Pariislased: Pariisi ajalugu seiklustes. Graham Robb

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ mis joondus täpselt Notre-Dame’i tornide peale. Ühes reisijuhis oli vaadet kirjeldatud järgmiselt:

      Sellelt kõrguselt haarab pilk kogu Pariisi – see tähendab määratut hallikat tornide ja korrapäratu kujuga hoonete mügarikku, mis moodustavad selle linna ning laiuvad paremal ja vasakul nii kaugele, kui silm näeb.

      Noil eepilisil rännakuil õppisid reisijad üksteist väga hästi tundma, ent on vähe tõenäoline, et ükski tol konkreetsel reisil viibinud sõitja oleks suurt midagi teada saanud abee Baldinist, kui too Lyonis maha läks. Ta istus ümber jõelaevale, mis sõitis kiirevoolulist Rhône’i mööda allavoolu kuni Pont-Saint-Esprit’ni, ja seejärel tõlda, mis kurseeris Sevennide eelahelikke ja Gard’i päikesest põlenud võserikke läbival tolmusel postimaanteel. Nädal pärast Pariisist lahkumist jõudis ta Rooma-aegsesse Nîmes’i linna, kirjutas end sisse parimasse hotelli (mis tähendab, et tal pidi Baldini nimele olema ka pass) ning kulutas mitu päeva järelepärimistele. Lõpuks leidis ta end viletsalt sisustatud toakeses allakäinud linnaosas vaatamas tõtt näoga, mida ta oma eelmises elus ühe viimasena näinud oli.

      Lugu, mis abee Baldinil jutustada oli – ja mida me tunneme üksikasjalikumalt kui mõnd osa Joseph Lucher’ tõelisest loost –, oleks kõlanud uskumatuna igaühe kõrvus peale Antoine Allut’. Abee olevat istunud vangis Napoli Castel dell’Ovos, kus keegi Picaud’-nimeline prantslane olevat talle surivoodil pihtinud. Seda kuulnud, tõi Allut kuuldavale lämbuva karjatuse ning abee pööras silmad taeva poole. Mingil mõistatuslikul kombel (abee nimetas seda „Jumala hääleks”) oli Picaud saanud teada või oma mälu sügavaimast sopist välja kaevanud ühe mehe – Allut’ nime, kes pidavat tundma tema äraandjaid. Vaga, peaaegu üleinimliku kõlblusega katoliiklasena olevat Picaud andestanud neile, kes tema elu hävitasid. Tema ainus soov – surija pisut pentsik, kuid täiesti arusaadav soov olevat olnud, et tema mõrtsukate nimed graveeritaks tinatahvlile, mis pidi tema hauda paigutatama. Allut’ heateo tasuks või julgustamaks teda nimesid välja laduma pidi abee pakkuma talle mälestuseset, mille Picaud oli saanud kelleltki kaasvangilt, Sir Herbert Newtonilt.

      Kui Allut või tema naine oleksid lugenud järjejutte, siis oleksid nad siinkohal hakanud asja kahtlaseks pidama, ent kohe tõi abee lagedale suure sillerdava teemandi, mis vähemalt Allut’ naise silmis andis kindlalt ja vääramatult tõendust sellest, et abee tegutseb heas usus. Hetkeks ennast unustades haaras ta luidra abee Baldini oma embusse. Ta ei suutnud taibata, miks ta abikaasa kõhkleb teemanti vastu võtmast. Ahnuse ja hirmu vahel kõikudes ja naise poolt edasi ärgitatuna sai Allut oma kahtlustest jagu, ja abee pani väiksesse märkmikku kirja Mathieu Loupiani, Gervais Chaubard’i ning Guilhem Solari nimed.

      Mõni tund hiljem istus abee Baldini Nîmes’ist põhja poole suunduvasse postitõlda.

      Temast jäi maha üks piinades vaevlev hing. Antoine Allut oli enda meelest pidanud kannatama hirmsa ülekohtu all. Ta oli elanud hirmus – mida abee kinnitas –, et on lasknud süütu inimese surma saata. Nüüd oli teda sunnitud ta kunagisi sõpru üles andma. Mis veel hullem – kohalik juveliir müüs teemandi maha kaks korda suurema summa eest kui see, mille ta oli Allut’dele maksnud. Allut’ vaim oli nii vaevatud, et kui ta viimaks ühe käegakatsutava roima toime pani ja juveliiri maha lõi, pakkus see talle mingit loomuvastast rahuldust.

      Tema roim ei olnud kuigi hästi läbi mõeldud. Sandarmid ajasid tal pea kiilaks ja andsid talle rohelise mütsi tinaplaadikesega, millesse lõigati tema vanginumber. Roheline müts tähendas eluaegset vanglakaristust. Touloni vabrikus oma ahela ja raudkuuliga köit keerutades või unetult ainsagi tekita puupingil lebades leidis ta ilmselt, et François Picaud on talle veel haua tagantki kätte tasunud.

