Pariislased: Pariisi ajalugu seiklustes. Graham Robb

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ põhjustanud meeste mälestust põlistavad tänavanimed ja raidkujud, ent Charles-Axel Guillaumot’ tööd ei meenuta ainuski mälestusmärk. Üks kõrvaltänav Gare de Lyoni lähedal kannab küll Guillaumot’ nime, kuid see nimetati kellegi kohaliku maaomaniku järgi ega ole kuidagi seotud Charles-Axeliga.

      Ta ise võinuks seda pidada tänamatuseks, aga võib-olla ka vaikivaks möönduseks, et nii suurt võlga ei ole iial võimalik tagasi maksta. Aga võib-olla on asi lihtsalt selles, et Pariisi linn ei armasta oma elanikele ega külalistele meelde tuletada seda, mis asub nende jalge all.

      1859. aastal liideti see Enferi tänava lõik, mis 1777. aastal Guillaumot’ esimesel tööpäeval sisse varises, uue Saint-Micheli bulvariga. 1879. aastal nimetati tänava ülejäänud osa ümber Denfert-Rochereau tänavaks – Belfort’i preislaste eest kaitsnud koloneli auks. Kahtlemata leidis nimekomitee, et raudtee lõppjaam peaks kandma vähem heidutavat nime kui Paris-d’Enfer (Põrgu-Pariis). Või vahest püüti sõnamängu d’Enfer / Denfert abil peita endise Põrgu tänava mälestust, keelamata siiski päriselt Kuradile, mis Kuradi osa.

      Kui Enferi tänav 1879. aastal ümber nimetati, ei olnud kellelgi põhjust karta nonde põrgulike katastroofide kordumist. Praod, mis tol aastal kolme 1774. aasta varingukoha lähedal asuvat maja kahjustasid, aeti Denfert’i lõppjaama sisse ja sealt välja müristavate rongide süüks. Sama tänavat pidi veidi Pariisi kesklinna poole olid geoloogid ja mineraloogid demonstreerinud oma usku kindlustustöödesse, kolides Mäetööstuse kooli otse Luxembourg’i aia äärde, 1777. aasta varingukoha vastu.

      Ühel järgmise (1879.) aasta aprillipäeval kella kuue paiku nägid koolist lahkuvad õppejõud ja tudengid oma üllatuseks teisel pool bulvarit elavat habemeajajat istuvat oma söögitoas kõigile möödujatele vaadata. Nuga ja kahvel peos, vahtis ta alla oma lõunasöögi poole, mis kükitas äsja pärast pikka teed sügavustest maa peale jõudnud fontis’e cloche’i otsas. Saint-Micheli bulvari majade number 77, 79 ja 81 fassaadid olid ülejäänud kvartalist lahti rebenenud ja kadunud. Seekord kaldusid kodanikud süüdistama õnnetuses pigem maanteede ja sildade ametit kui vanakuradit.

      Praegu on sellised intsidendid võrdlemisi haruldased. Avalikel tänavatel ja ühelgi Pariisi linnale kuuluval ehitisel ei ole tarvis langatusi karta. Aastas ilmub kõigest kümmekond uut vajumislehtrit. Enamik neist on üsna väikesed ja nende tõttu on hukkunud üsna vähe inimesi. Suuremate lehtrite eest kantakse hoolt moodsa tehnika abil, ja kannatanud inimesed majutatakse linna kulul ümber. 1975. aastal Gare du Nord’i all avanenud hiiglasuur õõnsus täideti viivitamatult 2500 kuupmeetri tsemendiga. Praegu on praktiliselt kogu Pariis, kui Montmartre ja teatavad Denfert-Rochereau väljakust ida poole jäävad kvartalid välja arvata, ametlike hinnangute kohaselt ohutu.

      EKSINUD

      „Te ei oska ettegi kujutada, milliseid intriige kõikjal meie ümber punutakse, ja iga päev teen ma omaenese majas kõhedusttekitavaid avastusi.”

Marie-Antoinettekiri Gabrielle de Polignacile, teisipäev, 28. juuli 1789

      Veel üsna hiljuti, vanadel headel aegadel oli see koht olnud talle mugavaks peatuspaigaks. Kui ta ooperis käis ja etendus hilja lõppes, oli olnud õnnestav veeta öö Pariisis ning pääseda pikast kojusõidust mööda tolmuseid teid. Nüüd kus ta oli pidanud sellest oma püsikodu tegema, tulid esile selle puudujäägid. Isegi pärast seda, kui üürilised välja tõsteti ja nende korterites remont tehtud sai, tundus see kitsa ja liialt keerulisena. Tema ruumid asusid esimesel ja poolkorrusel; ta abikaasa ja lapsed elasid korrus kõrgemal. Kui asjad olnuksid teisiti, siis oleks ta koos mõne õuedaamiga võinud linnas elamisest rõõmu tunda, praegusel ajal aga jõudis ta harva koju pärast pimeduse saabumist, ja talle polnud kunagi meeldinud kujutleda oma abikaasat tolle geograafiakabinetis, kust ta läbi teleskoobi alla piilus, kui naise tõld õue sõitis.

