Pariislased: Pariisi ajalugu seiklustes. Graham Robb

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ style="font-size:15px;">      Nagu oligi arvata, hakati seda kuristikku nimetama „Põrgusuuks”, ja kõige juhtunu valgel võinuks ainult kõige pedantsem etümoloog kahelda tänava nime tõelises, saatanlikus algupäras.

2

      Veidi enam kui kaks aastat pärast Enferi tänava sündmusi liikus luksuslikult polsterdatud kandetool rappudes ja põigeldes Grenelle’i tänavat pidi läbi Saint-Germaini eeslinna südame. Öösel oli sadanud kerget vihma, mis liivased tänavad poriseks muutis. Vastne karjääride inspektor oli teel oma esimest ametiülesannet täitma. Ta vaatas kandetooli poripritsmeis aknast välja, meenutades päevi, kui ta selle suursuguse eeslinna tänavail jalgsi ringi oli uidanud. Ta oli uurinud toredaid fassaade, peatudes mõnd friisi või härjasilm-akent visandama ja imestades, kuidas oli arhitektil õnnestunud tallid ja abihooned rombjale krundile kokku käänata ja siiski veel luua nii avar siseõu, et iga külastaja enne eesukseni jõudmist julguse kaotaks. Ta oli joonistanud ulgkive ja portikusi, mida vaskdelfiinide suust voolav vesi pritsmetega üle külvas, saatjaks kuningliku toredusega rõivastatud uksehoidjate häbematud pilgud.

      Charles-Axel Guillaumot’ silmis, kelle vaateid me tunneme tema paljude kirjutiste põhjal ja kelle iseloom aitab mõneti avada järgnenud sündmuste tähendust, oli Pariis alati olnud suletud uste linn. Selle vapil – millel oli kujutatud laeva koos iidselt Seine’i laevnike gildilt laenatud motoga: Fluctuat nec mergitur („Õõtsub, kuid ei upu”) – võinuks laeva asemel sama hästi olla hoopis porte cochère: tugev tammest ja rauast tõke koos Dante „Põrgust” pärit motoga „Kõik lootus jätke, astudes siit sisse”.

      Kui ta noore arhitektina Roomas viibis, oli enam kui korra juhtunud, et mõni aadlimees, kes tahtis oma mureneva fassaadi taha peidetud aardeid kunstniku valgustatud pilgu ette seada, ta tänavalt sisse vedas. Kui Pariisis palus keegi ligipääsu mõnele koduarhitektuuri meistriteosele, ilma et tal olnuks vajalikku kvalifikatsiooni – tiitlit ja valgeid mansette –, viskas upsakas teener võõra alati peremehe täiel heakskiidul välja. Mõnikord oli Guillaumot ülakorruse akna taga näinud kahjurõõmsalt irvitavat naeruväärset, ruuži ja tinavalgega võõbatud maski.

      Itaalia oli tõestanud oma üleolekut, avades oma kunstivõistlused kõigile Euroopa rahvastele ning autasustades teda, kõigest kahekümneaastast Charles-Axel Guillaumot’d, Rooma arhitektuuripreemiaga. Ehkki puhastverd prantslane, oli ta õnnetuseks sündinud Stockholmis, kus ta isa kaupmehena tegutses, mistõttu tal polnud õigust taotleda ühtegi prantslastele pakutavat stipendiumi. Ta oli pidanud end üksnes oma geniaalsuse ja otsusekindluse toel eimillestki üles töötama. Vähemalt oli välismaine päritolu säästnud teda sellest pöörasest kõrkusest, mis võimaldas prantslastel uskuda, et laguneva hurtsikuna üksnes tugede najal püsti püsiv katedraal on võrdne kreeka templiga. See polnud pelk kokkusattumus, et kõige kõrgemini oli tema arhitektuuriuurimusi hinnanud mees, kes ise pidi elama pagenduses. „Teie tähelepanekud on niisama nauditavad, kui nad on harivad,” oli Voltaire talle kord kirjutanud.

      Ma olen ikka veel Pariisist huvitatud, nagu ollakse huvitatud vanadest sõpradest, keda armastatakse kõigi nende vigadega – kõverate tänavatega, keset teed laiutavate turgudega, majade ja isegi purskkaevudega, kus pole vett! Lohutav on teada, et vähemalt mungaordudel ikka piisavalt ruumi jätkub. Pole kahtlust, et lähema viie-kuuesaja aasta jooksul seatakse kõik korda. Seniks soovin Teile kogu edu, mida teie suur anne väärib.

      Kandetool oli möödunud Saint-Sulpice’i limarohelistest seintest ning tõusis nüüd mööda Tournoni tänavat üles Luxembourg’i lossi poole. See osa Pariisist ei kuulunud nende hulka, kus ta enda panus oleks märgatav olnud, ja päris arusaadavalt võinuks ta tunda kerget pahameelepistet teatud monumentide ilmseid vigu vaadeldes. Tema karjääri viimase faasi kõige tulusamaks ettevõtmiseks oli olnud preili Le Blanci kosimine, kelle vaieldamatute võlude hulka kuulus tõik, et ta oli linna peaarhitekti tütar. Isegi härra Le Blanci väimehena oli Guillaumot pidanud vaeva nägema, et endale nime teha. Ta oli ehitanud provintsidesse mõned château’d ja Vézelay kloostri varemetele kiriku, kuid Pariisis tunti teda peaasjalikult kui kasarmute arhitekti. Tema anne teiste meeste praaki üles putitada oli toonud talle mõned tulusad, kuid kuulsusetud tellimused.

