Varjude tuisk. Aleksei Pehhov

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ päikese kätte oli sulgunud. Samas ma ei kahelnud, et on teisigi väljapääse Kondilossidest. Igatahes oli olemas neli peasissekäiku. Läänepoolne peaks asuma kusagil päris Zagraba südames, kuid sinna on maad sadu penikoormaid. Veel oli kaks sissekäiku Härjapõlvlaste mäestikuharude juures, ent kui kurjus hauakoobastes üles ärkas, ajasid härjapõlvlased nende kuningriigi lähedusse jäänud sissepääsud igaks juhuks kinni. Nii et ma võin peasissekäigud heaga unustada. Lisaks neile peaksid aga olema ka vähemtähtsad väljapääsud. Need on kindlasti olemas, kuid kas ma suudan nad leida?

      Tõdesin, et teisel tasandil sihitult uitamise ja imele lootmisega ei jõua ma kuhugi, sestap võtsin paunast välja kaardid ja asusin neid hämaras valguses veel kord uurima. Mul kulus üle poole tunni, et leida üles esimeselt tasandilt maapinnale viiv trepp. Eeldusel, et trepp on kõik need aastatuhanded vastu pidanud, tuli minu arvutuste kohaselt tiibukse juurest selleni kõndida kaks penikoormat teisel tasandil ja viis penikoormat esimesel tasandil. Tohutult pikk maa, kuid võinuks ka hullemini minna.

      Niisiis, pärast Vikerkaare sarve kättesaamist (kui ma selle ikka saan) jääb mulle siiski šanss hauakoobastest välja saada, ehkki satuksin jube kaugele sellest kohast, kus mind kaaslased ootavad. Kuid parem olen tundmatus ürglaanes kui suren nendes masendavates kivisaalides nälga. (Milline mölakas lasi esimesena lahti jutu, et siin all on enneolematult ilus?)

      Mu suurim mure oli hetkel see, et mul polnud udust aimugi, millises teise tasandi osas ma asusin. Paaniline jooks müüripurustajaga võidu ajas mu suunataju täiesti sassi ja nüüd võisid üksnes kaardid mulle õige teeotsa kätte näidata. Kõigepealt tuli leida mõni silmahakkav ja ebatavaline saal, seejärel otsida see kaardil üles ja oma asukoht kindlaks määrata.

      Esmapilgul lihtsana tundunud ülesanne osutus tegelikult päris keeruliseks. Selles sektoris olid kõik saalid ja koridorid väga sarnased. Hämarus, kirstukohad ja sajad veesülitid. Mida kauem ma krüptide kivilabürindis uitasin, seda rängem meeleheide mind valdas.

      Saal, koridor, vaheruum, ristumiskoht, saal, saal, koridor, hämarus ja veesülitid. Need neetud ilgete lõustadega elukad ajasid mind rohkem närvi kui sada uimarohust pilves paharetist narri. Jalad lõid pikast käimisest tuld, pidin jälle puhkepausi tegema ja keha kinnitama. Ma asusin ikka veel kusagil inimeste tasandil, kuid siin polnud seintel ühtegi viita ega märget. Olin Hrad Speinis ekselnud juba poolteist päeva, kuid polnud ikka veel tiibukseni jõudnud. Ja kusagil siinsamas toimetab ju Lafresa koos Isanda teenritega. Oleks äärmiselt ebameeldiv kõige ebasobivamal hetkel nendega kokku põrgata.

      Viimaks, kui olin juba valmis valjusti ulguma pistma, jõudsin välja hiigelsuurde saali, kus kõik sarkofaagid olid paigutatud kaheksanurkse tähe kujuliselt. Lähemal vaatlusel osutus ka saal tähtjaks, ainult et viisnurga kujuliseks.

      Tuli jälle kaardid välja võtta. Leidsin tähesaali päris ruttu, ainult pime poleks seda näinud. Ent kui ma vedasin kaardil sõrmega joone tiibukseni, lasin tasakesi vilet – olin oma teelt hirmus kaugele kõrvale kaldunud. Siit annab ikka kõmpida. Ja see tee paistis hulga ohtlikum kui see, mille ordu maagid olid kaardile märkinud – ei olnud siinsed püünised paberil tähistatud ega ka mitte kõikvõimalikud teised mu südamele armsad üllatused. Kõik, millest olin seni osanud laia kaarega ringi käia, võis nüüd asuda mul otse nina ees. Samuti polnud mõtet tuldud teed tagasi minna – olin nii kaugele põrutanud, et minek tagasi ja järgnevalt kolmandale tasandile kujuneks palju pikemaks kui teekond siit tiibukseni. Pealegi ei unustanud ma hetkekski koletist, kes oleks mind äärepealt põrandasse trampinud. Mul polnud vähimatki tahtmist jälle tema jalgade lähedusse sattuda!

      Hakkasin viimaks liikuma, sajatades igal sammul neetud maage, kes olid Vikerkaare sarve nii sügavale maa alla peitnud, Kondilosside ehitajaid, kes olid loonud lõputu rägastiku, koletisi, kes ei malda paigal istuda, ja ennast selle eest, et olin ämblikuvõrguköie lohakalt vööle kinnitanud.

