Varjude tuisk. Aleksei Pehhov
Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Varjude tuisk - Aleksei Pehhov страница 24

Название: Varjude tuisk

Автор: Aleksei Pehhov

Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU

Жанр: Книги про волшебников

Серия:

isbn: 9789985327135

isbn:

СКАЧАТЬ teisest ja kolmandast. Käik kerkis endistviisi vaevutuntavalt ülespoole ja minus süvenes üha kahtlus, et olin valinud vale tee, mis sest, et kaart näitas kindlalt seda suunda. Minu ettekujutust mööda pidi kaheksas tasand paiknema esimesest allpool, mitte kõrgemal. Minu kohal on Zagraba, mitte hauakoobaste kogum. Seitsmenda tõrviku juures jäin seisma ja püüdsin seda pesast välja võtta. Tühi vaev – tõrvik istus tihkelt sees ega nihkunud karvavõrdki.

      Aeglane tõus lõppes, koridor keeras täisnurga all ära ja tõi mind väikesele platsile, mis hargnes kaheks käiguks. Siin oli sama valge kui esimeses saalis ja mul polnud tarvidust kaarti vaadata – niigi oli meeles, kuhupoole minna.

      Teisele tasandile viiva trepini jõudmiseks kulus mul kuus tundi. Mitte väga palju, kui järele mõelda. Ütlen ausalt, esimene tasand ei avaldanud erilist muljet. Ma ei hakka valetama, et olin pettunud, kuid kuulujutud Hrad Speinist olid ilmselgelt liialdatud.

      Lootsin väga, et mu retke ülejäänud osa kujuneb sama igavaks ja tüütuks. Tegelikult mida muud oligi esimeselt tasandilt oodata. Isegi inimesed polnud siia kunagi kedagi matnud, see oli pigem läbikäiguhoov. Ogrede tasandid jäid päris kaugele ja kolmanda tasandi tiibuks kaitses kõike, mis temast ülespoole jäi, süvakurjuse eest. Inimeste kalmed algasid teisel tasandil ning jätkusid vähemal määral kolmandal (kuhu surnuid maeti tiibuksest ringiga mööda minnes). Noh, ja muidugi ka kuuendal, kus puhkasid sõjasangarite säilmed. Kaheksandal tasandil asuv Groki kalm oli pigem erand.

      Kogu esimene tasand osutus saalide, käikude ja ruumide põiminguks. Kaks korda eksisin ma ära, pidin taas kaarti vaatama ja tagasi minema, otsides õiget haruteed. Igal pool võtsid mind vastu trööstitud hallist basaldist seinad ilma mingite kaunistusteta, kohati olid need õige robustselt tahutud. Kolmel korral komistasin treppidele, mis viisid alla, pimedusse, kuid pidasin mõistlikumaks neid vältida. Kes teab, kuhu need võisid mind viia, pealegi polnud neid kaardile märgitud. Neljal korral ma peatusin, et veidike hinge tõmmata. Süngus ja hämarus mõjusid ängistavalt, mu silmad, pea ja jalad valutasid armutult ning kui ma lõpuks viimase trepini jõudsin, ohkasin peaaegu et kergendusega.

      Hääletute saalide vaikus rõhus kõrvadele, oleksin tahtnud karjuda, et kuulda kasvõi mingisugust elavat heli. Hämmastav, kuid isegi nii sügaval polnud sugugi mitte külm, vaid pigem isegi soe. Ja mis peamine, polnud mingit tuuletõmbust, mingisugust õhu liikumist, tõrvikutuli põles ühtlase leegiga, ei värisenud, ja seintel polnud tantsisklevaid varje. Ent samas oli õhk saalides värske ja puhas, otsekui ma kõndinuks Zagrabas, aga mitte maa-aluses. Arvata võib, et siin oli jällegi mängus maagia.

      Ühesõnaga, esimesest tasandist saadud muljed moodustasid üpris ähmase pildi. Õnneks ei olnud too värssmõistatuse salm täide läinud. Milline neist? See siin:

      Kui oled vapper, nutikas ja kärme,

      kui samm sul nobe ja mõte kiirem veel,

      siis väldid püüniseid, mis sulle seatud.

      Kuid hoidu maast ja tulest ja ka veest!

      Mitte midagi sellest ei olnud veel juhtunud, Sagot tänatud. Lootsin väga, et ka edaspidi ei lähe ükski salm sellest ordu tobedast luuletusest täide.

      Kuid isegi kedagi kohtamata olin ma päris väsinud. Võib-olla sellepärast, et hoidusin vanast harjumusest seinte ligi, jooksin ühest varjust teise, püüdes vältida valgustatud kohti, seisatasin iga paari minuti järel ja kuulatasin vaikust. Nii et mitte ainult mu keha polnud väsinud, vaid ka vaim.

