Pariislased: Pariisi ajalugu seiklustes. Graham Robb

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ kuid pidi kujunema märksa ohtlikumaks. Hr de Fersen oli tellinud spetsiaalse kaugsõidutõlla, mis pidi ootama linnast väljas, Saint-Martini tollitõkke taga. Samal ajal paigutas kindral de Bouillé ustavaid üksusi idapiirile viiva tee äärsetesse võtmepunktidesse. Midagi ei olnud jäetud juhuse hooleks. Tõllas oli hästivarustatud sahver, pliit ja tõstetav põrand, mille sai teha söögilauaks. Kui need seigad ja märkimisväärne kogukus välja arvata, ei paistnud tõld millegi poolest silma. Kuningas ise oli valinud välja kolm kaardiväelast, kes pidid teeleasumise juures abiks olema. Tal oli soovitatud valida mehed, kes on harjunud raskes olukorras lahendusi leidma – üks sandarm, üks sõdur ja keegi vanaduspuhkust pidav postiülem, kes öeldavasti tundis „iga viimast kui teed kogu kuningriigis” –, kuid Tema Majesteet oli soovinud näidata, kui kõrgelt ta hindab oma gardes du corps’i, ning palunud ihukaitse ülemal anda enda käsutusse kolm meest, ilma nende ülesande laadi paljastamata.

      Et mitte kahtlust äratada, pidid nad lahkuma nelja eraldi rühmana. Guvernant viib dofääni ja tema õe lähedal asuvale L’Échelle’i tänavale, kus voorimeheks riietunud hr de Fersen ootab neid külalistest tulvil võõrastemaja ees. Kolmveerand tundi hiljem ühineb nendega kuninga õde Madame Élisabeth ja veel hiljem, pärast Coucher du Roi lõppu ja kuninga voodisseminekut, toapoisiks rõivastunud kuningas ise. (Viimased kaks nädalat oli üks toapoiss, kes pikkuse ja keraja kehakuju poolest märkimisväärselt kuningaga sarnanes, lahkunud igal õhtul peaukse kaudu ja valve oli harjunud teda nägema.) Kõige viimasena pidi paleest lahkuma kuninganna koos ühe usaldusväärse ihukaitsja, hr de Maldeniga.

      Tee tema elupaigast L’Échelle’i tänavale oli küllalt lühike ja ei paistnud valmistavat mingeid silmanähtavaid raskusi. Tuileries’ palee moodustas selle suure nelinurga, mida Louvre valmisehitatult oleks pidanud endast kujutama, läänepoolse serva. Carrouseli väljakust ja nelinurga suuremat osa hõlmavatest ülerahvastatud keskaegsetest räppagulitest lahutasid seda kolm müüridega ümbritsetud siseõue. Kuninganna eluruumidele kõige lähemal ja L’Échelle’i tänavast kõige kaugemal asus Cour des Princes. Siseõued selja taha jäetud, võis öelda, et paleest oldi lahkunud. Siis jäi enne L’Échelle’i tänavat veel ainult minna üle Carrouseli väljaku, mööduda kuninga tallide nurgast ja ületada ühest väljakust järele jäänud rombikujuline platsike. Kogu teekonna pikkus ei olnud 500 jardigi.

      Õuedes liikus alati ringi õigusteadlasi, suursaadikuid, teenijaid ning viimasel ajal ka toore välimusega mehi, kes ajasid mingeid ainult neile endile teadaolevaid asju. Voorimehetroskad ja tõllad ootasid reas, kuni reisijad paleest või lähedal asuvatest hotellidest väljuvad. Ainult üksikud inimesed uskusid mõne hüsteerilise ajakirjaniku lendu lastud kuulujuttu, nagu kavatseks kuninglik perekond põgeneda, ent igaks juhuks oli hr de La Fayette siiski lasknud valvet kahekordistada ning käskinud palee otsekui mingi suurejoonelise sündmuse puhuks üleni valgustada. Kuninganna pidi näo varjamiseks kandma laiaäärelist kübarat – tarbetu ettevaatusabinõu, leidis ta ise, sest pärast seda, kui ta juuksed valgeks läksid, ei olnud mõned ta oma sõbradki teda ära tundnud. Kui mõni tunnimees siiski oleks ta peatanud – mida ei peetud tõenäoliseks –, siis pidi ta end nimetama guvernant proua de Bonnet’ks. Küll see närukaelte poolt eksi viidud Pariisi rahvas ühel heal päeval veel näeb, et nende kuninganna mängis oma rolli hiilgavalt.

      Rootsi aadlik hr de Fersen, kes oli Pariisis võõras nagu kuninganna isegi, sobis ettevõtmiseks tõenäoliselt paremini kui mõni kohalik.

      Ükski prantsuse aristokraat ei oleks suutnud hr de Ferseni kombel lobiseda voorimeeste slängis tühjast-tähjast ega oleks ka taibanud varuda kaasa odav nuusktubakatoos, millest tülikale vestluskaaslasele näputäit pakkuda. Tänu oma rolli osavale esitamisele suutis ta hoida kohta võõrastemaja ees kuni pr de Tourzeli saabumiseni, kes tõi kaasa kuninga tütre ja pisitüdrukuks riietatud magava dofääni. Kuninga õde ära ootamata asus de Fersen teele mööda kaldatänavaid, keeras risti üle Louis XV väljaku paremale ja pöördus siis Saint-Honoré tänavat mööda tagasi L’Échelle’ile, et seal ootavate sõidukite reas koht sisse võtta.

