Pariislased: Pariisi ajalugu seiklustes. Graham Robb

Чтение книги онлайн.

      Ainult mees, kes oli end varjanud jäätmehunnikuis ning päevade kaupa üht ja sama ust või tänavakest silmas pidanud, võis teada, kui palju hämaraid draamasid pühiti Pariisi ajaloost minema lammutamiste ja linna uuendustöödega. Tänavanurgad ja ristmikud olid selle hiiglasliku kokkukäärdunud aju sünapsid, ja kui prefekt Rambuteau 1838. aastal hakkas ajama läbi iidsete kujade elava koe laia hügieenilist tänavat, mis nüüd kannab tema nime, läks suur osa linna mälust jäljetult kaduma.

      Et Vidocqi isegi pärast tema detektiivibüroo hinguseleminekut aegajalt rakendati eriülesannete täitmisel, siis oleks ta kindlasti võinud kirjutada midagi valgustavamat kui „taskuraamat korralikele inimestele” „Vargad: varaste käitumise ja keele füsioloogia” (1837). Ta oleks näiteks võinud kirjutada praktilise käsiraamatu armeeohvitseridele ja riigipeaks pürgijatele. Ta oleks võinud näidata, et igaüks, kes soovib Prantsusmaad vallutada, peaks esmalt saama oma kontrolli alla pealinna, ja et pealinna kontrollimiseks peaks ta koondama linna teatavatesse võtmepunktidesse järgmised esemed: kaks vankrit, mõned lauad, toolid, voodiraamid ja uksed, hulga madratseid ja pisut osavalt valitud rämpsu, millele kaltsukorjajad ei ole ligi saanud. Et vaid üksikud tänavad olid laiemad kui seitse meetrit, võis sellise esemekogu kiiresti teise või isegi kolmanda korruse kõrguseks kuhjata. Sel moel oli lihtne peatada terve pataljoni edasiliikumine.

      Mõnes järgmises peatükis oleks ta võinud näidata, et režiimivahetuse kindlustamiseks ja tulekahjude lämmatamiseks, mille leegis uus valitsus oli sepistatud, peaks riigipea provotseerima veel ühe revolutsiooni ja selle siis maha suruma.

      5. juunil 1832 saatis üks suurimaid matuseronge, mida Pariisis iialgi nähtud, viimsesse puhkepaika kooleraepideemia üht viimast ohvrit, populaarset vabariiklikku oraatorit kindral Lamarque’i. Hommikust peale olid levinud kuulujutud, nagu kavatsetaks matuseid ära kasutada rojalistliku mässu korraldamiseks. 1830. aasta kolmepäevase juulirevolutsiooni käigus kehtestatud liberaalset monarhiat ähvardasid ühelt poolt rahulolematud rojalistid ja teiselt poolt nördinud vabariiklased. Kummalisel kombel ei teinud aga valitsus hoolimata oma hirmust järjekordse vabariikliku ülestõusu või ka rojalistliku kontrrevolutsiooni ees midagi takistamaks rahvahulgal kogunemast, ja kui nähtavale ilmus hiiglasekasvu mees hobuse seljas, lehvitades punast lippu ja früügia mütsi, ei sekkunud ükski sõdur ega politseinik enne, kui paanika oli levima hakanud.

      Kolm tundi hiljem oli pool Pariisi barrikaadidesse mattunud ja käputäis kartmatuid, veripunaste revolutsionääridena rõivastatud mehi kutsus rahvast üles rojalistide mässule vastu panema.

      Küünik võinuks öelda, et see kaootiline mäss oli vastsele režiimile kuldaväärt õnnejuhuseks. Koidu ajaks olid paljud mässulised tapetud või vangistatud ja mäss koondus Saint-Merri kirikut ümbritsevatele kitsastele tänavatele. Just seal, nagu Victor Hugo „Hüljatute” lugejad teavad, mängiti maha selle verise draama viimased stseenid. Valitsusväed seadsid korra jalule, tulistades madratsivalle kahuritest ja murdes endale teed läbi vaheseinte, et tulistada barrikaade ülakorruste akendest. Iga kindral oleks taibanud, et nii väikesele alale koondunud lahing ei likvideeri ohtu lõplikult. Paljud rahutustes osalenud lipsasid piiramisrõngast läbi ja põgenesid üle katuste. Ent polnud kahtlust, et pärast 1832. aasta 5.–6. juuni sündmusi oli Pariis monarhia jaoks ohutum kui enne.

      Kui mõni teravapilguline vaatleja oleks tol hommikul Cité saarelt Pariisi silmitsenud, siis oleks ta põhja pool näinud läbitungimatu katusterägastiku kohale kerkivaid suitsu- ja rusupilvi. Ent ta võinuks kuulda lahingurüma ka lähemal. Sellal kui teisel pool jõge Saint-Merri kiriku juures toimusid tapatalgud, olid barrikaadid kerkinud ka saare kitsastele tänavatele Orfèvres’i kaldatänava taga. Esimest korda märgati neid sel hommikul kell kümme – ajal, kui kõigi 1832. aasta mässu käsitlevate ajalooteoste järgi oli kogu vastupanu koondunud paremkaldale.