      Leidsin puhkamiseks väga mugava koha saali kaugemas nurgas, kus seinu kattis tihe hämarus. Kõndimine oli mind päris näljaseks teinud ja ma pistsin ilma vähima süümepiinata pool kuivikut nahka. Võlukuivik kujutab endast õhukest peopesasuurust viilakat. Sööd sellest vaid poole, ent tunned end nii, nagu oleksid kuninglikul pidusöömingul proovinud sadat ja üht rooga. Toitev, kuid mitte eriti maitsev näljakustutus. Parimal juhul meenutab see ihupide leiba, halvimal kopitanud heina. Süüa kannatab, kuid mingit erilist naudingut ei paku. Muidugi juhul, kui sa pole juhtumisi hobune.

      Mälusin kuiviku ära, jõin põuepudelist vett peale ja sättisin end magama. Vajasin kasvõi natuke puhkust, et jõudu koguda. Panin vibupüssi enda kõrvale ja uinusin.

      Ei saa öelda, et oleksin maganud nagu lapsuke. Hrad Spein ei ole just koht, kus võiks mõnusasti silma looja lasta. Hõljusin une ja ärkveloleku piiril, kord unne vajudes, kord jälle pinnale tõustes. See oli väga rabe uinak, mille kestel lõin oma kuus korda silmad lahti ja kahmasin arbaleti kätte, kuid mingit ohtu polnud – saal oli sama tühi kui enne, üksnes kaugemas seinas hubises tõrvik.

      Suigatusest oli siiski kasu. Ärkasin puhanuna ja, mis kõige üllatavam, täiesti tervena. Mitte keegi polnud üritanud mul jalga või pead otsast hammustada, mille eest ma viivitamata Sagotit tänasin.

      Seisin pimedusse suunduva laia kivitrepi ees ja venitasin allaminekuga. Kes teab, mis mind seal pilkasuses ees ootab, ma ei tahtnud lasta ühelgi elukal oma hammaste teravust mu nahal testida. Samas teadsin, et ükskõik kui kaua ma seal ka ei seisaks, Vikerkaare sarv ise mu juurde tule. Ohkasin, otsisin välja tulukese, raputasin leegi põlema ja astusin teisele tasandile viiva trepi esimesele astmele.

      Trepil valitses kottpimedus ja ilma tulukese külma maagilise valguseta oleks allamineku peale tund aega kulunud.

      Astmed suundusid järjest allapoole. Trepp ei keerdunud spiraalina, ei hüpelnud nagu purjus madu, ta muudkui venis ja venis, viies mind sügavikku, ning mu võlulaterna nõrk tuli ulatus hädavaevu laeni.

      Loendasin enne teisele tasandile jõudmist 1244 astet. Jääb igavesti saladuseks, kes küll oli selle koletult pika treppi ehitanud, raiunud astmed otse maa kehasse, kuid mõttes needsin ma ta maapõhja, eriti kui mõtlesin tagasironimise peale.

      Mind üllatas, kui väga erines teine tasand esimesest.

      Esiteks ei olnud laed siin mitte tasased, vaid võlvitud. Seinad ei paistnud sugugi lagedad ja elutud – mitmes saalis võis seintel näha kujutisi ja mingeid kirju. Mõned isegi inimkeeles, kuigi iidsed tähed olid väga keerulised. Enamasti oli tegemist teeviitadega, mis suunasid ühte või teise ossa ja osutasid, kus asub mingi kalme.

      Teiseks oli siin rohkesti kivist veesüliteid, neid oli pikitud vaata et iga saja sammu järel. Kõik kujud tundusid olevat erinevad, igatahes mina ei kohanud oma teel kaht ühesugust. Tundmatud kujurid olid loonud kõikvõimaliku suurusega veesüliteid ja kujutanud neid kõige võimatumates poosides olenditena. Mitmed kujud olid sedavõrd võikad, et panid judinad üle selja jooksma.

      Ühe veesüliti suust vulises vesi hõbedase joana ja kukkus madalasse kaussi, mida kuju hoidis oma käes. Maitsesin vett ettevaatlikult. Tundus olevat igati joodav, seega kasutasin juhust ja täitsin oma põuepudeli.

      Kolmandaks polnud sellel tasandil ühtegi tõrvikut. Tuli habises kas kujude pihkudes või siis väikestes pesades päris lae all. Kuid enamalt jaolt ei olnud tuld üldse ning valgus langes otse laest. Mõnes kohas lagi vaevu helendas ning siis uppus saal tihkjasse hämarusse.

      Kondilosside kui maailma suurima matmiskoha maine sai kinnitust. Vaatamata seinamaalingutele ja kümnetele veesülititele olid lossid siiski puhkepaigaks sadadele tuhandetele valgusse läinutele.

      Kohe teise tasandi sissepääsu juures ootasid mind kaks sarkofaagi. Kivist kastid vägevate ja ilmselgelt raskete kaantega. Astusin uudishimust aetuna ühele lähemale ning lugesin sildilt lahkunu nime ja surmadaatumit. Tema surmast oli möödunud üle seitsmesaja aasta.

      Läksin edasi, seisatades aeg-ajalt uudishimulikult mõne kirstu juures ja lugedes kadunukeste nimesid. Kuid peagi mu huvi rauges; sarkofaage oli liiga palju, kui ma loeksin kõigi nimesid, ei pääseks ma siit enne kümmet aastat minema; pealegi СКАЧАТЬ