ei ole. Millised täpselt olid need „ebameeldivused”, mis noort naist ähvardasid, СКАЧАТЬ