Pariislased: Pariisi ajalugu seiklustes. Graham Robb

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ kuninganna ja tema saatja oleksid Edme Verniquet’ linnulennu-pilgust osa saanud, siis oleksid nad näinud, et tänav, mida mööda nad olid kõndinud, moodustas Croix Rouge’i ristmikust ämblikuvõrguna laiali hargnevate kitsukeste tänavate välimise piiri. Mõned neist tänavakestest olid küll südantkosutavalt sirged, ent lõikusid teiste tänavatega veidrate nurkade all, tekitades rööpkülikjaid väljakuid ja trapetsoide, mis paistsid üleöö kuju muutvat. Aeg voolas neil asümmeetrilistel tänavatel määramatu kiirusega. Hetkest, kui nad üle silla vasakkaldale jõudsid, võis olla möödunud viis minutit, aga ka pool tundi.

      Hea õnne peale või lõhna järgi leidsid nad kas Saints-Pères’i või mõne muu tänava kaudu tagasitee jõe äärde ja jõudsid uuesti kaldatänavale, ent juba Pont-Royalist ülesvoolu. Vastaskaldalt vaatasid neile vastu Louvre’i müürid. Kaldatänavad olid endiselt inimtühjad, kuid silla teises otsas oli tunnimees taas oma postile asunud. Vasemal nägi kuninganna otsekui mälestuspildina Tuileries’ palee seda tiiba, kus olid asunud tema ruumid, ja võib-olla esmakordselt jõudis talle pärale, milline oli selle asukoht ülejäänud linna plaanil. Veidi maad sellest edasi istusid troskas tema abikaasa ja lapsed ning lugesid minuteid, arutades, kas kuninga puudumine on juba avastatud ja ega kuningannat ole riigireeturina kinni võetud.

      Võib-olla meeleheitest sündiva rahu ajel või lihtsalt sellise inimese kannatamatusest, kes, olles ennast juba pikaks reisiks sisse pakkinud, on sunnitud järsku hoopis sportima hakkama – igatahes astusid kuninganna ja tema saatja nüüd, nagu olnuks kogu nende seiklus paljas maskeraad ja enam poleks vaja oma isikut varjata, sillal seisva tunnimehe juurde ja küsisid teed L’Échelle’i tänavale Hôtel de Gaillardbois’ juurde.

      Isegi eeldusel, et tunnimees teed teadis, ei oleks ta naljalt tohtinud juhatada kahele jalakäijale kätte otseteed läbi palee, nemad aga ei oleks naljalt tohtinud vahele jääda mehe juhatuste eiramisega – mis ehk seletab, miks viis kuninganna soovimatu huvireis Pariisis ta pikki sajandeid otse kuningapalee ukse ees püsida suutnud agulite labürinti.

      Quartier du Doyenné oli keskaegse linna säile. Selle tillukese maalapi peal lookles peaaegu kolme miili jagu lehkavaid tanumaid, millest mõni oli vaevalt parem rentslist. Seal leidus lagunevaid majavrakke, mis võisid olla muistsed kloostrid, ning pentsikuid lohke ja muhke – pealiskirjadeta mälestisi endiste aegade võlvidest ja tänavatest. Mõned umbtänavad lõppesid tühermaalappidel täis Louvre’i ehituseks mõeldud kive. Öösiti näis, nagu oleks käimas Louvre’i enda lammutamine, sellal kui nood iidsed lobudikud tema keskel seisid muutumatult omas põlises lagumuses.

      Sel ajal kui nad valgustamata kujadel teed otsisid, lõi ühe kiriku kell veerand- või pooltundi. Väikelinnas oleksid nad nüüd saanud selle järgi oma asukohta määrata, Pariisis oli aga tekkinud iseäralik olukord. Vanimad kirikud, nagu Notre-Dame, olid kristliku traditsiooni kohaselt orienteeritud jõega paralleelselt idakagu suunas, et tõusva päikese valgus langeks altaritagusele aknale. Ruumipuudus oli aga nii suur, et ülejäänud kirikud pidid end majade vahele mahutama nii, kuidas parajasti õnnestus. 1646. aastal rajatud Saint-Sulpice oli ilmselt viimane „orienteeritud” kirik; edaspidi osutasid pühakojad mis tahes ilmakaarde. Ainult üks neljast kirikust, mis asusid kuningannale ja tema saatjale lähemal kui kakssada jardi, oli orienteeritud itta. Õhust vaadates võinuks näida, et kirikute suur laevastik on end ankrusse heitnud toimekas sadamas täis väiksemaid aluseid, mis kõik elavalt omi asju ajavad. 18. sajandi lõpus oleks ainult mõni Edme Verniquet’ teadust valdav inimene võinud Pariisi kirikute järgi teed otsida – ronides nende tornide tippu ja kasutades neid triangulatsioonipunktidena.