      Preili Le Blanciga oli ta abiellunud kuusteist aastat tagasi. Nüüd, hilistes neljakümnendates eluaastates oli ta pikk kivise näoga mees, kelle pead võinuks kergesti kujutleda kolbana. Parukat kandis ta kaugele kuklasse lükatuna, võib-olla selleks, et oma lauba täit kõrgust esile tuua. Mulje oli pisut heidutav, kuid teatud valgusega võis tabada jooni, mis vihjasid arglikkusele ja süngusele, lubasid oletada sügavaid ja sagedasi mõtisklusi ning kõnelesid isegi teatavast hingelisest heldusest, mis vajas õitsele puhkemiseks üksnes tunnustust. Ta kired olid liiga tugevad, et nähtavale ilmuda, ja ta väljendas neid harva mujal kui trükisõnas. Tal oli kaks tütart, mitu kaitsealust ja võimsaid tuttavaid, sõpru aga ei pidanud ta ametialaselt vajalikuks.

      Isegi sel uue alguse päeval oli Charles-Axel Guillaumot pigem mõtlik kui elevil. Ta oli täiesti valmis selleks, et kitsarinnalised inimesed ja viletsad eelarved hakkavad ta plaane pärssima. „Kunstnik on õnnetu,” oli ta kirjutanud, „sest veel enne, kui ta idee täiuseni jõuab, asuvad võhiklus ja kadedus seda lämmatama.” Ta kavandas juba hävitavat pamfletti pealkirjaga „Kahjust, mida arhitektuurile teevad võhiklikud ja liialdatud rünnakud avalike monumentide ehituse kulukuse vastu”, ja ei olnud kuigi optimistlik töökoha suhtes, millele oli asumas. Vaugirard’i tänava lõpus asetati kandetool maha, mis oli halb märk. Ees oli miski tee tõkestanud. Kuningas oli ta sellele ametikohale määranud 4. aprillil. Tänu ministeeriumi uskumatule aeglusele oli nüüd juba 24. aprill, ja ilmselt oli talle määratud oma esimesele koosolekule hiljaks jääda.

      Tal oli kavas 1774. aasta varingu paik üle vaadata ja hinnata, kui korralik oli ühe kuninga arhitekti, härra Dupont’i tehtud töö. Päev pärast seda, kui „Põrguauk” Enferi tänaval avanes, oli Dupont lasknud end 84 jala sügavusele lõhangusse langetada. Leegitseva tõrviku valgel oli ta näinud käiku, mis kulges tänavaga rööbiti põhja, Seine’i poole. See näis olevat muistne kaevandus, mille olid rajanud kaevurid, kes ei teadnud midagi kaevandamise kunstist. Mitmes kohas tõkestasid käiku fontis’e nime all tuntud eriskummalised moodustised. Fontis on õõnsus, mis tekib maa-aluse käigu lae sissevarisemise tagajärjel. Moodustub võlvlaega tühimik, ja sedamööda, kuidas kive alla variseb, kerkib rusukoonus kõrgemale. Rusukuhja ümardunud tippu, mida nimetatakse cloche’iks, on tavaliselt näha alles siis, kui vajumislehter on läbi murdunud ja mis tahes seni illusoorselt tugevana paistnud ehitised äkitselt maa alla kaovad.

      Pikkade köite otsas kõlkudes olid müürsepad rusukaldeid kindlustanud. Ainult üks mees oli alla kukkunud, ent pärast kolme pimeduses veedetud tundi, kus ta kujutles nägevat asju, mida mingil juhul poleks saanud olemas olla, oli ta ohutult üles vinnatud ja mõne päevaga paranenud. Tänav taasavati liiklusele üllatavalt lühikese ajaga ja Dupont’ile oli tema kiire ja tõhusa tegutsemise puhul õnne soovitud. Äsjailmunud „Pariisi linna ajaloolises sõnaraamatus” (Dictionnaire Historique de la Ville de Paris) oli talle pühendatud eraldi lõik, kus kasutati sõnavara, mida mõned oleksid võinud pidada pisut liialdatuks:

      Niisugused mehed nagu Sieur Denis [selle all peeti silmas Dupont’i] on ühiskonnale hinnaliseks õnnistuseks. Oma eeskujuga on ta tõestanud, et kodanike kartmatu kaitsmine ei ole ainuüksi sõjaväeliste ametite eesõigus ja et teisedki inimliigid on valmis müüriauku tormama, et oma kaasmaalaste elu kaitsta.

      Väljak Vaugirard’i tänava lõpus, kuhu suubus alt Seine’i poolt tulev La Harpe’i tänav, oli tõldadest umbes. Maanteede- ja ehituspolitsei oli Enferi tänava sulgenud ja isegi kandetool poleks läbi pääsenud. Charles-Axel hiivas end toolist välja ja trügis läbi rahvasumma. Saint-Hiacinte’i ja Enferi tänava ristmikul näitas ta sandarmile kuningliku dekreedi ärakirja. See teatas, et „le Sieur Guillaumot” peab „külastama ja uurima Pariisi linnas ja seda ümbritsevatel tasandikel asuvaid karjääre ja tegema kindlaks, millised СКАЧАТЬ