      Kõndinud läbi nelikümmend kolm saali, sattusin lõksu otsa, kuid see oli õnneks juba kasutuse leidnud. Lühike koridorilõik, kus põranda asemel haigutas auk. Umbes kolm jardi sügav, põhi teravaid terasogasid täis pikitud. All lebas skelett, kelle ribidest turritasid ogad välja otsekui puuvõsud. Vaene vennike polnud püünist märganud ja maksis selle eest eluga.

      Probleem oli selles, et Garret polnud kahjuks kirp. Isegi jooksuga hoogu võttes poleks ma suutnud enam kui viieteist jardi pikkust hüpet sooritada. Reaalsus oli selline, et ma prantsatanuks poole lennu pealt auku.

      Ummikseis.

      Ringimineku võimalust polnud, ma pidin kas üle augu saama või siis kaotama veel ühe päeva, et minna tagasi ja otsida teine tee tiibukseni jõudmiseks.

      Põrandat asendavat auku lähemalt silmitsedes märkasin seintes pikki ja laiu lõhesid, mis võisid vabalt varjata kadunud kiviplaate. Kas see tähendab, et siin on mingi salajane mehhanism ja kui see käivitada, liiguvad plaadid oma kohtadele tagasi, katavad augu ja annavad mulle võimaluse edasi minna?

      Paistab sedamoodi.

      Asja edasi uurides nägin laes nelinurkset eenduvat kiviplokki. See oligi küllap mõistatuse lahendus. Kahjuks asetses see mu haardeulatusest sama kaugel kui kuu, eriti kui arvestada tõsiasja, et ämblikuvõrguköis oli igaveseks kadunud.

      Kuid mul oli veel mu välevibu. Sihtisin ja vajutasin päästikule. Ammunool lõi ploki kõrval seinast sädeme välja ja põrkus tagasi, kukkudes auku. Hea küll, proovime teisiti. Ma heitsin selili maha, nii et eenduv laeosa jäi otse mu pea kohale, ja tõstsin relva kahe käega üles.

      Kõlks!

      Plokk tõmbus sujuvalt ja hääletult kivisse, sulades sellega ühte. Seina sees hakkas midagi tasakesi sumisema, misjärel lõhedest ujusid välja kiviplaadid ja hakkasid väga aeglaselt üksteisele vastu liikuma. Ma ei jäänud ootama, millal nad kohtuvad ja ühte sulavad – liiga suur oli tõenäosus, et püünis tõmmatakse taas vinna.

      Hüppasin vasakul aeglaselt liikuvale plaadile ja kiirustasin edasi, püüdes mitte auku kukkuda. Jõudsin astuda normaalsele pinnale enne, kui plaadid tuhmi mütsatusega üheks liitusid.

      Pärast veel kaht saali tuli järgmine koridor, kus seintes olid pikad kitsad pilud, ainult et nüüd olid need mu puusade kõrgusel. Järjekordne väike üllatus, pimedus võtku!

      Lähenesin ühele purunenud sarkofaagile. Ei kujuta ette, kes oli võtnud vaevaks kirstukaas puruks lüüa, igatahes võis säilmeid nüüd vabalt katsuda. Mulle jõllitas vastu kollane pealuu. Võtsin selle kätte ja viskasin koridori põrandale.

      Kaugematest lõhedest kargasid välja kaarjad terad, lendasid vihinal läbi õhu kuni sissepääsuni ja peatusid siis. Ah et nõndaviisi… Garret oleks vabalt võidud pooleks lõigata. Sellal kui lõks järgmise teelise jaoks uuesti vinnastus, jõudsin ma läbi lipsata ja tõttasin edasi.

      Kõik seni kohatud püünised jätsid kaunikesti rohmaka mulje, mis ei tähendanud muud kui seda, et need olid inimeste kätetöö. Arvan, et haldjad ja orkid olid pühade losside soovimatute külaliste eest kaitsmises palju leidlikumad.

      Olin kõndinud juba üpris kaua ja väsimus hakkas võimust võtma. Seekord tegin omale pesa suure ja hirmsa veesüliti sülle. Kamaluks kokku pandud kivipihkudesse ronimine oli üksjagu vaevaline, kuid nendes tundsin end nagu Sagoti selja taga. Pistsin kuivikupooliku põske, võtsin saapad jalast, torkasin koti pea alla, panin laetud vibupüssi käeulatusse ja uinusin nagu ilmsüütu lapsuke.

      Ma ei tea, kui kaua ma magasin – maa-aluses voolas aeg märkamatult. Polnud päikest ega tähti. Sain juhinduda ainult nälja- ja väsimustundest ning kui arvestada, et väsimusest polnud jälgegi, siis olin tõenäoliselt päris kaua põõnanud. Igatahes korises kõht nõudlikult ning ma pidin teda vaigistama СКАЧАТЬ