Pariislased: Pariisi ajalugu seiklustes. Graham Robb

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ette olid kogunenud mõned inimesed. Guillaumot’ kogemustega mehel ei olnud vaja küsida, mis oli juhtunud. Õhus heljus nõrk hõng, mille ta otsekohe ära tundis. See meenutas lõhna, mis võib levida keldriuksest, kui see paljude sajandite järel esimest korda avatakse. Tänavaäärsete majade seinad paistsid olevat terved, kuid tallikompleksi äravajunud katused teispool üht porte cochère’i olid eksimatu tundemärk. Ta astus siseõue ja nägi umbes 20-jalase läbimõõduga selgepiirilist vajumislehtrit. Ühe jala lehtri äärele asetanud, piilus ta sügavikku. Cloche’i tipu kaugus tänavapinnast oli tema hinnangul viisteist jalga. Fontis ise võis jätkuda veel seitsme-kaheksakümne jala ulatuses.

      Alles märgates insenere, kellega ta oli kokku leppinud kohtumise varasema varingu paigas, taipas ta selle uue augu tähendust. See oli tekkinud Pariisi kesklinnale vähemalt pool miili lähemal kui 1774. aasta langatus. See siin ei olnud enam tollitõkkeäärne hajus ja prügine kuurialuste ja tuuleveskite ala: see oli Pariis ise oma mälestusmärkide ja tornidega. Oma praegusest asukohast võis ta näha Val-de-Grâce’i kuplit, poole tosina kiriku torne ning kaugemal tänava ääres, ühel joonel vana Rooma teega, Sorbonne’i kuplit ja Notre-Dame’i torne.

      Võimalus, et Enferi tänav on vajumas, oli iseenesest tähelepanuväärne, rääkimata faktist, et tänavaalused geoloogilised formatsioonid olid nii-öelda ära oodanud just selle päeva, kui tema karjääride inspektori ülesandeid täitma asus. Ebausklik inimene võinuks kujutleda, et kõiki neid ministeeriumi viivitusi oli suunanud mingi tundmatu jõud ja et iga järgmise kihi järkjärguline pragunemine ja varing oli ajastatud nii, et katastroof juhtuks just neljapäeval, 24. aprillil 1777. Kuid Charles-Axel Guillaumot oli elanud Pariisis piisavalt kaua teadmaks, et kokkusattumused on igapäevased asjad. Ta ärevuse lätted peitusid temas endas, mälestuses nendest pikkadest aastatest, mille vältel tema geeniust oli alla surutud ja piiratud. Ta seisis auguäärel, sellal kui kivikesed hüpeldes ja veereldes alla pimedusse varisesid, ja uuris seda haigutavat haava linna aluspõhjas, nagu maadeavastaja võiks silmitseda uue mandri kaldaid.

3

      Mõned päevad pärast Enferi tänava aluse kaevanduse esialgse uurimise algust teatasid mõned kaevurid Guillaumot’le mõistatuslikust jäljerajast – uudis, mis teda ei üllatanud. Ühes võlvjas õõnsuses oli midagi pika saba vehklemise taolist ajastute tolmu üles keerutanud. Tööline, kes kandis kaelas kotikest purustatud küüslaugu ja kampriga (kahjulike gaaside vastane kaitsevahend, mida kaevurid usaldavad), rääkis hr Guillaumot’le varjutaolisest kogust, mida oli näinud mööda tunnelit põgenemas. Kogu oli jätnud endast maha „imeliku lõhna”. Hiljem iseloomustasid teised kaevurid seda kogu kui „rohelist” ja „väga kiiret”, millest järeldati, et olend suudab pimedas näha.

      Kõige hiljutisemgi sündmus paistis alati olevat seotud mõne iidse legendiga. Ehkki varasematest aegadest ei olnud mingeid teateid ühestki maa-alusest olendist, räägiti, et igaüks, kes L’Homme Vert’i [Rohelist Meest] nägema juhtub, sureb või kaotab mõne sugulase aasta jooksul. Ühe kaevuri onu oli surnud kõigest kuu aega pärast tööde algust, niisiis oli see legend selgesti õige…

      Kindlustustööde esimeses etapis jagas Guillaumot oma töölised kolmeks meeskonnaks. „Kaevurite” meeskond, mis koosnes rändtöölistest, pidi galeriid kiviprügist puhtaks tegema. Siis pidi „müürimeeste” salk lae sammastega kindlustama, kasutades selleks kive, mille kaevurid olid välja kaevanud. Tänavalt kaevati korrapäraste vahemaadega järelevalvešahte, kutsudes esile teede sulgemist ja üldist nördimust. Lõpuks pidi „kartograafide” meeskond koostama maa-alusest labürindist kaardi mõõtkavaga 1:216 – mis tähendas, et hüljatud kaevanduste kaart pidi saama detailsem kui ükski seni Pariisi tänavatest koostatud kaart.