      Kui mässuliste salgad tapatalgute eest taandudes üle jõe pagesid, juhtisid mingid mehed, kellel näis olevat täpseid andmeid lahingutegevuse tõusudest ja mõõnadest, mitme rühma tähelepanu barrikaadide olemasolule ka Cité saarel. Et barrikaadid hõivasid selgelt strateegilise tähtsusega positsiooni paremkalda valitsushoonete ning Ladina kvartali nälgivate tööliste ja mässumeelsete tudengite vahel, lõi mässuleek vanalinna südames kähku uuesti lõkkele.

      Kui mõni nonde barrikaadide kaitsele sööstnud meestest ja naistest oleks leidnud mahti neid lähemalt uurida, siis võinuksid nad märgata nende ehituses ja arhitektuuris midagi veidrat. Barrikaadidel oli tugev alus, nagu oleksid ehitajad manööverdanud oma vankrid paika mingite kirjutamata barrikaadiehituse printsiipide järgi. Korralikes, liitekohti ja tugesid sildavates ehituskihtides olid ebatavaliselt ülekaalukalt esindatud kirjutuslauad ning toimikukapid, piki barrikaadiharja aga jooksis käsikärude ja toolide rida, mis täitsid karniisikivide ja parapetisakkide aset. Kui lahing oleks ennast oodata lasknud, siis oleksid mässulised ehk mõistnud, et kitsaste tänavakeste labürindis asuvat barrikaadi saab rünnata korraga mitmest küljest või kõigest käputäie sõdurite abil naaberbarrikaadidest ära lõigata. Nad oleksid võinud barrikaadide kohal kõrguvatest majadest elanikud välja ajada ning noppida ära korstende ja mansardakende taga kükitavad täpsuslaskurid. Kõik need ettevaatusabinõud oleksid muidugi osutunud asjatuks, kui oleks selgunud, et mõned barrikaade kaitsvad mässulised on tegelikult erariietes sõdurid või politseinikud.

      Üksikasjaliste dokumentide puudumisel on raske öelda, mis täpselt tol hommikul Sainte-Chapelle’i varjus toimus. Kõige selgesõnalisem dokument on üks tundmatu käega kirjutatud ja naabertänavate (La Licorne’i, La Calandre’i ja La Juiverie tänava) kahesaja viiekümne elaniku allkirju kandev kiri. Selles tunnistuses, mille Vidocq hiljem esitas toetamaks oma avaldust valitsuselt pensioni saamiseks, kiidetakse „hr Vidocqi indu ja vaprust”, kellel, ehkki ta enam ametlikult Sûreté teenistuses ei seisnud, oli kuidagi korda läinud „kurikaelad” kinni võtta ja kvartal „puhtaks lüüa, rahvarämpsu sealt minema pühkides”.

      Tükk aega pärast nende sündmuste toimumist tulid mõned tol päeval barrikaadidelt kinni võetud revolutsionäärid, kes piinamise järel vanglasse heideti, lagedale väitega, nagu olnuksid need barrikaadid ehitatud Vidocqi järelevalve all ning mehitatud tema provokaatorite-agentidega. Mõned ellujäänud üritasid hiljem Vidocqi elu kallale kippuda ja nende tunnistusi pole kunagi peetud usaldusväärseks.

      Vidocqi nimega on seotud nii palju tumedaid lugusid, et ta näib lausa fantoomina hõljuvat kogu 19. sajandi Pariisi kohal. Kahtlemata pidi Vidocqi-sugune mees paistma asendamatuna valitsustele, kes olid avaliku arvamuse suhtes üha tundlikumad ja kaldusid andma oma politseitööd kurjategijate teha. Küllap oli vähe neid poliitilisi pirukaid, mille ligi tema sõrmed ei oleks ulatunud. 1846. aastal põgenes Louis-Napoléon Bonaparte (tulevane Napoleon III), kes oli vangistatud äpardunud riigipöördekatse eest, Hami kindlusest Vidocqi nõuannete abil. Ta pages Londonisse, kuhu Vidocq saadeti tema järele nuhkima ja kus Vidocq üksiti kasutas juhust, et talle järgmise riigipöördekatse jaoks nõu anda. Pärast 1848. aasta revolutsiooni ja enne Louis-Napoléoni 1851. aasta õnnestunud riigipööret oli ta salaagendina Lamartine’i teenistuses. Lamartine ise tunnustas seda endist sunnitöölist, öeldes, et suutis „üksnes Vidocqi abil olukorra peremeheks jääda”.

      Täit tõde nii nende kui teistegi lugude kohta on peaaegu võimatu lahutada kuulujuttude ja valeinformatsiooni suurest massist. Nii suures ja püsimatus linnas nagu Pariis, kus ministrid tulid ja läksid nagu linnalähirongid ja terved kvartalid üheainsa aastaga maapinnalt kadusid, on ajaloolane sunnitud kaltsukorjaja kombel sorima kahtlase väärtusega tõendusmaterjali kuhjades. Paljud neist dokumentidest on ammu kadunud ja paljud tõenäoliselt hävitatud. Kõigest mõni minut pärast Vidocqi surma 1857. aastal tungis tema Marais’ majja sisse politseisalk ja viis ära kõik ta toimikud, jätmata ainsatki võtit lahendamaks eelviimast mõistatust: kui tema surmateade ajalehtedesse jõudis, ilmus ta ukse taha üksteist naist, kõigil kaasas allkirjastatud testament, mis tegi selle ettenäitajast kogu mehe varanduse СКАЧАТЬ