Varjude tuisk. Aleksei Pehhov

Чтение книги онлайн.

      „Oleme kohal,” sisistas Hallas läbi hammaste ja surus võitluskirka tugevamini pihku.

      Rada lõppes sillaga, mis näis olevat sama vana kui Tšu. Ma ei imestaks, kui selle oleksid ehitanud samad meistrid. Ent erinevalt linnast polnud sild põrmugi lagunenud.

      Sild oli ehitatud kividest, kolmkümmend jardi pikk ja kaks jardi lai. Kaks meest mahtusid seal vabalt kõrvuti kõndima. Kummalgi küljel jooksis käsipuu aset täitev kõrge, inimesel vööni ulatuv kivirinnatis. Iga viie jardi järel kasvasid rinnatisest välja sambad, mil võis olla kõrgust kaks mehepikkust. Arvatavasti olid nad kunagi toetanud katust (millest enam polnud jälgegi). Aga võib-olla pole katust kunagi olnud ja sambad tehti üksnes ilu pärast.

      Sild ühendas kas jääraku või kuristiku kaht külge – ma ei näinud, mis see oli, sest järsud kaldad kadusid pimedusse ja hetkel nähtamatust põhjast tõusvasse hõbedasse uttu.

      „See on Punasalu süda,” teatas meile Kli-Kli.

      „Kas me peame selle ületama? Miskipärast tundub see koht kuidagi kahtlane.”

      „Ärge muretsege, milord Alistan, sild on kaljust tugevam ja püsinud siin tuhandeid aastaid,” rahustas Miralissa kaardiväekaptenit. „Ärme viivita.”

      „Oodake!” Angerjas tõstis käe ja silmitses pingsalt salu vastaskülge. „Leedi Miralissa, Egrassa, võtke vibud ja meie Deleriga läheme teisele poolele.”

      „Angerjal on õigus. Kui seal on varitsus, siis notitakse sillal meid kõiki kanakarjana maha,” arvas härjapõlvlane ja vahetas oma armastatud kaabu kiivri vastu.

      „Hästi,” noogutas Alistan Markauz lühidalt. „Minge.”

      Härjapõlvlane jooksis ees, tema tapri tera helkis kuupaistel ähvardavalt. Egrassa ja Miralissa seisid laskevalmis vibudega. Kaks sõjameest jooksid üle silla ja kadusid punakulmupõõsastesse.

      Ma hakkasin mõttes lugema. Kui jõudsin kuueteistkümneni, tuli Angerjas nähtavale ja viipas meile. Oli meie kord minema hakata. Varsti jäid teisele kaldale maha ainult Egrassa endiselt pingule tõmmatud vibuga ja Laternamees, kes kaitses haldja seljatagust võimalike ohtude eest.

      „On siin sügav?” küsisin ma paharetilt, kui olime jõudnud silla keskossa.

      „Ma olen siin nagu sinagi esimest korda.”

      „Sa lihtsalt tunned neid kohti nii hästi…”

      „Kohtade tundmine ei tähenda veel, et ma oleksin neis varem käinud, Garret. Kuidas päkapikud ja härjapõlvlased oma maa-alustes labürintides teed leiavad? Nad on mägede lapsed ja neil pole tarvis iga kord välja uurida, kus on ida ja kus lääs. Paharetid, puunümfid, haldjad ja orkid – kõik me oleme Zagraba lapsed ja me ei eksi siin kunagi ära. Me teame alati, kus me asume, pole tähtis, mis metsaosa see parajasti on. Teil inimestel on raske sellest aru saada.”

      Asusime jälle teele. Punakulmud hakkasid hõrenema. Kuused ja lehtmännid tõrjusid põõsad kõrvale ning too neetud õielõhn oli peaaegu hajunud. Vaikus aga püsis. Olime ikka veel Punasalus.

      Astusime muudkui edasi. Kerge kott hakkas ajapikku mind maadligi kiskuma, rõngassärk oli õlad marraskile hõõrunud ja rõhus selga, jalad olid tinarasked ja valutasid. Ammu tulnuks teha puhkepeatus, kõmpisime järjepannu juba mitmendat tundi, kuid Egrassa hoopis kasvatas tempot, püüdes meid võimalikult kiiresti Punasalust välja viia.

