Pariislased: Pariisi ajalugu seiklustes. Graham Robb

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ mis on piisavalt silmatorkamatu, et olla alias – ja selle aja peale, kui päike linna kohal loojus, oli ta meisterlikult paljastanud keisririigi kukutamisele suunatud vandenõu. Isegi kui Loupian tolle Inglise spiooni suhtes eksis, oli kingseppade tülikus ometi kurikuulus. Neid kimbutasid maksavaevused (liiga istuv eluviis), mis muutsid nad melanhoolseks, ning kõhukinnisus (sama põhjus), mis muutis nad rahulolematuks ja poliitiliselt aktiivseks. Nagu iga revolutsiooni üle elanud inimene teadis, kutsuvad kingsepad ise endale kurja karja.

      Komissar saatis oma ettekande politseiministrile, kes mõtiskles parajasti Prantsusmaa lääneosast saabunud uudiste üle. 1804. aastast peale oli Vendées ikka ja jälle rahutusi puhkenud. Aeg-ajalt nähti ranniku lähedal Briti laevu. Nuhid olid ette kandnud Lääne-Prantsusmaa mässuliste ja Lõuna rojalistide vahelistest sidemetest. Ministri kellavärgisarnases peas kõlksatasid kõik üksikasjad kenasti oma pesadesse suuremas skeemis. Kõrgest soost Nîmes’i emigrandid olid Inglismaalt pagendusest tagasi pöördunud ja leidnud, et endiselt on võimul protestandid. Nende illusioonid Napoleoni suhtes olid kardetava piirini hajunud. Nüüd kus keiser Preisimaal sõdimisega ametis oli, punuti Vahemerest kuni Atlandi rannikuni ulatuvat mässuvõrku.

      Sellel, kas komissari andmed ka usaldusväärsed ja igas tükis tõelevastavad olid, ei olnud suuremat tähtsust. Kahtluseks kas oli põhjust või ei olnud. Antud juhul oli. Isegi kui Picaud juhtumisi süütuks osutus, oli ta süüdi selles, et ta oli üles antud. Ja François Picaud sarnanes piisavalt ühe seni tabamatuks jäänud, Joseph Lucher’ nime kandva kahtlusalusega, et asi aega viitmata käiku anda.

      Samal ööl tuldi kingsepale järele ja viidi ta naabreid häirimata minema. Järgmise kahe kuu vältel tegi Marguerite de Vigoroux palavikuliselt järelepärimisi, ent keegi ei teadnud või ei tohtinud talle öelda, mis tema kihlatuga oli juhtunud. Nagu paljud teised noil rahutuil aegadel, nii oli ka Picaud asja ees, teist taga lihtsalt kadunud. Loupian, kes teda ühe viimasena näinud oli, lohutas Marguerite’i nii hästi, kui oskas. Arvestades pisut ootamatu pöördega asjade käigus, olnuks hullumeelsus komissarile kõik üles tunnistada. Ainult hull püüaks kukkujat päästa, talle ise kaljuservalt järele karates. Ja võib-olla oli politseil Picaud’ kohta tõepoolest midagi teada?

      Möödus kaks aastat, ilma et kadunust oleks tulnud vähimaidki uudiseid või kuuldusi. Siis ühel päeval kuivatas Marguerite pisarad ja abiellus Loupianiga. Tänu tema kaasavarale ja kohvikust saadud tuludele võisid nad vana linnaosa kõige selle kurbade mälestuste ja kokkuhoidlike kundedega selja taha jätta. Uus ja hiilgavam kvartal võimaldas elus uue lehekülje pöörata. Bulvaril saalivad näod ja tõllad, kaarte mängivad ohvitserid ja limonaadi rüüpivad daamid – see suurlinna igapäevane panoraam – pidid mineviku unustamise kergemaks tegema.

2

      Prantsusmaa ja Itaalia piiri tähistavate mäetippude taga, ühes Cotti Alpide kõige lohutumas orus klammerdub Fenestrelle kindlusekompleks parasiidina peaaegu püstloodse kaljuseina külge. Omal ajal tõkestasid selle bastionid Prantsusmaale viiva tee – kui ikka saab nimetada teeks rajatut, varisenud kividega kaetud kuristikku. Kui tolleaegseid õpetlasi uskuda, tähendab Fenestrelle kas väikesi aknaid (finestrelle) või maailma lõppu (finis terrae). Mõlemad tõlgendused sobiksid. Alumise fordi õuelt võis vang silmitseda lumise tühermaa kohal tiirlevaid kotkaid ja libistada pilgu üle Alpide „suure müüri”, mis ronib kaks miili mööda Orsiera mäge. Siseruumides, eesriided akna ette tõmmanud, võis ta kuulata tuule ja huntide ulgumist. See Itaalia Siber oli närune koht nii elamiseks kui ka suremiseks, ja raske olnuks millegi muu kui vaimuhaiguse või sügavate usuliste veendumustega seletada, miks helkis vanamehe silmis, kes tol 1814. aasta jaanuaripäeval valmistus seal oma viimsele teekonnale minema, rahulolusäde.

