Pariislased: Pariisi ajalugu seiklustes. Graham Robb

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ François de Valory kirjutas üksikasjalikuma ülevaate, kuid tema märkmed läksid kaduma, ja kui ta 1815. aastal lugu uuesti jutustama hakkas, leidis ta, et mälestused on ähmastunud. Seda ta siiski mäletas, et talle oli öeldud, nagu oleks kuninganna „otsekohe teejuhi käevangust lahkunud ja asunud põgenema vastassuunas, teejuht kannul nii tihedalt, kui ta suutis”. Kolmas ihukaitsja, kes võinuks küsimusse selgust tuua, oma mälestusi kirja ei pannud – põhjustel, mida on lihtne aimata. Oma kaplaniga vesteldes võttis kuninganna armulikult osa süüst enda peale: „Tema teejuht tundis Pariisi veelgi halvemini kui ta ise… Selle asemel et vasakule pöörata, pöörasid nad paremale ja läksid üle Pont Royali.”

      Ideaalsetes tingimustes oleks mõistlik inimene olukorda vaaginud ja aru saanud, et kui valitud tee õige on, siis peab Tuileries’ palee asuma saarel… Aga tingimused ei soosinud rahulikku järelemõtlemist, ja et asjaomane tänav asus palee ja L’Échelle’i tänavaga enam-vähem samal joonel – ehkki viis vastassuunda –, siis mõjus marsruut küllalt usutavana võimaldamaks soovmõtlemisel samme juhtida.

      Tänav, kuhu nad olid sattunud, oli Rue du Bac, mis oli saanud nime Tuileries’ ehituskivide kohaletoomiseks kasutatud praami auks. Ent tänavasildid olid veel haruldased: alles 1805. aastal tõi üks Pariisi prefekt sellesse segadusse selgust, pannes tänavanimed kirja kollastele portselantahvlitele – punaste tähtedega nende tänavate omad, mis jooksid Seine’iga paralleelselt, ja mustadega need, mis jõest eemale viisid.

      Nad möödusid ühest ja veel teisestki tänavast, lootes iga hetk näha nurga peal seismas hr de Ferseni troskat. Tänav pöördus pisut paremale, jätkudes nüüd suurte hôtel’ide kõrgete müüride ja veidi hiljem nunnakloostri ja kabeli vahel. Nad võinuksid viibida mõne provintsilinna aristokraatlikus faubourg’is. Kui püüda nende asukohta võimalike viivituste ja teadaoleva marsruudi põhjal paika panna, eeldades, et liikumiskiirus oli neli miili tunnis, siis tuleb arvata, et nad läksid Baci tänavat pidi edasi senikaua, kuni kadus viimnegi lootus L’Échelle üles leida, kuni halinad ja aeg-ajalt kostvad kriisked võinuksid tekitada võõras tunde, et ta on kogemata avastanud linna serval asuva salajase purgatooriumi – Baci tänav jõudis viimaks välja omal ajal pidalitõbistele eraldatud alale Hospices des Incurables’i ja Petites Maisons’i vahele, kus hoiti luku taga vaimuhaigeid.

      Alles nüüd keerasid nad tagasi jõe poole. Ent selle asemel et tuldud teed tagasi minna, valisid nad teise tee, otsekui poleks nad, vähe sellest, et olid eksinud, ikka veel aru saanud, et peamise vea olid nad teinud jõge ületades.

      Siinkohal kaldub tähelepanu vältimatult hr de Maldenile. Võimalus, et ta kuninganna meelega valele teele juhatas, ei tule kõne allagi. Ta oli lihtsalt käsku täitma harjunud mees, kes leidis end keset ööd tundmatult tänavalt naise seltsist, kes mööduvaid tõldu obadustega kostitas ja valdas üllatavat võimet eksida ära mõne jardi kaugusel omaenese kodust; kusjuures see naine kuulus selliste kilda, kes – tema seisust silmas pidades – ei pruukinud vasturääkimisse just leebelt suhtuda.

      Täiesti võimalik, et kuninganna oma saatjale tema saamatust ette heitis. Võib-olla andis ta koguni mõista, mil moel võinuks mees end vähem kui 500 jardi pikkuse teekonna vastu paremini ette valmistada. Kaalul ei olnud ju ainult tema enda, vaid ka ta laste ja abikaasa elu, rääkimata veel tsiviliseeritud Euroopa tulevikust.

      Ometi ei pruugi tõik, et hr de Malden polnud taibanud endale kaarti varuda või vähemalt seda varem uurida, siiski olla nii laiduväärne, nagu see paistis kindral de Bouilléle tema memuaarides, kus kuninganna saatja „kujuteldamatu võhiklus” teda pahaselt hüüatama pani. (Kuninganna enda kritiseerimiseks oli ta liiga viisakas.) Ent selleks et täpselt seletada, kuidas hr de Malden oskas nii põhjalikult ära eksida, tuleks teha pikk kõrvalepõige loos, mis ise on kõigest pikk kõrvalekalle. Öelgem vaid niipalju (sest lühike kõrvalepõige on niikuinii paratamatu), et hr de Malden oli oma aja inimene: ta võis küll järgida mõistuse ettekirjutusi, aga valgustust oskas ta otsida ainult sealt, kuhu mõistus oli oma valgust heitnud.