      Ebamugavustega oli ta harjunud: kõik tema kodud olid olnud ehitusplatsid. Mõnikord tundis ta, et kadestab talupoega, kes võib oma hurtsiku ainsa päevaga püsti lüüa. Ta oli planeerinud tube, mida ta kunagi näha ei saa, mis jäävad ta jaoks akvarellvisanditeks või kartongist mudeliteks. Pärast pulmi oli ta esimene magamistuba olnud üle puistatud kooruvast krohvist ja kullavärvist konfettidega. Soovides kannatamatult end sisse seada, oli ta käskinud teha lihtsa valge lae, Tema Kõrgus aga oli nõudnud täielikku restaureerimist, kuni kullatud stukkraamidesse maalitud lopsakate nümfideni välja. Sedamööda, kuidas ta perekonnaloo ja finantside üksikasju tundma õppis, oli see lõputu renoveerimise režiim vähemalt võimaldanud tal omaenda maitset maksma panna. Osa aedadest nägi välja peaaegu täpselt nii, nagu ta oli tahtnud. Vana labürint oli üles juuritud ja asendatud inglise stiilis saluga, kus ta võis end tunda peaaegu nagu kodus. Siin uues residentsis aga olid kõik „parandused” tingitud asjaoludest.

      Tislerid olid paigaldanud mõnda riidekappi riiulite taha liuguksed. Teatav puutahveldispaneel ühe vaiba taga varjas järjekordset salaust, mis avanes väikesesse trepikotta. Kõik need poolkorrused, mille lisamise põhjust keegi enam ei mäletanud, tegid hoonest tervikliku mulje kujundamise raskeks. Ta kodu oli muudetud labürindiks. Siseõue jõudmiseks pidi ta oma eluruumidest tagaukse kaudu välja lipsama, mööduma ühest tühjast korterist koridori peal, siis veel ühest trepist alla laskuma. Niisuguses kohas poleks miski iial saanud olla otsekohene ega sirgjooneline ja tal polnud kuigi kahju seda maha jätta.

      Tema akendest siseõue ei näinud, need avanesid aedade ja vasakul voolava jõe poole. Kui tuul sealtpoolt puhus ja vihma vastu akent peksis, ei näinud ta muud kui Louis XV väljaku poole kaduvaid ähmaseid puuderidu. Sestsaadik kui sõdurid, teenrid ja viletsas riides inimesed sisse lubati, oli aedades päevasel ajal lärmakam. Öösiti olid need rahvale suletud ja eeldatavasti tühjad, ent siiski kuuldus helisid – kaugete, linna sosinaid püüdvate seinte ja kaldatänavate kujundatud määratut ja hajusat helimaastikku –, mida ta kõrv viimasel ajal oli eristama õppinud.

      Rinnatise ja puuderea taga, millesse suhtuti nii, nagu oleks lossi terrass küla kõrvaltänav, õppisid pariislased puust varjualuste all oma jões ujuma ning olid ametis muude arusaamatute tegevustega, mille juurde kuulus tingimata kisamine ja pikkade teivastega vehkimine. Vastaskaldal ei olnud kuigi palju vaadata. Mõne sõbra kaudu ja oma abikaasa pihiisa käest oli ta kuulnud, et seal elavad inimesed naudivad kaunimat vaadet (tema kodu oli osa sellest), ehkki neid häirisid jõekallast inetavad puuhoovid. Kui nood puuriidad peaksid tuld võtma, siis on ta sõbrad sunnitud teenijatubade kaudu põgenema tänavarägastikku, mis laius praegu Voltaire’i kai nime kandva kaldatänava suurejooneliste fassaadide taga. Ta teadis, et mõned neist on nii või teisiti sunnitud põgenema.

      Ehkki paberi peal paistis plaan keeruline, näis see olevat lihtne teoks teha. Ta ise oli organiseerinud reisi kuni Châlons’ini, kuid ta abikaasa oli ilmutanud elavat huvi kõige pisemategi üksikasjade vastu. Pärast kohutavat lahkumist Versailles’st, kui kaardiväelaste peadele parukad otsa tõmmati, neil näod ära puuderdati ja neid kõrgel piikide otsas kanti, oli see hobi lohutust pakkunud. Ta oli mees, kellele meeldis nokitseda lihtsate, kuid peenelt kokku pandud mehhanismide kallal. Enam kui korra oli teda nähtud hoone eri osades mõne ukse ees põlvitamas ja üritamas lukku lahti muukida. Mõte moodsast majast, mis on tuubil täis veidraid riistapuid, ajas teda elevile. Teatavalt hr Guillaumot’lt, naise sõbranna proua de Ferseni sugulaselt, kes pidi tõlda juhtima, oli tellitud selleks uueks koduks maa-alune kindlus, mis, nagu ta kahtlustas, ei jäta sisekujunduse osas fantaasiale kuigi palju ruumi.

      Sellal kui kuninganna oma võõrastetoas istus ja reisikohvri sisu läbi arutas (teemandid, söepann, hõbekauss jne), vestles kuningas rühma meestega, kes pidid peatselt asuma suurele ekspeditsioonile läbi kogu Prantsusmaa, La Manche’i rannikust kuni Vahemereni. Nende ülesanne oli teha kindlaks Pariisi meridiaani täpne joon, mis jooksis kuninganna praegusest istekohast mõne jardi kaugusel üle Palais-Royali väljaku ning läbi Tuileries’ ja Louvre’i vahele litsutud kitsukeste tänavate labürindi. Matemaatiline täpsus sundis neid läbima metsikuid, tsivilisatsioonist СКАЧАТЬ