Varjude tuisk. Aleksei Pehhov

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ pihta saada. Tundsin, kuidas miski mu rinnas tasakesi lõhkes, ning taipasin, et side, millega Miralissa oli minu ja võtme ühte köitnud, purunes. Selles polnud midagi üllatavat: ma olin tiibukse avanud ega vajanud enam sidet võtmega. Võti oli oma ülesande täitnud.

      „Me side ei katke!” nurrus võti. „Jookse!”

      Jookse? Kui tiibuks oli just avanemas?

      „Minema siit! Vaenlase lõhn!” sosistas võti hüvastijätuks ja jäi vait.

      Vaenlase lõhn?! Millest ta räägib?

      Ma tõmbasin ninaga õhku ja tundsin nõrka maasikalõhna. Lafresa!

      „Tapke ta!” kraaksatas pimeduses mehe hääl.

      Ma võin ajuti olla pika taibuga, ma võin olla juhm nagu pudelikork, ma ei oska mõõgaga vehkida, kuid üht asja oskan ma küll: nurka surutuna mõtlen ma välgukiirusel ja lippan veel väledamalt.

      Kui krahv Balistan Pargaid möiratas oma käsu, olin ma juba tiibuksest kaugel ja tormasin mööda vasakpoolset koridori edasi nii kiiresti, kui jalad võtsid. Kusagil kauguses lõugas keegi, et püütagu mind kinni, teised karjusid, et jäägu ma jalamaid seisma või mul läheb räbalasti. Loomulikult ei tulnud see mul mõttessegi. Õnneks polnud tiibukse juures passinud ja tema avanemist oodanud meestel vibupüsse käepärast, muidu oleksin ilmselt juba valgusse saadetud. Nüüd ei jäänud neil muud üle kui püüda mulle järele jõuda ja mind sõelapõhjaks lasta. Mul oli Isanda teenrite ees väike eelis – ma olin tükk maad varem paigalt sööstnud, pealegi on rõngassärkides ja mõõkadega raskem joosta kui ilma nendeta.

      Tormasin mööda lõputut, sinakat valgust täis koridori edasi, paludes Sagotilt kõrvalkäike, et saaksin jälgi segada. Nagu kiuste ei hargnenud see koridor kuskile poole, üksnes seinad nihkusid veidi laiemale, lagi kerkis kõrgemale ja sinakad tuled läksid üle ühe kustu.

      Ruum muutus veel süngemaks, hämarus tihenes, olin tunne, et jooksen mingis viirastuslikus maailmas, sööstes läbi sinaka suitsuvine. Sinakas valgus muutis kõik toimuva kuidagi ebareaalseks.

      Uu-uuš… Uu-uuš… Uu-uuš…

      Tulukesed lae all vuhisesid mu kohal eredate laikudena. Põrand oli siin nagu tiibukse saaliski plaaditud kuldsoonelise valge marmoriga, kuid õnneks ei helendanud. Tagaajajate sammumüdin ja vihased rööked kostsid väga selgelt. Nendele sõgedatele polnud veel pärale jõudnud, et sellistes kohtades nagu Hrad Spein on karjumine ebatervislik tegevus. Kuna mul oli tubli edumaa, lubasin enesele heita pilk selja taha, hindamaks oma šansse sellest võidujooksust eluga välja tulla.

      Koridor oli mattunud paksu sinakasse udusse, mistõttu nähtavus oli kõige rohkem sada sammu. Mina aga olin märksa kaugemale ette rebinud, nii et minu nägemisväljas polnud hetkel midagi. Mõtlemiseks aega polnud – Balistan Pargaidi penid on kohe-kohe siin ning siis võib mind päästa vaid ime.

      Mööda koridoriseinu jooksid laiad ehisvöödid, kust mind jõllitasid kivist veesülitid, igaüks kahe mehe kõrgune. Kujur oli tahunud veesülitid täiesti ühesugusteks elukateks – kõigil olid inimkolba kujulised pead ja ebaloomulikult pikad kolme sõrmega käed. Kujud olid koridori kohal kummargil ja tundus, et järgmisel hetkel võib mõni neist ellu ärgata ja alla hüpata. Äkki turgatas mulle idee – see võib isegi läbi minna!

      Ma hüppasin ehisvöödi peale, tõstsin jala veesüliti reiele, krabasin kinni kuju kaelast, vinnasin end üles ning pugesin tema selja ja seina vahele peitu.

      Suurepärane koht. Esiteks vaevalt tagaajajad taipavad üles vaadata. Teiseks ei paistnud ma välja ning kolmandaks oli mul endal väga hea vaade.

      Korraks tundus mulle, nagu oleks kivikuju kergelt võpatanud. Loomulikult oli see täielik nonsenss, sinises vines võib mis iganes viirastuda. Võtsin selja tagant oma vibupüssi ja asusin külalisi ootama.

