Pariislased: Pariisi ajalugu seiklustes. Graham Robb

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ja lõuna pool asuvatesse küngastesse, järgides jõe muistset voolusängi. Sedamööda kuidas linn saartelt mõlemale kaldale valgus, kaevati karjäärid sügavamaks ja Pariis hakkas õgima omaenda aluspinda – liiva klaasi- ja metallisulatustööstuse jaoks, kipsi krohvi, lubjakivi müüride, rohelist savi telliste ja katusekivide tarbeks. Omal ajal olid Saint-Jacques’i tänavat ääristanud hiigelsuured rattad: ringiratast kolm miili maha kõmpinud, võis hobune vinnata maa peale kuuetonnise lubjakiviploki. Osa parimast ehituskivist, mis oli kulunud Notre-Dame’i, Palais-Royali ja Marais’ häärberite ehitusele, pärines Enferi tänava alt. Kaevurid olid raiunud välja nii palju kivi, kui vähegi julgesid, jättes järele parajasti niipalju, et hädapärast lage toestada. Aastaid hiljem olid järgmised kaevurite põlvkonnad leidnud eest ammendatud kaevandused ja uuristanud edasi sügavamate kihtide poole. Nõnda oli iga kaevanduskäigu põrand saanud teise, sügavama käigu laeks, nii et kindla kivipinna asemel leidis Guillaumot nüüd tunnelipõranda alt hiiglaslikke õõnsusi, mida toetasid kõigest üksikud vankuvad kivikuhjad.

      Sügaval maa all kuulis ta üleval vuravate tõldade müra. Võib-olla just mõnel sellisel hetkel mõistis ta olukorra täit koledust: kõigi vasakkalda tänavate ja majade määratut raskust kandsid ainult mõned õblukesed lubjakivisambad.

      Poole Pariisi päästmatu häving olnuks katastroof, mis võinuks võistelda Lissaboni suure maavärinaga. Kuid oli veel teinegi, hingele ligem oht. Maa all veedetud pikkade tundide jooksul oli ta arusaam oma ülesandest muutunud. Nüüd toestasid linna aluseid tema enda arhitektuurilised imed. Needki oleksid hukule määratud, kui nood õblukesed tugisambad peaksid järele andma.

      Nende asjaolude valgel võib talle ehk andeks anda selle, mil viisil ta kõik kadeda Dupont’i poolt tema teele seatud tõkked kõrvale pühkis.

      Kindlustanud oma mainet mehena, kes võib Pariisi päästa, sai Guillaumot kasutada politsei ja nuhkide abi. Mõned kaevurid ja kaevurilesed, kellele oli auk pähe räägitud, et nad kuningalt kõrgemat palka paluksid, saadeti türmi. Dupont ise pandi järelevalve alla. Tema kodu otsiti läbi ja teda ähvardati pagendamisega mõnda kaugesse provintsi. Tal paluti kujutleda, kui ebameeldiv oleks „mädaneda unustatuna mõnes Bastille’ kongis”. Tundes, et pind hakkab jalge alt kaduma, kirjutas ta alla dokumendile, mis Guillaumot’ sõnul oli „kirjutatud tema enda käega, vabatahtlikult ja ta oma kodus”, teatades oma viivitamatust erruminekust ja tunnistades Charles-Axel Guillaumot’ laitmatut ausust.

      Järgmise kümne aasta jooksul nägid kaevurid mõnikord kõige sügavamates ja ohtlikumateski käikudes hr Guillaumot’ pikka kogu oma maa-aluse valduse tänavail kõndimas, nägu kahvatu otsekui tinavalgega üle võõbatud. Keegi ei seadnud kahtluse alla tema meetodeid ja keegi ei üritanud kärpida tema eelarveid. Iga joon, mille ta joonestuspaberi lehtedele vedas, sai käegakatsutavaks reaalsuseks. Sellal kui kuninga mässumeelsed ministrid nurisesid Versailles’ üha kasvava kulukuse üle, tegeles Guillaumot vaikselt Euroopa suurima arhitektuurilise ansambli rajamisega. Ühteliidetuna oleksid need käigud ulatunud kahesaja miili kaugusele Keskmassiivi äärele. Maa-aluse ilma kaardistamisega tegeles rohkem kartograafe, kui oli töötanud Cassini kogu kuningriigi kaardi kallal. Kui kaevamiste käigus tuli välja miilipikkune jupp Rooma akvedukti, mis oli omal ajal toitnud La Harpe’i tänava terme, ehitas ta selle ümber ja täiustas seda, ühendas selle remonditud Medicite akveduktiga, mis varustas veega Luxembourg’i lossi ja Palais-Royali, kaunistas selle peenelt väljanikerdatud ulgkividega ja rajas linna värskele veele pimedusse triumfitee.

      Päevavalgusest eemal jõudis Guillaumot nii sügava professionaalse rahulolutundeni, et õnne mõiste selle kõrval täiesti tähtsusetuks muutus. Tema arusaamine linna ajaloost oli nüüd avaram kui kõik, mida raamatutest leida võinuks. Ta kuhjas kokku terve kollektsiooni kummalisi kiviloomi ja mingeid huvitavaid moodustisi, mida ta pidas kivistunud puuviljadeks. Tema hinges ei olnud vähematki kahtlust, et seal, kus ta kõnnib, on kunagi lainetanud ookean. Üks kaevureid, keegi bretooni meremees, väitis olevat tihenenud settekihis ära tundnud laeva riismed. Võib-olla oli mingi suur üleujutus enam kui kaks tuhat aastat tagasi lõuna poolt porfüüri- ja graniidirahne kaasa toonud. Inimesed, kes olid siin elanud ammu enne gallialasi, olid näha saanud, kuidas kujuteldamatu katastroof nende asula hävitab.