      Sellal kui nad hirmunud vaikuses ootasid, tiirutas troska ümber üks naine. Uks avanes ja sisse ronis Madame Élisabeth, astudes otsa pr de Tourzeli seelikute alla peidetud väikesele dofäänile. Äreval toonil seletas ta, et oli möödunud otse hr de La Fayette’i tõlla kõrvalt, kui too kuninga coucher’le sõitis. Siis seadsid nad end mugavalt istuma ja jäid ootama majesteetide paleest väljumist.

      L’Échelle’i tänava nurgalt paistsid kätte mõned palee ülemised aknad, mis olid väljastpoolt heledasti valgustatud, just nagu oleks algamas mingi suur vaatemäng. Ümbruskonna kirikute kellad hakkasid kesköötundi lööma, aga ikka veel ei olnud kuningast märkigi. Alles siis, kui kõik aukandjad olid lahkunud – mis juhtus oodatust mõnevõrra hiljem – ja valet de chambre oli kandnud hoolt kuninga pesemise, lahtiriietamise ning teki alla pugemise eest, läks üks turske teener, kes oleks reageerinud nimele Durand, rahulikult trepist alla ja läbi Tuvilate õue tunnimeheputka. Kui teener hakkas üle Carrouseli väljaku minema, äratas tunnimehe tähelepanu vaskse kingapandla kõlin munakividel. Ta nägi, kuidas teener oma pandla üles korjas, maha põlvitas ja osavasti vajaliku paranduse tegi, enne kui edasi L’Échelle’i tänava poole läks.

      Ehkki ettenägematu viivitus oli troskas istujad ootusärevusest peaaegu hulluks ajanud, avaldas kuningas daamide vastu istmele vajudes arvamust, et need väikesed tagasilöögid on just sedasorti äpardused, mis tõestavad nende salaplaani töökindlust. Isegi kellamehhanismis leiduvat puudulikke osi, mis hästi reguleeritud tasakaalu- ja pääsumehhanismide süsteemis üksteise vajakajäämisi vastastikku kompenseerides meelitavad kogu masinast lõpuks välja näiliselt päris rahuldava täpsuse. Seetõttu ei teinud kuninganna puudumine talle tarbetult muret.

      Selle aja peale oli kuninganna hr de Maldeni saatel lahkunud paleest jala, nagu plaan ette nägi. Nad olid raskusteta läbinud Cour de Princes’i valveposti ning pidid just üle Carrouseli väljaku minema, kui kõrvalt lähenes tugev valgusvihk. Viimasel hetkel õnnestus neil end litsuda kitsukesse guichet’sse, mis väljakult kõrvale pööras, ja kui tõld neist mööda mürises, nägi kuninganna selle akna raamistuses päris selgesti hr de La Fayette’i nägu. Enesealalhoiust tugevama impulsi ajel katsus kuninganna tõlda kepiga lüüa. Ühe teise ihukaitsja sõnul püüdis hr de Malden kuningannat julgustada, ehkki tõenäolisem näib, et hoopis kuningannal tuli julgustada oma saatjat, kelles ta üritas äratada vaprust, mis tärkab saatusetajust ja kohusetundest. Juba mõne hetke pärast pidid nad ju istuma turvaliselt hr de Ferseni voorimehetroskas ja sõitma vastu oma tõllale, mis ootab neid Barrière Saint-Martini juures.

      Just siis juhtus midagi pealtnäha erakordset, tegelikult aga täiesti tavalist. Hilisematel aastatel kirjeldasid seda sündmust mitmed asjaga seotud isikud, sealhulgas ka kindral de Bouillé. Kõige üksikasjalikuma ja ajaliselt sündmusele endale kõige lähema ülevaate kirjutas kuninganna kaplan hr de Fontanges, kes pani kirja oma viimased vestlused temaga. Praegusel ajal on mõned ajaloolased kahelnud, kas midagi niisugust tõesti kunagi juhtuda võis, aga nad elavad ajal, kui suurlinnad on täis igasuguseid abivahendeid tee leidmiseks, kui kõikvõimalikke viitasid on nii palju, et nende tagant pole nähagi vaateid, millele nad viitavad, ning kui kõik Pariisi tänavad võiks katta mitmekordse Pariisi tänavakaartide kihiga.

      Kui tõld ööpimedusse kadus, lahkus kuninganna oma ihukaitsjaga Tuileries’st sama guichet’ kaudu, kust nad olid varju otsinud. Kuninga õpetussõnadest teadsid nad, et peavad paleest väljudes pöörduma vasakule. Samuti teadsid nad, et teelt on võimatu eksida ja et hoolimata La Fayette’i tõlla tekitatud hetkelisest segadusest on nad kohtumispaigast kõigest mõnesaja jardi kaugusel.

      Otse nende ees rinnatise taga oli jõgi ja pisut paremal, reflektorlampide valguses joonistus selgesti välja Pont Royal, mis viis vasakule kaldale. Vastaskalda kõrgetes majades põlesid mõned tuled, aga kaldatänavad olid inimtühjad ja nii ületasid nad aega kaotamata Pont Royali ning kiirustasid edasi mööda silla otsa juurest algavat tänavat.

СКАЧАТЬ