4

      Mathieu Loupiani käsi oli hästi käinud – mitte küll paremini, kui ta uneski oleks osanud arvata, ent küllalt hästi selleks, et omakandimeestele aeg-ajalt kõrtsi kulul napsu pakkuda. (Tema hindu nad enam poleks saanud endale lubada.) Rakendades äriplaani, mida tuntakse pimeda õnne nime all, oli ta ostnud uue kohviku täpselt õigel hetkel. Restauratsiooniaegne Pariis otse suples rahas. Linna okupeerinud liitlasvägede järel olid kohale saabunud agarate turistide hordid. Usaldustäratavalt silmatorkamatu ja kallis Café Anglais ei olnud ainus ettevõte, mis bulvareil voolavate valuutajõgede varal rikastus.

      Loupian oli seda masti mees, kes – ehkki rikas ja edukas – ei pidanud end kunagi liiga uhkeks, et kummardada rentslisse pillatud münti üles korjama. Niisiis oli ta kohe, kui ootamatu ettepanek tehti, valmis kiirelt võimalusest kinni haarama. Omaniku jutule oli palunud keegi laitmatult rõivastatud vana daam, keda kvartalis varem polnud nähtud. Vanaproua selgitas, et tema pere oli päästetud kohutavast katastroofist – võib-olla oli suudetud skandaali vältida või aidatud ülekäte läinud pojal politsei käest pääseda. Nende päästjaks olnud mees, kes hiljem kaotas kõik oma säästud, ent kelle autunne jäi ka viletsuses vireldes nii laitmatuks, et ta ei lubanud kellelgi end aidata. Hr Prosper ei soovinud muud kui mõnes hea mainega kohvikus kelnerikohta saada.

      Meeleheitlikult soovides oma heategijale samaväärselt tasuda, oli tänulik perekond otsustanud talle väikese vembu mängida. Prosperile sellest sõnagi hingamata olid nad valmis maksma kohvikuomanikule sada franki kuus, kui too nõustuks mehe tööle võtma, tegemata numbrit asjaolust, et ta polnud enam just esimeses nooruses. Viiekümneaastane mees ei vastanud just kõige ideaalsemalt nõudmistele, mida esitas Pariisi garçon’i atleetlik elulaad. Et aga sada franki andis välja kahe garçon’i kuupalga või kahesaja viiekümne demi-tasse’i jaehinna, suhkur ja pitsike konjakit juurde arvatud, oli Loupian nõus aitama.

      Prosper osutus tõeliseks leiuks. Ta polnud just lausa võluv, ja proua Loupian leidis ta olevat kuidagi rahutukstegeva. Tegelikult jäi tema tõeline iseloom mõistatuseks, ent eks andnudki see sageli märku just teenri headusest, et ta isetult varju hoidub ja end klientide soovide järgi vormib. Ta oli ääretult külmavereline ja tuli suurepäraselt toime kõigi kohvikuelu pisikeste äpardustega. Ka oli tal silma üksikasjade jaoks. Prosper oli see, kes esitas politseikomissarile täieliku kirjelduse kliendist, keda oli just tol päeval, kui Loupiani jahikoer südamerabandusse suri, nähtud loomale küpsiseid söötmas. Ja jällegi oli just Prosper see, kes avastas mõrumandli- ja petersellikuhjakese, kui proua Loupiani papagoi hirmsal kombel otsa sai.

      Ajad olid ausatele inimestele küll rasked, kui isegi kodustatud papagoi ei võinud oma puuris rahulikult magada. Jälle oli troonil kuningas, ent kolmekümmet sõja-, türannia- ja rahutusteaastat mõne dekreedi ja hukkamisega niisama lihtsalt minema ei pühi. Napoleoni marodööritsevad armeed ei olnud lihtsalt õhku haihtunud koos Waterloo kahurisuitsuga. Kohviku ees kõnniteel istusid sandistatud kerjused oma räbaldunud mundris ja tülitasid külastajaid. Jõhkrate löömameeste jõugud, kes olid keisririigi hiilguse nimel põletades ja rüüstates Euroopa otsast otsani läbi käinud, ohustasid tänavail liikuvaid jalakäijaid, ja uuel politseiprefektil oli liiga palju tegemist anarhistidest provokaatorite ja rojalistlike kontraterroristidega, et selles osas suurt midagi ette võtta. Kohviku sissepääsu juurde ajalehevarna pandavad lehed kubisesid jubedatest vägivalla- ja roimatöödest.

      Ühel hommikul, kui Prosper parajasti ajalehti lahti laotas, et need korralikult paika voltida, hakkas Loupianile silma nimi, mida ta tundis: Gervais Chaubard, tema omakandimees Nîmes’ist. Just eelmisel päeval oli kohvikus käinud Guilhem Solari. Tavatul kombel ei olnud Chaubard seekord temaga kaasas, ja juba õhtul enne seda ei olnud tolle uksehoidja näinud teda koju tulemas. Ajaleht tõi loosse selgust. Vahetult enne koitu oli Gervais Chaubard leitud Louvre’i juurde rajatud uuelt rauast jalakäijatesillalt, süda läbistatud surmavast pistodalöögist. Lehelugejate tähelepanu köitis selle mõrva juures üks kummaline detail: nuga oli surnule rindu jäetud, ja selle pidemele oli keegi liiminud väikese paberitüki trükitud märkidega:

No. I

      Ehkki Pont des Arts’i silla mõrvast ei ole säilinud mingeid ametlikke aruandeid, võib uskuda, et see pani vastse Sûreté brigaadi nupukuse tõsiselt proovile. Arvatavasti langes kahtlus trükiladujatele, СКАЧАТЬ