Varjude tuisk. Aleksei Pehhov

Чтение книги онлайн.

      „Muudkui käime, käime, käime, aga kuhu me oleme jõudnud? Kas sa ei saa aru, et me oleme nendes neetud käikudes ära eksinud!”

      Ootamatult kostnud hääl sundis mind instinktiivselt kössi tõmbuma, kuigi mind poleks näha olnud ka siis, kui oleksin end täies pikkuses välja sirutanud. Veesüliti peod pakkusid suurepärast pelgupaika.

      „Ja see on sinu süü!” kõlas teine hääl.

      „Minu süü?!”

      „Kellel oli vaja asjale minna? See on sinu süü, et teised läksid edasi ja me ei leidnud neid enam üles! Küll ma olin ikka loll, et jäin sind ootama!”

      „Ära paanitse. Balistan Pargaid ei hülga oma poisse.”

      „Oo jaa, ta on viimased kaheksa tundi meid hullult otsinud,” turtsus teine mees.

      Hääled hakkasid kaugenema ning ma lubasin endale üles hüpata, kausiservast kinni krabada ja üle serva piiluda. Kaks rõngassärkides ja mõõkadega sõdurit kõmpisid väsinult sinnapoole, kust ma olin ennist tulnud.

      Vaesekesed olid ära eksinud. Paras neile. Kahe saali järel tuleb püünis, mis lömastab nad veriseks pannkoogiks. Ja ma kindlasti ei püüa neid peatada.

      Nii et Balistan Pargaid ja Lafresa jõudsid siiski teisele tasandile. Paha uudis. Loodetavasti on nad teel palju mehi kaotanud.

      Ootasin ära, kuni sõdurid kadusid kaugemasse koridori, hüppasin alla ja kiirustasin minekule. Siit edasi kulges tee sirgelt nagu Paraadi tänav, seega võin kuni järgmise ristumiskohani minna midagi kartmata. Need kaks oinast, kes äsja mööda kongerdasid, oleksid pidanud kõik püünised käivitama, ent kuna nad olid ikka veel elus, võis sellest järeldada, et eespool polegi mingeid lõkse. Läbisin kuus järgmist saali joostes (seda juhuks, kui äraeksinud otsustavad otsa ringi keerata).

      Seitsmendas saalis, kus seinad kirendasid igasse suunda viivatest mustavatest käiguavaustest, jäin korraks seisma, vaatasin kaardilt järele ja sisenesin paremat kätt neljandasse koridori. See oli üks kaunikesti imelik koridor: seitse sammu, ja järsk pööre vasakule, veel seitse sammu, ja jälle vasakule, seejärel paremale. Koridor muudkui vonkles sedasi nagu siksakiline uss, mille on purjus laps klotsidest kokku pannud.

      Tänasin Sagotit, kui lõpuks trepini jõudsin. Seal ootasid mind kaks kivist kuju – tuttavad elajad, pooleldi linnud ja pooleldi karud. Huvitav, kelle haige aju sihukesi peletisi sünnitas? Kindlasti mitte inimese oma.

      Trepp sai otsa ja ma leidsin end saalist. Hiigelsuurest saalist. Seal oli nii pime, et torka või silm peast välja. Tahtsin juba hakata kotist tulukesi otsima, kui põrand lõi õrnalt helendama ning kusagilt mu jalge alt rullus lahti eredalt valgustatud tee.

      Jälle maagia, kuid see vähemalt ei ähvarda silmapilkse surmaga. Rada muudkui rullus ja rullus, näidates mulle teed, kuni peatus kaugema seina juures ning samal hetkel süttis seal suur ristkülik. See oli nii kaugel, et ma ei saanud algul aru, mis asi see on, ent kui lõpuks sain… Kui ma lõpuks taipasin, siis tänasin Sagotit.

      Eespool säras tiibuks.

      5. peatükk

      Läbi uinunud pimeduse

      Mu sammude kaja põrkas marmorpõrandalt valjusti tagasi ning sahmis lae all ringi, peegeldudes ja paljunedes, otsekui tõrvikutulest hirmunud nahkhiir.

      Võitlesin kiusatusega astuda rajalt hämarusse, kus mind oleks raskem näha, kuid pimedus mind võtku, valgusrada oligi ju spetsiaalselt selleks loodud, et siia tulnud sellel kõnniksid, ja Sagot üksi teab, mis juhtub, kui ma sellelt maha astun.

      Otse tiibukse ees helendas ebaühtlases poolringis korraga paarkümmend plaati, moodustades umbes kahekümnejardise läbimõõduga platsi. Sealt suundus tiibuksest paremale ja vasemale kaks kõrgete lagedega käiku, kus vilkuvad tulukesed täitsid ruumi jaheda sinaka valguse ja hämuga. Ma ei teadnud, kuhu need käigud viisid, ordu tornist toodud ürikutes polnud nende kohta sõnagi.

