Varjude tuisk. Aleksei Pehhov

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ hakkasid järjest rohkem meenutama mesilaskärgi. Tihtilugu oli sarkofaagikaanele tahutud lahkunu kujutis. Veel sagedamini, eriti trepist kaugemale jäävates saalides, olid surnud maetud seina sisse ja nišid kinni müüritud, või siis põranda alla, mispuhul inimesi jäid meenutama hauaplaadid.

      Saalidele, koridoridele, vahekäikudele, väiksematele ruumidele ja trepikäikudele ei paistnud lõppu tulevat. Ning kõikjal tervitasid mind lõputud hauad, kalmistuvaikus ja veesülitid, mis jälgisid sisseastunut pimedate kivisilmadega.

      Esimese surnu otsa komistasin pärast pikka uitlemist teisel tasandil, endistviisi eirates mitut kolmandale tasandile viivat treppi. (Tahtsin minna kolmandale ainult läbi tiibukse, selleks mul oligi ju lõppude lõpuks olemas võti. Ükskõik millist teed mööda ringi minna oleks sama hea kui hüpata pea ees veekeerisesse või siseneda põlevasse majja ihualasti).

      Laip lamas seliti maas, käed-jalad laiali, ning oli ilmselgelt surnud juba mitu kuud tagasi, millele viitasid kõdunenud riided ja lihast vabanenud luud.

      Kui aus olla, siis just seda sorti surnutest pean ma kõige rohkem lugu, sest neist on kõige vähem sekeldusi oodata. Tema riided mulle aga ei meeldinud, sest need olid halli ja sinist värvi. Iga ajudeta varblanegi saaks aru, et tegemist oli sõjaväevormiga. Kuninga kaardiväe mundriga. Sellele, et lahkunu oli oma eluajal olnud sõjamees, viitas ka laiba kõrval vedelev murtud mõõk.

      Vennike võis kuuluda esimese ekspeditsiooni koosseisu, tolle, mis saadeti Vikerkaare sarve järele juba varakevadel. Tookord ei naasnud neist ükski eluga, Alistan Markauz kaotas Kondilossides üle neljakümne mehe. See sõdalane oli üks neist. Kuid ma võisin ka eksida, vahest osales surnu hoopis teises ekspeditsioonis, mille liikmed leidsid samuti viimse rahupaiga maa-aluse süngetes sügavustes.

      Surnu pealuu oli lömastatud. Huvitav küll, kes ta tappa võis? Kummardasin, et laipa lähemalt uurida, ning mul pilk langes tema alt paistvale mustale kotile.

      Lükkasin ilma mingi vastikustundeta (kondid on lihtsalt kondid) vaese mehe luukere kõrvale ja tõstsin koti maast üles. Kangas oli kunagi temasse imbunud verest raske ja tume. Koti sees oli raamat, paraku oli veri selle peaaegu täiesti loetamatuks muutnud. Proovisin lehti keerata, kuid need olid kokku kleepunud ning ainult mõned lehed andsid mu püüdlustele järele. Pimedus! Lugeda oli võimatu, ehkki võis näha, et leheservadesse oli tehtud märkmeid.

      ...6. mä…s

      ...... sattus l..ksu…

      Tjah, ei saa aru. Äkki on tagumiste lehtedega hõlpsam?

      Raamatut uurides sattusin viimaks ühele vaevuloetavale sissekandele.

      28. m…ts

      Tiibuk… on kin… ...me leida tee … ... ringi minna. Sinine val…s toob s…ma!

      Ahaa! Järelikult oli rühm jõudnud kolmandale tasandile viiva tiibukseni. Mis sinine val…s? Vahest valgus?

      Viimasel leheküljel polnud ühtegi verepiiska, kuid ainus säilinud sissekanne oli kirjutatud väga lohaka käekirjaga, nähtavasti hirmsa rutuga, ning nendest krõnksudest arusaamine nõudis mõningast jõupingutust.

      2. aprill

      Leitnant on surnud, elajas lõi ta lapikuks. Siart ja Šu läksid trepi poole.

      Vaene mees… Mis asi see pimedusest välja roomas ja tal pea puruks lõi?

      Silmitsesin tähelepanelikult tühja saali ja järgmise saali sissepääsu. Ent paistis, et kes selle vaese mehe ka tapnud polnud, oli ta siit juba ammu lahkunud, mistap suundusin edasi, vaevumata end varjama.

      Siin polnud ühtegi hauakohta, ainult kõrged, laia alusega neljatahulised sambad. Neil ei paistnud lõppu tulevat. Lagi kumas õige nõrgalt ning seetõttu näis saal olevat otsatu ja sünge. Katsusin hoida sammaste ligi. Pimedus teab, mis mul hakkas, kuid järsku tundsin, et see koht ei meeldi mulle sugugi. Mul oli läbitud umbes veerand teekonnast, kui algasid ebameeldivused.

