Pariislased: Pariisi ajalugu seiklustes. Graham Robb

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ on valud nii tugevad, et ma võinuksin end Seine’i heita, kui mul ainult selleks jõudu jätkuks.

      Täna, 5. märtsil 1830, oma sünnipäeva eelõhtul tunnen end nii haige ja hirmununa, et panen sule käest lootuses hiljem jätkata, kui mul üldse peaks õnnestuma sellest kuristikust välja pääseda.

      Mõni kuu hiljem vabanes ta füüsilisest valust surma läbi, ehkki see irvitas talle vastu ta vaenlaste kahjurõõmsa näoga. Vähemalt võis ta end lohutada teadmisega, et ta töö on sama hästi kui valmis – ja parem oligi, sest nelikümmend aastat hiljem pistsid Pariisi Kommuuni anarhistid politseiprefektuuri majale tule otsa ja see põles maani maha. Mõne tunni jooksul läks arhivaalne tõendusmaterjal viiesajast aastast Pariisi ajaloost – sealhulgas allkirjastatud pihtimus – suitsuna vastu Cité saare kohal kõrguvat taevast.

      Peuchet oli jätnud oma naisele riigiametniku pensioni ning embrüonaalses olekus magnum opus’e, mis lausa karjus avaldamise järele. Kirjastajad käisid teda lepingutega peibutamas. Mitu aastat otsustusvõimetult kõhelnud, müüs Peuchet’ lesk käsikirja Alphonse Levavasseurile, kes oli avaldanud Balzaci esimese raamatu.

      Peuchet’ stiil oli moodsa maitse jaoks kuivavõitu, kuid tema lood mõrvadest ja vandenõudest – ehkki ilmselt tõestisündinud – olid ülimalt turustatavad. Levavasseur kinnitas lesele, et tema abikaasa mälestust hoitakse au sees, ja tegi seda, mida oleks teinud iga arukas kirjastaja: palkas sõnaosava tekstitöötleja, kes oskaks neist dokumentatsioonilademetest korralikud jutulõngad kokku heietada. Parun Lamothe-Langon oli pärast riigiametist erruminekut spetsialiseerunud nende inimeste memuaaride kirjutamisele, kes ise oma memuaare kirja ei pannud. Tema üllitiste hulka kuulusid „Hertsoginna du Barry memuaarid, kirja pandud tema enda poolt” kuues köites, „Marie-Antoinette’i juuksuri Leonard’i meenutused” ning terve rida mitmeköitelisi romaane, nagu „Vampiir ehk ungari neitsi” ja „Salapärase haua eremiit”. Paruni meeldejäävad kirjeldused massilisest nõidade põletamisest 14. sajandi Prantsusmaal (tema „Inkvisitsiooni ajaloos Prantsusmaal”, millele sai osaks hea vastuvõtt) jätsid ajaloolastele sellest perioodist väga vildaka mulje, kuni 1972. aastal lõpuks tõestati, et tegu on täieliku väljamõeldisega.

      Parun jättis suurema osa Peuchet’ kirjutatud tekstist puutumata, mõne loo – eriti pihtimuse – puhul läks ta aga hoogu. Ta lisas dialooge ja mahlakaid detaile, tulemaks vastu romaanilembese lugejaskonna maitsele. Trükivalgust nägi pihtimus – üles vurhvitud ja moonutatud, taevani ebatõenäosuse järele lehkav – lõpuks kümme aastat pärast seda, kui ta Inglismaal preestrile dikteeriti. Selle võib leida „Pariisi politseiarhiividest pärit memuaaride” („Mémoirs tirés des archives de la Police de Paris”, 1838) viiendast köitest, autoriks märgitud politseiarhivaar J. Peuchet. Paruni nime tiitellehelt ei leia, mistõttu ajaloolased, kes on sunnitud tuhastunud arhiivide asemel kasutama „Memuaare”, nimetavad Jacques Peuchet’d tihti isehakanud sulesepaks, fantasööriks ja võltsijaks.

      Katkendeid sellest raamatust trükiti ära ajakirjades ja kogumikes. 1848. aastal luges Karl Marx enesetappe ja aborte käsitlevat peatükki ning tsiteeris seda vääriti, et Peuchet’ tekst kõlaks marksistlikult. Pihtimust, millele oli pealkirjaks pandud „Kättemaksja teemant”, luges keegi populaarne romaanikirjanik, kes leidis selle olevat naeruväärse, ent köitva. „Selles austris,” kirjutas ta, „nägin ma pärli – rohmakat, vormi ja väärtuseta pärli, aga ikkagi pärli, mis ainult ootas juveliiri kätt.” Ta võttis süžee ja tegi sellest suurejoonelise, rohkete kõrvalepõigetega fantastilise loo saja seitsmeteistkümnes peatükis. Selleks pärliks oli „Krahv Monte-Cristo”.

      See pärl oli muidugi Alexandre Dumas’ looming. Ta kasutas süžee peamisi elemente ja viskas minema austri, mis sellest ajast peale on vedelenud kirjandusajaloo prügimäel. Ent kui kadumaläinud pihtimuse säilmed õnnestuks paruni viimistlustöö seest välja puhastada ning allutada ajaloolise tõepärasuse kontrollile, siis võiksid need ehk veel tuua ilmsiks väikese nurgakesegi sellest „mõistatusrohkest tableau’st”, millele Peuchet pühendas oma elu viimased aastad.