      Kuna eri põgenemiskirjeldused üksikasjades erinevad, on võimatu öelda, kui suure osa sellest labürindist nad täpselt läbi käisid või kui kaua aega läks, enne kui nad lõpuks Saint-Honoré tänavale välja jõudsid ja läbisid sadakond jardi selle valgustatud kõnniteel, leides kuningliku perekonna ülejäänud liikmed eest täielikus ahastuses. Kui guvernandi juttu uskuda, näitas kuningas välja oma kiindumust, mida ta korduvalt ja suure vaevaga oli püüdnud väljendada toreduse ja etiketi aegadel. Ta haaras kuninganna oma käte vahele, suudles teda päris kirglikult ja hüüatas mitu korda: „Milline õnn teid jälle näha!”

      Hr de Fersen, kes tundis hästi vigureid, mida tänavad võivad teha, ei püüdnud jõuda linna loodeservale läbi Pariisi kõige laiema osa, vaid sõitis selle asemel mööda Saint-Honoré tänavat ja looklevat Faubourg Saint-Antoine’i itta Bastille’ juurde, pööras seal vasakule ja, hoides kurssi bulvaritele, jõudis lõpuks pärast enam kui kolmemiilist teekonda niiöelda väljapääsuni Barrière-Saint-Martini juures. Muidugi oleks ta võinud keerata vasakule juba palju varem, Saint-Merri kiriku juures, ning sõita mööda mugavalt sirget hüpotenuusi, mille moodustas Saint-Martini tänav. Ent tagantjärele on lihtne juhatust anda. Lõppkokkuvõttes õnnestus kogu ekspeditsioon märksa paremini, kui oleks võinud. Kui eritellimusel ehitatud tõld läbi Bondy metsa kihutas ja suuna Brie ning Champagne’i tasandikele võttis, möödudes viimasest kohast, kus Pariisist tulevad uudised võinuksid neid veel kätte saada, kuulutas kuningas, et on ülimalt rahul. Ta kujutas ette, millist muljet avaldab tema pöördumine „prantslaste – ja eeskätt pariislaste – poole” Rahvuskogule ning teatas tõlla teistele reisijatele varjamatu rõõmuga:

      Nii, nüüd viimaks olen ma väljas sellest Pariisi linnast, kus mul on tulnud nii palju sappi alla neelata. Ma kinnitan teile kõigile, et kui ma oma tagumiku jälle kindlalt sadulasse saan, siis saate veel näha hoopis teistsugust meest kui seniajani!

      Sel reisietapil oli tema optimism täiesti õigustatud. Kui Pariisis nii pikka viivitust ei oleks tekkinud, siis oleksid nad tegelikult jõudnudki saja kümne miili kaugusel idas asuvasse Pont-de-Sommevesle’i enne, kui rojalistlikud väeosad sealt umbuskliku kohaliku elanikkonna survel lahkuma olid sunnitud, ega oleks jäänud kaitsetult Sainte-Menehoulde’i uudishimulike elanike meelevalda, kellest üks, postiülema poeg, kuninga mündi pealt nähtud näo järgi ära tundis. See juhtus 21. juunil 1791 kell kaheksa õhtul: reis oli kestnud kõigest kuus ja pool tundi. Umbes samal ajal kinnitas keegi väsimatu Pariisi irvhammas, kellesarnased paistavad õilmitsevat kõige tumedamatelgi tundidel, Tuileries’ palee müürile paberitüki järgmise kirjaga:

      Kodanikele antakse teada, et Tuileries’st on plehku pannud rammus siga. Leidjal palutakse ta mõõduka tasu eest tagasi tuua.

***16. oktoober 1793

      Revolutsiooni (varem Louis XV) väljakult avanev vaade oli üks kaunimaid Pariisis. Pärastlõunane päike paistis läbi Champs-Élysées’d varjutavate puude ning väljak kümbles sügavates varjudes ja roosakas valguses – mistõttu Charlotte Corday nägu näis punastavat, kui ta pea rahvale vaatamiseks üles tõsteti. Selle nähtuse tõttu, mida täheldas mitu tuhat inimest, korraldati elu sensoorse edasikestmise võimaluse ametlik teaduslik uurimine ja – kuna prl Corday oli end oma sünnilinna Caeni kommete kohaselt kenasti riidesse pannud – läksid moodi pitsilised Normandia tanud.

      Mehed ja naised, keda lahtistes vankrites sellele väljakule veeti, olid jahmatamapanevalt rahulikud. Isegi sankülottide raevunud ja kahjurõõmsas retoorikas ei leidu pea ühtegi lugu aristokraadist, kes oleks endale arguse ilmutamisega häbi teinud. Nende inimeste sõnad, kes seisid seal kümme jalga väljaku pinnast kõrgemal ja silmitsesid ümberringi mäslevat kaost, mida hoidsid vaos mundrites sõdurid ja linna enda arhitektuur, on peaaegu eranditult muljetavaldavad:

      „Oo, vabadus! Milliseid kuritegusid sinu nimel küll toime pannakse!”

      (Pöördumine väljakule püstitatud kipskuju poole.)

      „Saagu minu veri prantslaste õnne aluseks.”

      „Vabandust, härra. Ma ei teinud seda meelega.”

      (Timuka jalale astumise puhul.)

      Nad tulid prügivankritel teiselt poolt jõge Conciergeriest ja mööda Saint-Honoré tänavat. Tee pikkus oli umbes kaks miili. Mõned neist teadsid vankrilt maha tulles СКАЧАТЬ