Pariislased: Pariisi ajalugu seiklustes. Graham Robb

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ pooleldi kustunud pealiskirja „Vidocq, 18–”, puhkab tegelikult keegi naine. On väga vähe tõenäoline, et Vidocqi viimne puhkepaik kunagi välja selgitatakse, ja arvatavasti ei püstitata kunagi monumenti ega nimetata ühtegi tänavat rolli mälestuseks, mida ta mängis Pariisi turvaliseks muutmisel.

      KINNISVARA BOHEEMLASMAAL

IVarieteeteater, neljapäev, 22. november 1849

      Varjud tihenesid, kuni näha oli vaid neiu liiliavalgeid käsi ja kahvatut nägu. Tema ümber seisid musta riietatud kogud: need võinuksid olla inglid-surnumatjad, kes ootavad, kuni on aeg ta kleenuke keha hauda kanda. Vaikus oli peaaegu täielik. Ainsate helidena kostis gaasipõletite sisinat ja tasast rüma, mida tekitasid tuhat vaevalt hingavat inimest. Siis karjatas üks hääl: „Oo, mu noorus! Sina oled see, keda nad matavad!”

      Lava uppus pimedusse ja ülemistelt rõdudelt prahvatas kosena valla aplaus. Kui publiku nartsakam osa kübaraid ja toidupakendeid lehvitades jalule tõusis, uhkas üle saali vänget kolkumuselehka. See meenutas pisut udu väljas bulvaril selle vihmast kleepjate kõnniteedega, ent ka midagi intiimsemat: jääbinud hautist ja viletsat tubakat, pandimaja riidenagisid ja raamaturiiuleid ning rõskeid, uriinist ja patšulist läbi imbunud õlgmadratseid. See oli – otsekui kavatsenuks lavakujundaja omamoodi iroonilist epiloogi – tõelise Ladina kvartali lehk.

      Hüüete „Autor välja!” peale tuli jäigalt lavale üks selle maailma asukas. Ta jäi seisma, ühel käel hurmav kahvatu olend, kes oli nüüd surnuist tagasi tulnud, nagu tuleb tagasi lina pesunaise käest, teisel käel aga tema enda idealiseeritud alter ego, elegantselt lohutamatu Rodolphe. Parteris läksid mõned näod naerule, nautides veel pööningukambri revolutsionääride uudset portreteerimist armastavate noormeestena. Siin oli küll tõega väga vabalt ringi käidud… Keegi oli nähtavasti hr Murger’ ära röövinud ja ta rätsepate kätte andnud. Ta keha oli alles tutvumas perfektselt musta pintsaku ja õhukindla kingapaariga; taskurätt, mida ta kramplikult pihku surus, oli ilmeksimatult valge. Tema „põlv”, nagu ta oma kiilanevat laupa nimetas, nägi peaaegu auväärne välja, ja keegi kartmatu habemeajaja oli söandanud tungida ta habeme ürgmetsa ning pügada selle korralikuks hekiks. Keegi poleks näinud nende suurte süngete silmade põhjas redutavat hirmu ja sarkasmi, ent rambivalguses võis näha olla pisarat, mis tal lakkamatult mööda põske alla nõrgus – seda paatosemeistrit oli õnnistatud pisaranäärme defektiga.

      Teispool rambi gaasitulesid suutis ta eristada kuulsate kriitikute nägusid, kes valmistusid teda kroonima boheemlaste kuningaks. Enne „Boheemlaselu” etendust olid nad näidanud talle oma arvustusi ja tõmmanud ta kaasa kiituse vandenõusse: „Teravmeelsusi sajab robinal”, „Kunagi veel pole publik olnud nii liigutatud… nood puruvaesed noormehed ja neiud on võitnud meie südame”, „On tunda, et see teos elati läbi, enne kui kirja pandi”.

      Ta nägi vastset presidenti Louis-Napoléoni, kes oma loožist heakskiitvalt naeratas kui elav kinnitus, et 1848. aasta revolutsioonid – milles Henri Murger ise oli mänginud väikest ja üksnes veidi häbiväärset rolli – on nüüd vajunud ajalukku. Lavaboheemlaste räsitud originaale oli kroonlühtri ja ülemise rõdu punase sameti tagant raske eristada: nad moodustasid mustava peade ja mütside massi otse kupli ja kullatud keerubite all, mis gaasivalguses paistsid määrdunuina. Ent ta tundis neid piisavalt hästi – nende sorgus juuksekahle, vanainimesehambaid, naljakaid pahedeks kalgendunud nõrkusi. Igaühele pidanuks selge olema, et „Boheemlaselu” on ülimalt selektiivne tõeversioon.

      Mimid kehastanud näitlejanna pistis käe talle pihku ja tegi kriitikutele kummarduse; siis tuli lavale tema kaastööline, kutseline näitekirjanik, ja aplaus kasvas valjemaks. Tuhat korda oli ta kujutlenud seda triumfihetke, nüüd aga leidis ta end oma üllatuseks mõtlemas mööblist – kahest kokku sobivast toolist, vedrumadratsist ja täiskõrguses peeglist. Ta mõtles ustest, mis istuksid tihedalt ukseauku, ja aknaklaasidest, mis ei puruneks esimese tuulepuhangu käes. Ta kujutles korterit, mis poleks olnud kohatu Varieteeteatri lavalgi – buduaariga, kuhu peita uus kaunis imetlejanna, ja eestoaga, kus hoida kinni tolle kaunist eelkäijat.