      Läbi kogu saali veeres kohutav krigin ning, oskamata midagi seesugust oodata, tardusin paigale. Kaheksa sekundit kurdistavat vaikust, ning krigin kordus. Minust kahe samba kaugusele ilmus seinale kolm pikka ja sügavat kriipsu. Nagu oleksid kellegi võimsad nähtamatud küünised kivisse vagusid vedanud. Olin ehmatusest keeletu ja mu hambad hakkasid plagisema. Siis ilmusid kriimud lähimale sambale ja ma kuulsin samasugust judinaid tekitavat kriipimist.

      Üdini tungiv ragin kiskus mu lõualuud krampi.

      Ma ei hakanud toimuva üle kauem juurdlema, vaid pistsin tagasisuunas plagama. Selja taga olnud sammas plahvatas kivipurupilveks. Miski lendas mulle valusasti parema õla pihta, nii et suutsin vaevu jalgele jääda.

      Põm-m-m! Põm-m-m!

      Rasked sammud ja krigin kostsid otse mu selja taga, kuid ma jooksin kõigest väest, tagasi vaatamata (Kondilossides on karistuseks liigse uudishimu eest surm). Sambad vilksasid paremal ja vasemal, kuid väljapääs saalist näis olevat kättesaamatult kaugel. Nagu neetult libises ämblikuvõrguköis, mille olin oma arust kindlalt kinni sidunud, vöölt ära ja kukkus maha. Selle ülesvõtmiseks peatumine ei tulnud kõne allagi – elunatuke on kallim kõigist maailma võluköitest.

      Kes iganes mind taga ei ajanud, ei kavatsenud ta järele jätta ning järgmised kolm sammast lendasid mu taga kivitolmuks, nagu oleks hullunud hiiglane neid rusikatega tagunud. Mäherdust jõudu on tarvis, et sajandivanuse tamme jämedusi kiviposte sedasi uppi lükata!

      Supsasin saali, kus lebas surnud kaardiväelane, hüppasin üle laiba, tormasin ruumi teise otsa ja jäin kaugema ukseaugu juures seisma. Kes see elajas ka polnud, kuid see väljapääs oli temale liiga kitsas. Sammud lähenesid, kuid vannun Sagoti nimel, ma ei näinud kedagi!

      Jälle kostis verd tarretama panev krigin ja suur tükk seinast sammassaali sissekäigu kõrval hakkas pragunema, oigas siis otsekui elusolend ning varises rusuhunnikuks.

      Põm-m-m! Põm-m-m!

      Nähtamatu koletis astus surnud kaardiväelase luukerele, trampides selle tolmuks, ning hakkas seejärel tulema minu poole ilmselge kavatsusega teha sedasama vana hea Garretiga.

      Küllap ma kiunatasin, enne kui paigalt sööstsin ja pistsin elu eest jooksma, mõtlemata, kuhu poole keerata või kartmata ära eksida. Mu ainus mure oli nüüd oma nahk päästa. Selja taga kostis endiselt hirmus põmmimine ja seinte kokkuvarisemise müra. Tormasin koridori, keerasin vasakule, paremale, uuesti vasakule…

      Koletise müdistamine oli ammuilma vaibunud, kuid mina ei julgenud ikka veel seisma jääda ja jooksin muudkui edasi. Alles siis, kui ramm päris otsa lõppes, taipasin, et olen eksinud.

      Sajatades, saates maailma koos kõige täiega pimedusse, vajusin põrandale istuma ja toetusin seljaga vastu üht sarkofaagi. Saagu mis saab, Garret ei kavatse rohkem joosta. Mida kauem mööda poolpimedaid koridore tormata, seda vähem on šansse tagasiteed leida. Õlg, mida oli tabanud sambakild, tuikas valust. Eks sinna tuleb nüüd pirakas sinikas. Nüüd oli mul vaja puhata, hinge tõmmata ja välja mõelda, kus ma õieti asusin.

      Õigupoolest oli algus olnud sama rahulik ja ohutu nagu esimesel tasandil ning ma tegin andestamatu vea – lasin end lõdvaks, taipamata mingisugust häda oodata. Vähe sellest, et ma olin ära eksinud, ma kaotasin ka oma võluköie ära. Aga ilma ämblikuvõrguta ei pääse tagasi kohe mitte kuidagi, sest armas Lafresa on trepi minema pühkinud ja seitsme jardi sügavusest august ei aita mind ükski vägi üles. Väljavaade СКАЧАТЬ