      1791. aastal oli Pariis praktiliselt kaardistamata. Linnast oli olemas üks-kaks kaunilt graveeritud kaarti, mis kujutasid tänavaid nende õigetes proportsioonides. Neid kaarte tundsid ohvitserid, raamatukoguhoidjad, kuningad ja rikkad kollektsionäärid, kellest vaid vähestel oli nendega midagi asjalikku peale hakata. Võõrastel, kes soovisid saada ettekujutuse linnast tervikuna, soovitati tavaliselt mõne ehitusmälestise otsa ronida. Kirjatarvete kauplustes müüdavad üldjoonelised plaanid näitasid tavaliselt tähtsamate vaatamisväärsuste ja avenüüde ligikaudset asukohta, ja sellega asi enam-vähem ka piirdus. Kaardist oodati, et see teeks linnale komplimendi, mitte ei paljastaks jõhkralt tema keskaegsete tänavate vonklemist ja ummikteid. Cointeraux’ kaardilt „Pariis, nagu see praegu paistab” (1798) olid hoolikalt välja jäetud kõik väiksemad tänavad, „sest muidu oleks kaart kajastanud üksnes täielikku kaost”.

      Pariislased ise olid sest ajast peale, kui nende linn veel ühe saare peale ära mahtus, üsna edukalt toime tulnud. Enamik inimesi ei lahkunud kordagi elus oma kvartalist ja nende jaoks, kes kaugemale siirdusid, olid olemas voorimehed. „Pariislased,” ütles Louis-Sébastien Mercier, „võtavad kõige lühemalegi retkele minnes voorimehetroska.” See võis johtuda sama hästi arukusest kui laiskusest: „Ka pealinlased ise ei saa end meelitada oletusega, nagu tunneksid nad oma linna tänavaid,” märkis 1874. aastal Larousse’i entsüklopeedia. Voorimeeste endi topograafilised teadmised jäävad mõnevõrra mõistatuslikuks. Üheski üürisõidukeid puudutavas korralduses, mis sajandite jooksul välja anti, ei ole kordagi mainitud vajadust tunda kõiki tänavaid. Kiiruse ja kainuse, vedrustuse ja sisepolstri, hobuste korraliku toitmise, kõnniteede blokeerimise ebasoovitavuse, protsessioonidest läbi sõitmise, jalakäijate solvamise, naisreisijate väärkohtlemise ja palava ilmaga lahtiriietumise kohta on olemas sadu määrusi, ent mitte kusagil ei nõuta voorimehelt, et ta tunneks lühimat teed ühest punktist teise. Et aga sõidukite külge hakati lõpuks riputama eri värvi laternaid näitamaks, millist Pariisi osa need teenindavad, siis võib oletada, et voorimeeste teadmised olid igal juhul alati olnud piiratud ja et täpse marsruudi määras tihti hobuse tuju.

      Veel pool sajandit pärast seda, kui Marie-Antoinette vasakkaldal ära eksis, ei olnud linnaplaani eelised kaugeltki selged isegi inimestele, kes neid plaane trükkisid. Üks 1853. aastal välja antud teejuht trükiladujatele, „kes pealinna ei tunne”, ent soovivad seal tööd leida, luges üles kuuskümmend trükikoda erakordselt pikas proosapalas, mis oli mõeldud marsruudikirjeldusena. Töötu laduja pidi laskma end toimetada ühe Rivoli tänaval asuva trükikoja juurde („varem Fossésde-Saint-Germaini tänav nr 14, parempoolne trepikoda pärast esimest siseõue”) ja siis:

      Sellest asutusest lahkudes minge mööda Rivolid vasakule kuni Saint-Denis’ tänavani, kus tuleks pöörata paremale ja minna päris tänava lõpuni, üle Châtelet’ väljaku ja Pont-au-Change’i ja edasi La Barillerie tänavale, mis jääb otse teie vastu, ning pöörata esimesest tänavast paremale, Saint-Chapelle’i tänavale, kus majas number viis asub hr Boucquin.

      „Eeldusel, et igas trükikojas kulub kaks minutit”, pidi kogu retke peale „kuluma seitse ja pool tundi” – misjärel õnnetu laduja võis teha algust „kõigi Pariisist saja kilomeetri raadiusse jäävate trükikodade” nimekirjaga.

      Juhtumisi töötas mees, kes oleks kõige paremini osanud kuningannale teed juhatada, selsamal esmaspäeva ööl ja võib-olla mitte kuigi kaugel Baci tänavast ühe uusaja kartograafia suure meistriteose kallal. Kusagil selles tohutus segadusseviivas suurlinnas surus Edme Verniquet mingi tänava nurka mõõtes kissis silma vastu kiikrit, sellal kui teener tõrvikut kõrgel hoidis. (Verniquet oma kuuekümnest geomeetrist koosneva töörühmaga tegi mõõtmisi alati öösiti, kui tööd tehes polnud karta rahvahulga rüsimist, koerte kimbutamist ega tõldade alla jäämist.) Tema unistuseks oli koostada esimene täiesti usaldusväärne Pariisi kaart mõõtkavas, mis võimaldaks näidata iga kummunud müüri ja vildakat soppi: viisteist aastat tagasi oli ta omal kulul seda tööd alustanud, СКАЧАТЬ