      Tema meeltesegadus oli arusaadav. Henri Murger, rätsepa poeg ja pennitu sulerüütel valmistus lahkuma kannatustest tulvil võlgade ja unistuste maalt, kus „vahvad seiklejad peavad koidust ehani jahti selle metselaja, viiefrangilise raha peale”. ”Boheemlaselu” edu oli tema lubatäht paremkaldale. Enamik sõpru oli boheemlasmaa sentimentaalse kujutamise talle andeks andnud. Mõned neist olid isegi anunud, et ta selle viimase, kaalutletult iseka rea: „Oo mu noorus! Sina oled see, keda nad matavad!” maha tõmbaks. Ent kutseline näitekirjanik oli juba teinud tema väikestest lookestest suhkurdatud fantaasia. Midagi pidi kõigest sellest kibedusest ja raisatud ajast ka sisse jääma. Kui „nemad” ei oleks ta noorust matnud, siis oleks ta ise selle mättasse löönud ja haua peal tantsinudki.

      Lavalt lahkudes pigistas ta Mimi väikest kätt ja jäi innukalt järge ootama.

IILadina kvartal, 1843–1846

      Noil ammustel aegadel oli vaade üle Pariisi katuste kättesaamatu luksus. Korterist, mida ta oli jaganud ühe Laonist pärit tasase kirjamehega, avanes vaade Luxembourgi aiale – kui ta pea aknast nii kaugele välja küünitas, kui see vähegi ulatas, ja vasakule käänas, siis oli ühe silma nurgast näha rohelist lehestikulaiku. See oli olnud siiani ta parim korter. Nad olid selle sisustanud 1830. aastate „boheemlikus” stiilis: mõni köide Shakespeare’i ja Victor Hugod, früügia müts, Alžeeria vesipiip, harjavarre otsa torgatud kolp (pärit sõber Charles Toubini vennalt, kes oli interniks ühes suures haiglas) ja aknalaual muidugi mõista lillekast geraaniumidega, mis polnud mitte ainult nägus, vaid ka seadusevastane. (Surm pähekukkunud lillekasti läbi seisis ametlikus surmajuhtumite registris alati esimeste seas.) Et korralikku Pariisi vaadet nautida, külastasid nad Henri maalikunstnikest sõpru, kes elasid Barrière d’Enferi lähedal ärklitubade rägastikus ja nimetasid end Veejoojateks. Kui ilm oli ilus ja omaenese viletsuselehk neile talumatuks muutus, ronisid nad katusele ning istusid seal räästarennide ja katuseharjade vahel, visandasid korstnamaastikke ning saatsid oma piipudest taeva poole rohkem suitsu kui kaugele alla jäänud kolded.

      Vahepeal olid kolm Veejoojat surnud mitmesuguste haiguste kätte, mis on tuntud „rahapuuduse” ühise nime all. 1844. aasta kevadel, kui maeti viimast noist kolmest, leidsid Henri ja ülejäänud haua ääres seistes, et neil pole hauakaevajale ainsatki sou’d anda. „Pole viga,” ütles too, „järgmine kord maksate ära.” Ja lisas siis oma kolleegi poole pöördudes: „Sellega on kõik korras – need härrased on püsikunded.”

      Neli korda aastas, üürilepingute lõppemise aegu valgus pool Pariisi elanikkonnast tänavaile, et võtta ette massiline lühiränne. Ainult vähestel oli rohkem mööblit, kui käsikäru suutis mahutada, ja vähesed olid oma elupaigast nii sisse võetud, et oleksid tahtnud seal püsida üle aasta. Henri ränded olid maandanud ta elupaigaredelil peaaegu et madalaimale pulgale. Viimase kolimise järel oli ta elanud Saint-Sulpice’i lähedal Hôtel Merciolis kitsukeses räpases uberikus, mis asus neljandal korrusel („sel suurepärasel põhjusel, et viiendat korrust lihtsalt polegi”).

      Hôtel Merciol oli üks neid kasinalt möbleeritud hotelle, kust käis läbi nii palju inimesi – end võlausaldajate eest varjates, voodit laenates, purjutades seni, kuni sõprade heldekäelisus veel ette lõi –, et seda vaevalt oli võimalik koduks nimetada. Mõnikord tõid meelepärasemat ametit otsivad töölistüdrukud oma jutuvada ja viisaka koduse õhkkonna jäljendamisega siia natuke elevust, kuni politsei hotellis avaliku moraali nimel haarangu korraldas ja tüdrukud ära viis – hügieeniliseks läbivaatuseks ja prostituudina arvele võtmiseks.

      Tüdimusest, ebamugavustest ja lakkamatust ärevusest hoolimata oli Henri otsustanud endale sulega elatist teenida. Ema surmast saadik oli ta isa käitunud nagu tüüpiline kodanlane, mis mehe puhul, kes elatas end rätsepa- ja uksehoidjatööga, mõjus eriti närvidelekäivalt. Ta keeldus toetamast poja kui Prantsusmaa tulevase esipoeedi СКАЧАТЬ