      Ta oli oma silmaga näinud seda vähest, mis oli järel roomlaste poolt Lutetiaks kutsutud linnast – kokkuvarisenud akvedukti, mõnd tellisseina ja – veejuhet, üksikuid münte ja katkisi rinnakujusid. Ta teadis, et tema looming elab kauem kui linn. Kui Louvre ja Tuileries kord sajandite pärast põrmu on varisenud, jäävad Charles-Axel Guillaumot’ rajatised ainsaks tunnistajaks sellest, et kord oli Pariis olnud suur.

      Tema maa-alusel kuningriigil ei puudunud midagi peale elanikkonna.

      Siis ühel päeval avastasid Lingerie tänava elanikud teispool jõge, et nende keldrid on üle ujutatud lagunevatest laipadest. Saints Innocents’i kalmistu oli rajatud 9. sajandil otse linnapiiri taha. See oli kasutuses püsinud 900 aastat. Sedamööda kuidas kalmistu täitus, oli maa aegapidi punduma hakanud, ja viimaks andis üks tugimüür järele.

      Otsekohe soovitas Guillaumot toimetada kogu see üheksa sajandi jagu roiskumust luukambrisse, mille ta kavatses rajada kindlustatud kaevanduskäikudesse. Plaan kiideti heaks. Lisaks otsustati, et sinnasamasse tuleks toimetada kõik ülejäänudki laibad, mis linna reostasid.

      Enferi tollitõkke taga oli tänav nimega Tombe-Issoire. Oma sünge nime eest oli see tänu võlgu iidsele hauakivile, mida kohalikud elanikud pidasid ristisõdade ajal Pariisi ähvardanud saratseenist hiiu Isouard’i hauaks. Just seal, selle tänava all valmistas Guillaumot ette kolmeaakrise platsi, mille sissepääs asus Enferi tänaval. Rooma mälestuseks nimetas ta oma luukambri katakombideks.

      1876. aastal algas kõigi aegade suurim surnud pariislaste ümberasustamine. Enam kui aasta jooksul häirisid paljude kvartalite elanike und leegitsevad tõrvikud, palveid lausuvad preestrid ja vankrid, mis aeg-ajalt poetasid teele inimkehade osi. Selles viisteist kuud väldanud protsessioonis oli esindatud kogu Pariisi ajalugu. Oli kloostrite surnuaedadest pärit nunni ja pidalitõbiseid omal ajal linnamüüri taha jäänud kalmistuilt. Pärtliöö ohvrid löödi ühtekokku katoliiklastega, kes olid neid tapnud. Mõned vanimad luud pärinesid kalmistuilt, millest midagi teadagi ei olnud. Need olid nonde meeste ja naiste säilmed, kes olid surnud enne 3. sajandit, kui Püha Denis linna ristiusku pööras. Räägiti, et Tombe-Issoire’i teele saadetud skelettide arv ületas Pariisi elava elanikkonna kümnekordselt.

      Guillaumot ootas, kuni kõik need surnud miljonid olid kohale jõudnud, enne kui oma meistriteose lõpule viis. Enferi väljaku taga Montrouge’is kallati kõik skeletid auku. Augus kõlkuv kett puistas kukkuvad luud-kondid laiali ega lasknud neil šahti ummistada. Augu põhjas laoti need sammasteks ja müüritisekihtideks. Leidus sääre- ja reieluudest müüre, dekoratiivseid kolbafriise „ja muid ornamentaalseid seadeid, mis paiga iseloomuga kokku sobisid”. Nii mõjuv oli nekropoli arhitektuuriline hiilgus, et surmahirm selle paljususe ees kahvatas.

      Mõni aasta pärast suurt surnute protsessiooni, kui revolutsioon oli teinud Pariisist maapealse põrgu, võtsid katakombid vastu suure murrangu käigus hukkunud aristokraatide anonüümsed luud. Guillaumot ise veetis selle kaootilise perioodi vangikongis laimu, rahulolematute tööliste ja endise režiimiga olnud tihedate suhete ohvrina. Kuid tal oli kustumatu rõõm teada, et tema saavutused jäävad püsima igaveseks. 1794. aastal vabastati ta vanglast ning töötas kuni oma surmani 1807. aastal edasi karjääride inspektorina ja Gobelins’i vaibavabriku direktorina. Poole oma täiskasvanuelust oli ta pühendanud Pariisi päästmisele.

      Ta maeti linna idaosas, Gobelins’i ja Enferi tänava vahel asuvale Sainte-Catherine’i surnuaiale, ent kui Pariisi veel järele jäänud surnuaiad 1883. aastal välja kaevati, läks Guillaumot’ hauakivi kaduma. Ta luud korjati kokku koos kõigi teistega, viidi ta enda ehitatud luukambrisse ja laoti selle seintesse. Kusagil seal, selles hiiglasuures kaltsiumist ja fosforiühenditest koosnevas katedraalis aitab Charles-Axel Guillaumot СКАЧАТЬ