      Kli-Kli haistis esimesena, et midagi on pahasti. Ta komistas, vaatas ringi ja tõmbas öist õhku sõõrmetesse.

      „Kli-Kli, ära jää seisma!” porises Hallas.

      „Midagi on valesti,” ütles paharet häiritult.

      „Mis nimelt?”

      „Ma ei tea,” porahtas narr ja kiirustas edasi.

      Seejärel seisatus Egrassa ja andis käe tõstmisega märku, et me kuss oleksime. Haldjas kuulatas pikalt öise metsa sünget pimedust ning lausus seejärel Miralissale midagi orkide kurguhäälikutest kubisevas keeles.

      Haldjatar vastas samas keeles ja Egrassa juhtis meid edasi. Haldjad seirasid alailma ümbrust. Ma ei pidanud vastu ja vaatasin tagasi, kuid seal ei paistnud muud kui kuupaistel hõbetav kitsas metsarada, mõlemal küljel morn kuusemüür.

      „Mis toimub?” küsis Alistan Markauz.

      „Praegu ei toimu veel midagi, milord, ärge ainult maha jääge,” vastas haldjas, liikudes juba peaaegu jooksusammul.

      Miralissa pobises midagi enda ette ja vehkis aeg-ajalt kätega. Ma mõistsin õudusega, et ta punub jooksu pealt mingisugust loitsu. Joogu mind pimedus, miks nad ei või meile öelda, mis toimub?!

      Kli-Kli kalpsas mu ees, kott põntsus tal seljal – pisikesel paharetil polnud kerge Egrassaga sammu pidada.

      Paharet vääksus tasakesi. Algul arvasin, et ta lõõtsutab sedasi pingutusest, kuid siis taipasin: Kli-Kli niutsus hirmust. Vaat siis tuli ka mul hirm naha vahele.

      Ja mitte väike.

      „Kli-Kli!” käratasin talle. „Anna kott siia, sul on siis kergem kõndida!”

      Narr vaatas mulle otsa. Tema sinised silmad olid täis loomalikku õudu. Ma pidin oma ettepanekut kordama, kuni ta lõpuks taipas, mida ma temast tahan. Paharet ei hakanud vastu vaidlema ja ulatas oma nodi täis väikese märsi kohemaid minule.

      „Mis toimub?” kordasin ma juba kõlanud küsimust.

      „Flööt!” piiksatas narr.

      „Pimeduse nimel, mis flööt?!”

      „Lihtsalt kõnni kiiresti, eks?”

      Oligi kogu jutt.

      Ent varsti ma kuulsin seda. Kuulsin ja algul keeldusin uskumast, et see võimalik on. Vaikuse lõhestas kristalne trillerdus. Vaevu kuuldav heli. Tundmatu flöödimängija, kes oli ilmselt purjuspäi otsustanud öises metsas väheke musitseerida, tundus asuvat üsna kaugel. Flööt katkestas öörahu nii ootamatult, et ma jäin seisma kui maasse naelutatud ning Deler põrutas mulle otsa.

      „Liiguta jalgu, Garret, kui elu armas! Ma ei tea, mis seal tagapool on, kuid tunnen, et see ei tähenda meile midagi head.”

      Egrassa hakkas jooksma. Taas kostis flöödimängu, nüüd juba palju lähemal, ja siis alles jõudis mulle pärale, kes see liigub meie poole. Oli ainult üks elusolend, kes häälitses nii väga flööditrillerduse moodi. Orkid kutsusid seda koletist õudusflöödiks ehk h’san’koriks.

      „Sagot päästa meid kõiki!” karjatasin mina.

      „Ära selle peale küll lootma jää! Anna jalgadele valu, Garret!”

      Ja me andsime. Trillerid kostsid järjest lähemal. Flöödihelid piitsutasid meid valusamalt kui haraline piits. Missugune see elajas ka polnud, kelle nimega meid kauges lapsepõlves hirmutati, igatahes jooksis ta meist palju kiiremini.

      „Ma… arvasin… et nad… on kõik… ammu… välja… surnud… või üldse… tühipaljas… muinasjutt,” ähkis Laternamees.

      Ta viskas oma kompsu maha, nüüd СКАЧАТЬ