Pariislased: Pariisi ajalugu seiklustes. Graham Robb

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ käega pükse üleval hoides ulatas teisega oma traksid haisvale mehele, kes teda püstolist sihtis. Umbes tund aega hiljem aitas ta, pahkluud salvrättidega toolijalgade külge seotud, Vidocqil tähistada enda kinnivõtmist Cadran Bleu restorani erakabinetis, ladudes lagedale kõikvõimalikku informatsiooni oma kuritegelike kolleegide kohta ekslikus usus, et see kindlustab tema vabastamise.

      Tol hommikul tuli komissar Henri tööle nagu tavaliselt, keeras Orfèvres’i kaldatänavalt ära ja läbis klaaskatusega arkaadi, mis jõe äärest Sainte-Chapelle’i siseõue viis. Siin, keskaegse basiilika varjus, sagedasti suitsuga desinfitseeritavas kabinetis Petite rue Sainte-Anne’il majas number kuus, pidas hr Henri oma lõputut sõda kuritegevusega.

      Mehena, kes oli veetnud nii mõnegi vaimustava pühapäeva Seine’ist kala püüdes, tundis hr Henri hästi mõnu, mida pakub libeda olendi ülekavaldamine. See oli mõnu, mida tema töö prefektuuri teise osakonna ülemana talle ei võimaldanud. Kurjategijad, keda arvati ainult oma nutikuse varal elavat, olid masendavalt rumalad. Nende argoo oli salakood, mis reetis nad sama kindlalt kui kott kirjaga „röövsaak”. Hiljaaegu oli keegi proua Bailly nimeline varas, saanud teada, et kurjategijate ülesandmise eest võib raha teenida, kirjeldanud politseile üksikasjalikult kõiki omaenda sissemurdmisi – ja siis veel imestanud, kui nad tema ukse taha tulid.

      Komissari enda tagasihoidlikud võimed olid toonud talle üleloomulikult tähelepaneliku inimese maine. Pariisi kuritegelikus allilmas tunti teda „Kurja Ingli” nime all ja räägiti, et mitte keegi ei pääsevat tema kabinetist välja, ilma et oleks oma kuritöö kogemata üles tunnistanud või vähemalt mõne vihje poetanud, mille alusel hiljem õnnestus ta süüdi mõista. Õnnetuseks oli hr Henri sunnitud töötama saamatute seanahavedajate meeskonnaga. Oli teada juhtumeid, kus tema konstaablid olid seitsekümmend kaks tundi mõne murdvarga seinakapis peidus istunud ainult selleks, et lasta vargal end sinna luku taha panna ja peaaegu surnuks näljutada. Kui siis Vidocq pakkus komissar Henrile oma teeneid vargapüüdjana, tehes ettepaneku erilise, endistest sunnitöölistest koosneva Brigade de la Sûreté loomiseks, oli komissar – oma korraliste politseinike kadedaks nördimuseks – aega viitmata korraldanud Vidocqi „põgenemise” La Force’i vanglast ja andnud tema käsutusse omaette kabineti, määrates talle sajafrangise kuupalga ning lubades preemiat iga vahistatu eest.

      Vastutasuks järgis Vidocq hr Henri korraldusi peaaegu lambaliku andumusega. Vidocqi võimega tampida inimese nägu äratundmatuks lödiks käis kaasas mingi andunud õrnus kõigi vastu, kes olid temas äratanud austust.

      Komissar jagas parajasti oma alluvatele juhtnööre, kui tuba täitus vägevast haisust, millele järgnes silmanähtavalt joobnud Vidocq, öine saak kraedpidi peos. Politseinike rodu nähes hakkas Krabi jälestusest vingerdama ja sülgas välja terve sõimusõnade valingu. Vidocq kummardas oma kolleegidele ja ütles:

      „Lubage mul ja mu kuulsusrikkal kaaslasel soovida teile head uut aastat!”

      Komissar silmitses uhkelt oma käsilast. Siis, politseinike poole pöördudes, teatas ta jäiselt:

      „Vaat see juba väärib uusaastakingi nime! Oleks ometi igaüks teist, härrased, samasuguse kingituse kaasa toonud!”

      Krabi viidi kongi, ja sellest päevast peale paistis Vidocqi positsioon Sûreté juhina olevat kõigutamatu.

2. Kollaste kardinate juhtum1. jaanuar 1814, Poissonnière’i tänav

      Tänu Vidocqile oli Pariisi linnal nüüd olemas keskkriminaalbüroo endise neljakümne kaheksa omavahel võistleva komissari asemel, kes loobusid jälitamisest niipea, kui suli ümber nurga keeras ja nende kvartalist lahkus. See endine sunnitööline mitte ainult ei muutnud politsei tööd professionaalsemaks, vaid heitis ka teatavat rohmakat hiilgust tööle, mida varem oli peetud valitsuse haldusaparaadi üheks üpris näruseks haruks.