      Aga tühja neist salapärastest käikudest! Ma ei kavatsenud nendega tutvumise peale aega kulutada. Praegu ei eksisteerinud mu jaoks maailmas midagi muud peale tiibukse, mis kõrgus minu kohal seitsmeteistkümne jardi ulatuses.

      Võtsin ühest käest kinda ära ja puudutasin peopesaga ettevaatlikult tiibukse pinda. See tundus katsudes olevat soe, justkui põleks seal sees nõrk tuli, ent samal ajal jääkülm, nagu oleks see välja lõigatud tumedast monoliitsest jääpangast. Ja veel oli ta väga sile. Ma ei hakanud isegi mõistatama, mis materjalist uks tehtud oli, kuid väliselt meenutas ta kangesti musta klaasi. Võisin oma saja järgmise tellimistöö peale kihla vedada, et kui tiibust rammiks kasvõi terve rügement hiiglasi või igat masti maagide armee, ta isegi ei võpataks.

      Haldjad olid loonud võrratu meistriteose. Siit pääses läbi ainult see, kelle valduses oli võti. (Kujutan ette, kuidas orkid läksid marru, kui avastasid, et tumehaldjad on kõige hõlpsama ja otsema tee nende esivanemate matmiskohta kinni pannud.)

      Astusin selle suurejooneliste loometöö ühe serva juurde, panin käe vastu tiibust ja kõndisin teise serva välja, kõik kümme jardi. Mitte vähimatki ebatasasust. Täiesti sile, ühtlane pind, kui mitte lugeda iidsete meistrite tehtud kujutisi, mis pajatasid lugusid haldjarahva võitlusest esmasündinutega.

      Need pildid rabasid oma ilu, väljendusrikkuse ja tähelepanuga pisikeste detailide vastu. Ühes kohas näiteks oli s’kašiga relvastatud haldjas tõstnud jala alistatud vaenlase kehale. Pildid olid väga tõetruud – iga juuksekarv, iga soomussärgi rõngas, iga kortsuke vana haldja silmanurgas oli eristatav.

      Samas oli iidne tamm, millel joonistus selgelt välja iga leheke, jämeda koore viimne kui vaoke. Orkid olid jalgupidi üles riputatud, nende viltustesse silmadesse oli tardunud õud. All seisid haldjad. Palju haldjaid. Nii palju kui mina teisena sündinute rassi kombeid tean, valmistusid nad orke piinama kohutaval viisil, mida kutsuti „roheliseks leheks”.

      Kõik see oli muidugi muljetavaldav, kuid tiibuksel polnud kõige tähtsamat – lukuauku, kuhu ma saanuks kaasatoodud võtme pista. Ma vahtisin silmad peast, kõndisin kaks korda ühest servast teise, kuid ei näinud mitte pisimatki augukest. Ning nagu oleks ümbritsevast hiigelsaali pimedusest ja kahe käigu sinakast hämarusest minu närviajamiseks veel vähe olnud, oli ka tiibuksega ilmselgelt midagi valesti. Paraku ei saanud ma aru, mis nimelt mind ukse juures kohe häirinud oli sellest hetkest peale, kui ma talle lähenema hakkasin.

      Rahu, Garret, rahu! Sul on võti ja võti on tehtud tiibukse avamiseks. Seega peab võti ta avama, sinul pole tarvis teha muud kui panna kujutlusvõime tööle ja leida üles lukuauk.

      Otsisin lahendust küll ühest, küll teisest otsast, kuid ei jõudnud kuskile. Äkki see on mingisugune haldjate nali – valmistada selline uks, mis ei käigi lahti? Kuid mida pimedat nad siis jändasid härjapõlvlastega, et need võtme valmistaksid? Ega ometi niisama naljaviluks?

      Lõpuks sain mõistatuse siiski lahendatud. Vastus peitus tiibust kaunistavates kujudes, täpsemalt ühes neist. All vasakus nurgas seisis pikakasvuline haldjas. Parem käsi oli tal ette sirutatud, peopesa ülespoole keeratud ja selles oli õnarus. Klaasi värvi tõttu oli lohk peaaegu nähtamatu, tegelikult oli see pigem ebatasasus, mis kadus tiibuksel kujutatud kümnete figuuride sekka. Kuid see õnarus oli täpselt võtmele sobiva suurusega.

      Õngitsesin keti koos võtmega särgi alt välja ning asetasin peenikese ja hapra jääkristallist asjakese haldja peopesale. Kristall sähvatas purpurselt ning korraks lõi kogu haldjakuju helendama. Läbipaistev СКАЧАТЬ