      Kõige tõsisemaks takistuseks olid arvukad cloche’id. Nonde tornkõrgete prügikuhjade eemaldamine oli riskantne operatsioon, mistõttu müürsepad, järgides looduse ette antud ja hr Guillaumot’ viimistletud arhitektuurilisi plaane, kujundasid kõigist cloche’idest otsekui mingit kummalist pea peale pööratud katedraali jäljendavad, kaunilt keerduvad kivikoonused. Mõni vähem andekas arhitekt oleks täitnud õõnsused kivide ja liivaga; Guillaumot rajas ruumikaid võlve ja portikusi. Oskamatute käte poolt kohmakalt sisseraiutud tunnelid tasandati peeneteralise liivakiviga ning vääristati kihiti laotud lubjakividest müüritisega. Siledaks lihvitud pindadele, mis olnuksid ehteks ka päevavalguses kümblevale avenüüle, raiuti reljeefselt esiletõusvad raamid ja neisse pealiskirjad – olgu maalitud või uurendatud –, mis tähistasid vastava koha asetust kindlustustööde järjestuses, töö arhitekti (G tähendas Guillaumot’d) ning kuupäeva.

25 • G • 1777

      Kogu 1777. aasta ülejäänud osa ja terve järgmisegi aasta tegeles Charles-Axel Guillaumot oma tunnelite joondamisega nende kohal asuvate tänavate järgi. Kahele poole tänavat majafassaadide alla kaevas ta kaks tunnelit, jättes majade toestamise omanike hooleks. (Seda osalt sellepärast, et seaduse järgi kuulus kogu maja alla jääv pinnas majaomanikule, kes soovi korral võis kas või järele proovida, kas tal õnnestub oma keldriga põrgusse välja jõuda.) Ent tänavaplaani jäljendamine ja linna maa-aluse pildi loomine pakkus ka teatavat rahuldust. Kivitahvlitele raiuti tänavate nimed; fleur-de-lys tähistas kloostri või kiriku lähedust. Ainult üksikutes linnaäärsetes kvartalites olid majad nummerdatud (sõdurite majutamise tarbeks), niisiis leiutas Guillaumot omaenda nummerdamissüsteemi ja rakendas seda nii järjekindlalt, et selles asustamata maailmas, kus igal seinal ilutses initsiaal G, oli inimesel teed leida lihtsam kui ummistunud labürindis maa peal.

      Esimest korda pärast õpiaega Roomas tundis ta, et on peaaegu rahul. Ta oli kartnud, et karjääride inspektori ametikoht ei ole palju etem kuulsusega pärjatud kiviraiduri omast, kuid töö edenedes hakkas ta kõikjal enda ümber nägema hävimatuid tõendeid oma geniaalsusest. Kaheksakümne jala sügavusel Ladina kvartali all tundis ta vaikset rõõmu nagu mees, kes on ihu ja hingega andunud üheleainsale kirele.

      Arvestades süüdistustega, mida tema vastu peagi esitama hakati, võib sama hästi kohe märkida, et ta oli vankumatult ustav sõber kõigile, olgu kui tahes madalast seisusest inimestele, kes vaid jagasid tema kirge. Kaks korda päevas lubati kaevuritel värsket õhku hingata ja päikesepaistest mõnu tunda. Üks kaevureist, endine sõdur, eelistas veeta oma vabad tunnid maa all, tahudes välja Fort Mahoni maketti, mida ta 1756. aastal oli aidanud brittidelt ära võtta. Ühel päeval, kui ta parajasti meisliga oma maketi kallal ametis oli, varises tunneli lagi sisse. Guillaumot käskis tema mälestuseks ausamba püstitada:

      Siin leidis oma otsa vapper veteran, kes trotsis kolmkümmend aastat raevukaid lahinguid ja suri samamoodi kui elaski – teenides kuningat ja isamaad.

      Kellelgi luuletajal lasti kirjutada ülistuslaul kindlustustöödele. Et töö veel kaugeltki valmis polnud, võinuks öelda, et karjääride inspektor lausa kiusab saatust. Siiski ei olnud kiidulaulu teemaks mitte arhitekt ise, vaid päästev kunst, mida ta viljeles:

      Ta kunstita, mis väekalt kannab hiigellinna

      ja kõigi selle kiviste paleede ränka kaalu,

      et ägab selle muistne häll ja kaardub –

      maapõhja vaoks kõik, kust kord tuli, sinna.

      Küllap oli paratamatu, et võhiklus ja kadedus tema tööd rünnata püüavad. Dupont, kelle kindlustustööd olid osutunud ebapiisavaks, üritas kaevurite seas mässu õhutada, väites, et neile makstakse liiga viletsat palka. Rahandusministeeriumi kajavates koridorides sosistas ta, et hr Guillaumot raiskavat riigi raha, mattes miljoneid livre tarbetutesse meistriteostesse, sellal kui neid võinuks kulutada saneerimise, teedeehituse ja riigikaitse peale.

      Guillaumot pööras neile nurinatele vähem tähelepanu, kui ta vahest pöörama oleks pidanud. Ent need jõudsid tema kõrvu täpselt siis, kui hakkas koitma kohutav tõde, mille kõrval ta rivaalide mahhinatsioonid paistsid tühipalja ämblikuvõrguna põhjatus kuristikus.

4

      Kui СКАЧАТЬ