      Hr Henri silmis oli Vidocq lihtsalt kõige tõhusam kõigist neist kahepalgelistest oportunistidest, kes politsei peakorteri ja allilma vahet edasi-tagasi käisid. Kurjategijate meelest oli ta midagi üleloomulikku ja kõhedusttekitavat, raudsete rusikatega virvatuluke. Tema prestiiži ja võimu juured olid ebausus: Pariisi äärealad olid ikka veel poolenisti sulandunud oma põllunduslikku tagamaasse, kus libahundid ja nõiad kuulusid igapäevaelu juurde sama loomulikult kui marutõbised koerad ja uksehoidjadki. Kord teatas ühe politseiniku pahaaimamatu tütar Vidocqile endale, et suur Vidocq suutvat muuta end „heinakubuks”.

      „Heinakubuks! Kuidas?”

      „Jah, härra. Ühel päeval mu isa jälitas teda ja sirutas juba käe välja, et tal kraest kinni võtta, aga pihku jäi talle ainult heinakubu. See pole niisama tühi jutt, kogu brigaad nägi seda heinakubu, mis põletati ära.”

      Ometi ei olnud Vidocqi meetodites midagi üleloomulikku ja need on väärt puhtmõistuslikku uurimist. Niikuinii oleks Pariisi kõverate tänavate avastamiseks raske kujutleda paremat teejuhti kui see verekoer inimese nahas, kes nende saladusi nii halastamatu rõõmuga välja nuhkis.

      Kõigi nende mõistatuste seas, mille Vidocq ära lahendas – või toore jõu abil tähtsusetuks taandas –, olid vaid vähesed nii kõnekad kui kollaste kardinate juhtum.

      Krabi kinnipüüdmisest oli peaaegu aasta möödas ja hr Henri lootis teha ministrile järjekordse uusaastakingi. Õnnetuseks paistis juhtum, mis neil selle aasta jõulude aegu käsil oli, Vidocqi jaoks liiga riskantsena. Bicêtre’i vanglast oli põgenenud Fossard’i-nimeline sunnitööline, kelle erialaks oli võtmete valmistamine vahajäljendite järgi ja ülemise korruse akendest allahüppamine ilma seejuures viga saamata. (Kaks miili Pariisist lõuna pool asuv Bicêtre oli sunnitööliste jaotuspunkt: sealt saadeti nad ahelates edasi Bresti, Rochefort’i ja Touloni galeeridele.) Fossard pidavat olema hambuni relvastatud ja ta olevat vandunud tappa iga politseiniku, kes püüab teda vahi alla võtta.

      Häda oli selles, et Fossard oli vanglas Vidocqiga tutvunud ja tunneks oma endise kongikaaslase kahtlemata ära. Seetõttu usaldas hr Henri selle ülesande oma reapolitseinikele, kes, vaaginud nagu kord ja kohus sõnu „hambuni relvastatud”, asusid usinasti paberitöö ja kahjutute järelepärimiste kallale, mis näitasid, et Fossard teeb tõesti valevõtmeid ja hüppab ülemise korruse akendest alla nagu muistegi. Säherduse araverelise saamatusega silmitsi seistes andis politseiülem töö vastu tahtmist Vidocqile üle ning esitas talle viimased luureandmed. Need olid vormistatud üksikasjalikuks, kuid lõplikke järeldusi mitte võimaldavaks ettekandeks:

      Nimetatud Fossard viibib praegu Pariisis. Ta elab ühel tänaval, mis jookseb turu juurest bulvarile, Comtesse-d’Artois’ tänavast Montorgueil’ ja Petit-Carreau tänavate kaudu Poissonnière’ini. Tema korteri korrus ei ole teada, kuid ta aknad on äratuntavad kollaste siidkardinate järgi. Samas majas elab väike küürakas õmblejanna, kes on Fossard’i elukaaslase sõbranna.

      Selle infokilluga relvastatult asus Vidocq põgenenud sunnitöölist taga otsima.

      Neli kõnealust tänavat moodustasid üheainsa maona siugleva teelõigu, mis alatasa loogeldes ja kääneldes ei paistnud ülepea eriti kuhugi suunduvat. Tegelikult jooksis see keskturust põhja poole, lõikudes tee peal bulvari ja Pariisi vöötava „suure roiskveetoruga”. Tee tähtsaim lõik oli Poissonnière’i (Kalanaise) tänav, mis võlgnes oma nime tõigale, et sealtkaudu jõudis Pas-de-Calais’ sadamatest pealinna värske kala. Pühade ajal oli seal veelgi enam sagimist kui tavaliselt ja keegi ei pööranud erilist tähelepanu kolmnurkse kübara, juuksepatsi ja näole maalitud kortsudega vanaldasele mehele ega vaevunud tema käest pärima, miks ta alatasa üles akende poole kiikab ja midagi oma väiksesse märkmikku kritseldab.

      Ülesanne oli heidutav. Kollane oli populaarne kardinavärv – ja paljud muudki värvi kardinad olid vanadusest kolletanud –, ning Pariisi põhjaosas elas piisavalt palju õmblejannasid terve väikelinna СКАЧАТЬ