1

      1807. Aastal oleks Seine’i ja Turuhoonete vahelises tänavatesegadikus kepiga teed otsiv pime võinud väheke aega kujutleda end asuvat sadade miilide kaugusel Lõuna-Prantsusmaal. Rändtöölised seadsid end alati sisse teatud linnarajoonides, kus nad said rääkida omaenda keelt ja süüa oma kodukandi toite. Keskturu lähedal asuv Sainte-Opportune’i kvartal andis peavarju elujõulisele Nîmes’ist pärit katoliiklike sisserännanute kolooniale. Nîmes’is läksid kõik paremad töökohad protestantidele, Pariisis aga võis inimene endale elatist teenida sõltumata sellest, milline oli tema usutunnistus. Kui ta raskustesse sattus, siis kindlustas sugulaste ja kaasmaalaste võrgustik vähemalt niipalju, et ta nälga ei pidanud nägema. Loomulikult ei kujutanud need ülerahvastatud külad linnas endast sääraseid hubaseid rahusadamaid, nagu väljaspool seisjad kujutlesid: need tõid võimendatult esile provintsilinnakeste väiklasi rivaliteete, kus ühe pere kasu tuli teise pere arvelt. Aga ikkagi oli parem oma naabreid tunda kui end pimedalt sellesse inimookeani heita.

      Igal väljarändajate kogukonnal oli kohtumispaigaks oma kohvik. Säärastena olid need politseile hästi teada, ja iga kohvikupidaja, kes oma kasu silmas pidas, kandis selle eest hoolt, et kohaliku komissariga heal jalal seista. Nîmes’i kogukonna kohvik asus keskturu lähedal ühel Sainte-Opportune’i väljaku lähedasel tänaval. Kõnealusel päeval (mis oli pühapäev, 15. veebruar 1807) kuulas kohvikuomanik Mathieu Loupian keelepeksu tähelepanelikumalt kui muidu.

      Nîmes’ist pärit kingsepp François Picaud – nägus ja töökas noormees – oli tulnud püsikundedega oma häid uudiseid jagama. Ta oli äsja kihlunud kohaliku tütarlapse Marguerite de Vigoroux’ga, kes, kui „Memuaare” uskuda, oli „värske, ilus ja veetlev kui lilleõis” ja igal juhul õnnistatud seda laadi kaunidusega, mille annab suur kaasavara. Picaud’ omakandimehed varjasid kadedust ja õnnitlesid teda ta hämmastava õnne puhul. Pariisis, kus poolteise miljoni jala peale konkureeris kakskümmend tuhat kingseppa, ei tulnud just tihti ette, et lihtne kingsepp nii hea partii oleks teinud. Kui Picaud kohvikust lahkus, tegid Loupian ja püsikunded täpselt seda, mida peigmehe tuttavatest säärasel puhul oodati: püüdsid välja nuputada, mil moel muuta õnneseene viimased poissmehepäevad nii ebamugavaks kui vähegi võimalik.

      Peale Loupiani oli kohvikus tol pühapäeval veel kolm meest. Nende nimed (mida kingsepp tol hetkel ei teadnud) olid Antoine Allut, Gervais Chaubard ja Guilhem Solari. Ühtegi neist ei saa kindlalt identifitseerida, ent nimed väärivad märkimist kui tõend loo autentsusest. Kõik nad on Nîmes’i kandis küll levinud, ent mitte nii sagedased, et mõjuda räigete tüüpnäidetena.

      Parima mõtte käis välja Loupian ise. Ta nimetas seda „väikeseks vembuks”. Nad ütlevad commissaire de police’ile, et Picaud on Inglise spioon, ja naeravad siis lõbusasti pihku, kui vennike rabeleb, et end laulatuse ajaks politsei küüsist välja rääkida. Chaubard’ile ja Solarile tundus see suurepärase plaanina, Antoine Allut aga keeldus asjaga tegemist tegemast. Näib, et tema motiivid olid pigem mõistlikud kui auväärsed. Kindlasti sai ta aru, kui ohtlik on politseiga nalja visata, ja kartis, et Picaud ei oska seda vempu hinnata. Lisaks kahtlustas ta, et kohvikuomanik ise Marguerite’iga plaani peab: Loupian oli oma esimese naise kaotanud ja otsis nüüd uut, ning veetlevast Marguerite’ist oleks saanud suurepärase dame de comptoire’i, kes võinuks kullatud raamiga peegli ees punasel sametistmel troonides suhkrutükke alustassidele seada, garçon’idele tellimusi anda ning külastajatega flirtida. Säherdune tüdruk võis aastas mitu tuhat franki sisse tuua.

      Allut’ ettevaatus oli õigustatud. Ometi ei liigutanud ta lillegi, et Picaud’d hoiatada. Ta lahkus kohvikust ja läks koju omaenese elu elama. Tema südametunnistus oli vähemalt puhas.

      Noil päevil olid politseikomissarid kutselised kirjanikud. Nad kirjutasid kokku draamasid ja lühiromaane, mille edukuse mõõduks ei olnud mitte СКАЧАТЬ