      Umbes kümne pika, kuid kaugeltki mitte piinavalt pika sekundi pärast ilmusid mu jälitajad nähtavale. Krahv Balistan Pargaid oli saatnud mu kannule neli sõdurit ja need mehed ei erinenud mitte millegi poolest noist kahest, kes ekslesid teise tasandi labürindis. Nagu ma olingi arvanud, ei vaevunud sõdalased isegi ringi vaatama. Kogu nende energia oli suunatud röökimisele ja mõõkadega vehkimisele. Nelik müdistas mu peidupaigast mööda ja kadus võidukalt huilates sinisesse hämusse. Lasku aga edasi, ma istun seniks siin ja ootan, kuni nad isu täis jooksevad ja minema kaovad.

      Ent kui osavalt Laftesa mind siiski haneks tõmbas! Eks see oli mu oma süü – alahindasin ohtlikku vaenlast. Ometi ma ju teadsin, kui tähtsat rolli ta Isanda salasepitsustes etendab ja kui võimekas nõid ta on. Nii et pole midagi imestada, et see naine suutis leida tee tiibukse juurde, vältida püüniseid ja valmistada mulle ette kena vastuvõtu. Ma ei kujuta ette, kust ta teadis, et minagi tiibukseni jõuan, kuid igatahes tegi Isanda teenijanna õiged järeldused.

      Ilma võtmeta ei saanud Lafresa ust lahti, seega ei jäänud tal üle muud kui oodata, kuni võtmega ühendatud tohman ukse temale avab. Ma tegin täpselt nii, nagu Lafresa oligi oodanud, ning alles siis sekkusid mängu mu verd ihkavad Balistan Pargaidi mehed. Jah, tiibukse juures oli tunda kerget maasikalõhna, see oli mind natuke häirinud, kuid ma ei lasknud end sellest segada, ja kui poleks olnud võluvõtit…

      Pikk, võigas valu- ja hirmuröögatus raputas koridori, pannes mind üllatusest luksatama. Ebalev vaikusehetk, ning seejärel järgmine läbilõikav karje. Ja veel üks. Mul hakkasid juuksed peas liikuma ja tõusid püsti. Litsusin ennast nii tihedalt vastu kuju selga kui suutsin ja soovisin õhku haihtuda.

      „Päästa mind, Sagra! Päästa mind, Sagra! Aa-aah! Päästa mind, Sagra!”

      Hämust sööstis karjudes välja mees – ainus tollest nelikust, kes oli mind just nüüdsama taga ajanud.

      Mees viskas mõõga maha ja lidus täie ajuga, Sagrat appi hüüdes, tiibukse saali poole tagasi. Nagu see tavaliselt ikka juhtub, ei võtnud sõjajumalanna tema palveid kuulda. Küll aga keegi teine. Minu vastas seisev veesülitikuju keeras sõduri kisa peale pead.

      Algul pidasin ma seda koridori kummalise valguse tekitatud silmapetteks, kuid siis pikkade käte sõrmed liikusid, kuju õlad tuksatasid ning kui paanikas mees jooksis elluärganud kuju alla, hüppas kivist koletis friisilt maha ja langes kogu oma raskusega sõdurile peale.

      Raksaki!

      Õnnetu ei saanudki teada, mis ta tappis. Koletis haaras oma pikkade käppadega laiba jalgadest kinni, tõstis surnu hooga üles ja virutas peadpidi vastu ehisvööti. Kostis pähklikoore praksatuse sarnane heli ja kivile tekkis tume laik. Kuju ronis oma kohale tagasi ja tardus samasse asendisse mis varem, muutudes taas elutuks kiviks. Nagu polekski seda jubedat stseeni, mida ma äsja nägin, juhtunud.

      Ma püüdsin oma metsikult taguvat südant rahustada, kuid see käis mul üle jõu. Sagot hoidku, ma ei saanud pilku ära koletiselt, mis oli just nüüdsama tapnud inimese! Kuid see ei liigutanud ega andnud vähimatki elumärki.

      No ei, enam ma selle õnge ei lähe!

      Selle kuju selg, mille taga ma redutasin, oleks nagu jälle liigahtanud. Või siiski mitte, mulle ainult tundus… Või ei tundunud? Hoidsin hinge kinni. Kuju pea hakkas kivist kaela otsas aeglaselt liikuma…

      Hüppasin alla ja tormasin täiskäigul tiibukse saali poole, kuskil mu selja taga aga ärkas samal ajal kivikuju pikast unest. Loomulikult ei jäänud ma ära ootama seda äärmiselt ebameeldivat hetke, mil koletis täielikult virgub, ja pistsin plagama, et ta mind kätte ei saaks.

      Uu-uuš… Uu-uuš… СКАЧАТЬ