      Fenestrelle oli üks tugevamaid lülisid Napoleoni vanglateketis. Selle asemel et uuesti üles ehitada Bastille, too „neimaloss”, nagu Voltaire seda oli nimetanud, „kuhu ühtviisi suletakse nii roimarid kui ka süütud”, kasutas ta revolutsiooni üle elanud kindlusi, nagu Ham põhjas, Saumur Loire’i ääres ja Château d’If Marseille’ lahes. Need olid uue aja Bastille’d: ruumikad, vallutamatud ja Pariisist kaugel. Fenestrelle ise oli nagu inimantoloogia keisririigi viimasest kümnest aastast. Aeg-ajalt kirjutas Napoleon oma vend Josephile, Napoli kuningale: „Fenestrellesse võite saata kõik, kes teile tüli teevad” (veebruaris 1806); „Sinna ei tohi saata kedagi peale preestrite ja inglaste” (märtsis 1806); „Andsin käsu arreteerida kõik Inglismaa palgal olevad korsiklased. Paljud neist olen juba Fenestrellesse saatnud” (oktoobris 1807). Fenestrelles elasid Napoli slummidest pärit kõrilõikajad pead-jalad segi Rooma aadlikega; piiskopid ja kardinalid, kes olid keeldunud Prantsuse Vabariigile truudust vandumast, pidasid seal salamissasid, altaripoisteks nuhid ja palgamõrvarid.

      Klassivahed säilisid isegi Fenestrelles. Vang, kes tol talvel hakkas manalasse pagema, oli keegi omal ajal kõrget kirikuametit pidanud Milano ülik. Võib eeldada, et tema kong ei olnud lausa lage, seal leidusid mõned Fenestrelle külast üüritud mööblitükid: mõned väheusaldatavad toolid, õhuke kardin, rohmakas puust laud, vaevalt parem kui kingsepa tööpink. (Selliselt kirjeldas oma kongi mugavusi üks teine vang, paavst Pius VII sekretär kardinal Bartolomeo Pacca.) Mõned kardinalid olid osanud lasta endaga koos vangi panna ka oma teenrid; teised leidsid teenri alamat päritolu vangide seast. Enamiku jaoks neist meestest oli välismaailm lakanud eksisteerimast: Suure Armee häving Moskvast taganemisel jäi paljaks kuulduseks ja ainsaks usaldusväärseks uudiseks, mis nende kõrvu jõudis, oli mürin mägedes – laviini kõuekõmin või maavärin, mis tõmbas müüri sisse prao nagu tee maakaardile. Siiski pole üllatav, et Fenestrelle, mille müüride vahele oli vangistatud nii palju rikkaid ja võimsaid mehi, lõpuks ikkagi läbilaskvaks osutus. Isegi selles Alpide kotisopis oskas raha nagu vesigi uuristada tee läbi kivi.

      Üheks Napoleoni sõjakäikude vahetuks tagajärjeks oli olnud hiigelsummade ringlussepaiskamine Euroopa finantsartereis. Pagevad vürstid usaldasid oma miljonid niisuguste meeste kätte nagu Frankfurdi Mayer Rothschild. Tolentino leping, mis sõlmiti pärast prantslaste tungimist Itaaliasse, tõi sisse 15 miljonit franki sularahas ja veel 15 miljonit teemantides, millest teel Roomast Pariisi omajagu nii mõnessegi taskusse pudenes. Maale ja kunstiteoseid nihverdati kõrvale või müüdi maha enne, kui need Louvre’i poole teele jõudsid minna. Üks koos paavstiga välja saadetud kardinal – Pius VI õepoeg ja Malta Ordu suurprior Braschi-Onesti – pöördus pärast Napoleoni langust Rooma tagasi ja oli „õnnega koos, leides varanduse, mille ta enne lahkumist oli ära peitnud, puutumatuna eest”.

      Ühesõnaga – polnud midagi ebatavalist selles, et Fenestrelles istuv kirikutegelasest Milano ülik oli paigutanud suuri summasid Hamburgi ja Londoni pankadesse, et ta oli müünud maha suurema osa oma maavaldustest ning investeerinud neist saadud tulu ühte Amsterdami panka, ega selleski, et tal kusagil Milanos või selle lähistel oli „aare”, ettenägelikult jagatud teemantideks ning eri riikide vääringuteks. Tema motiivid päris nii tavalised ei olnud. Ta valmistus surema usus, et lapsed on ta hüljanud ega oota muud kui võimalust tema varandust kulutama hakata. Mõni vangivaht või külast palgatud teener oli vanglast salaja välja toimetanud sõnumi tema advokaadile, kes pidi asjad korraldama nii, et kõik ta vääritu perekonna liikmed pärandusest ilma jääksid.

      Võib-olla oli ta seda algusest peale kavatsenud, ent pika vangistuse ajal Fenestrelles oli ta leidnud täiusliku tööriista oma kättemaksu elluviimiseks. Ta oli võtnud endale teenijaks kellegi noore prantsuse katoliiklase, lihtsa, kuid kirgliku mehe, kelles ta nägi omaenese hädade peegelpilti. Seegi mees oli maha jäetud ja reedetud, tema kannatused mõjusid kuidagi hingestatu ja kohutavana. Talle oli selgeks saanud õudne tõde, et piinades on peeni nüansse, millest piinajad midagi ei tea. Vähe sellest, et tema tagakiusajad olid teinud ta õnnetuks – nad olid röövinud temalt isegi võime õnne tunda.

      Nonde kahe ealt ja taustalt väga erineva mehe vahel tärkas kiindumus, mis oli püsivam kui side isa ja poja vahel. Võiks arvata, et kirikumees annab oma teenijale juhatust kristlike vooruste alal; selle asemel õpetas ta talle kõike, mida teadis laenudest ja intressimääradest, osakutest ja konsoolidest ning sellest, СКАЧАТЬ