Spartacus. Rafaello Giovagnoli

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Januse templi läheduses. Tule, ma võin anda sulle üsna suurt abi õilsas ürituses, mille sa oled ette võtnud.»

      Ja kuna Spartacus seisis kõhklevana, lisas ta juurde üliõrnal häälel, armsa siira ja paluva žestiga:

      «Tule!..»

      «Ma tulen,» vastas Spartacus.

      «Hüvasti,» ütles kurtisaan ladina keeles, tervitades käega mõlemaid gladiaatoreid.

      «Hüvasti!» vastas Spartacus.

      «Hüvasti, oo kõige jumalikum kõigist ilu jumalannadest!» ütles Crixus, kes seisis kõrval ega pööranud kogu aeg silmi ilusalt neiult.

      Liikumatult ja ainiti vaatas ta ikka veel järele eemalduvale Eutybisele. Ja kes teab, kui kaua oleks ta niiviisi kangestuses seal seisnud, kui Spartacus poleks teda raputanud ja öelnud:

      «Crixus, kas sa mõtled siit ka liikuma hakata?»

      Gallialane ärkas ja hakkas minema, ikka aeg-ajalt tagasi vaadates. Sammu kolmsada ära käinud, hüüdis ta:

      «Ja sa ei taha ikka veel, et ma nimetaksin sind Fortuna armastatud pojaks?.. Ah, tänamatu!.. Ometi peaksid sa püstitama templi sellele tujukale jumalannale, kes on laotanud oma tiivad sinu üle.»

      «Milleks hakkas see õnnetu minuga rääkima?»

      «Ma ei tea ega taha teada, kes ta on; ma tean ainult, et kui Venus olemas on, ei saa ta olla kaunim sellest neiust.»

      Sel hetkel astus üks orjadest, kes oli hiljuti saatnud Valeriat, gladiaatorite juurde ja küsis neilt:

      «Kes teist on Spartacus?»

      «Mina,» vastas traaklane.

      «Sinu õde Mirza ootab sind täna kõige vaiksemal öötunnil Valeria majas: tal on tarvis kõnelda sinuga ühe pakilise asja üle.»

      «Hea küll, ma tulen.»

      Ori läks tagasi, mõlemad sõbrad aga jätkasid oma teed ja kadusid varsti Palatinuse künka taha.

      V peatükk

      CATILINA TRIKLIINIUM JA VALERIA KONKLAAV

      Catilina maja, mis asetses Palatinuse künka lõunapoolsel nõlval, ei kuulunud neil päevil Rooma kõige suuremate ja ilusamate majade hulka ja pool sajandit hiljem võeti see ühes oraator Hortensiuse majaga Augustuse maja koosseisu. Kuid seestpoolt oli see maja niisama tore ja mugav kui tolleaegsete tähtsaimate patriitside elamud, ja trikliinium, milles lebamisasemeil pikutades pidutses sama päeva õhtul Catilina oma sõpradega, oli tol ajal üks kõige uhkemaid ja kaunimaid Roomas.

      Selle pikerguse ja väga avara saali jagasid kahte ossa kuus tivoli marmorist sammast, mille ümber põimusid aroomi ja jahedust levitades luuderohust ja roosidest vanikud.

      Piki saali seinu seisid vanikute ja sammaste keskel marmorkujud poosides, millel täiesti puudus karskus ja häbelikkus, ent mis seejuures olid tehtud hämmastava ja võrratu meisterlikkusega.

      Mosaiikpõrandal oli kujutatud nümfide, saatürite ja faunide metsikuid tantse; nad põimusid siivutuiks gruppideks, näidates lopsakaid vorme, mis neile oli andnud kunstniku fantaasia.

      Saali sügavuses asetsesid oivalisimast marmorist ümmarguse laua taga kolm suurt kõrget pronksist söömaaset sulgpolstriga ja peenimast purpurist kattega. Oskuslikult väljatöötatud kuld- ja hõbelambid rippusid laest alla ja peale selle, et nad saali valgustasid, levitasid nad ka tugevat aroomi, mis magusalt uimastas ja mõtted kirjeldamatult iharasse liikumatusse uinutas.

      Seinte ääres seisid kolm pronksist sööginõude kappi; nad olid üleni ilustatud väga peenelt ja originaalselt väljatöötatud vanikute ning lehtedega ja nende sees asetses mitmesuguse kujuga ning mitmesuguses suuruses hõbeanumaid. Kaksteist pronksstaatuat, mis kujutasid toredasti kaelakeedega ja kalliskividega ehitud etiooplasi, hoidsid ülal hõbedasi küünlajalgu küünlatulede sära muutis saali veelgi valgemaks.

      Pea käe najal ja küünarnukk purpurpadjale toetatud, lebasid laisalt söömaasemeil Catilina, Curio, Lucius Bestia, äge noormees, kes hiljem sai rahvatribuuniks, ja Gaius Antonius, apaatne ning võlgadest koormatud noor patriits, kes oli Catilina kaaslaseks 691. aasta vandenõus, seejärel aga Cicero kaaslaseks konsuliametis. Tänu viimase energiale hävitas Gaius Antonius samal aastal oma endise kaaslase Catilina. Siin oli ka Lucius Calpurnius Piso Caesonius, kombelõtv patriits, kes samuti oli kõrvuni võlgadesse uppunud. Ta ei suutnud päästa Catilinat 691. aastal, see-eest valiti saatuse poolt tema eest kättemaksjaks 696. aastal, millal ta konsuliks saades suutis saavutada Cicero pagendamise.

      Piso kõrval lebas umbes kahekümneaastane naiselikult ilus noormees mingitud näoga, lõhnastatud ja kähardatud juustega, närtsinud põskedega ja alati ärajoodud, kähiseva häälega. See noormees oli Aulus Gabinius Nipos, Catilina lähim sõber, kes samuti sai hiljem, 696. aastal, konsuliks ja ühes Pisoga aitas toimekalt kaasa Cicero pagendamisele.

      Gabiniusele oli antud aukoht ja ta lebas keskmise aseme sellel äärel, mis asetses paremat kätt söögiruumi sissekäigust; tema oli järelikult selle peo kuningas.

      Tema kõrval, teisel asemel, lebas noor, teistest mitte vähem kombelõtv ja pillaja patriits; see oli Cornelius Lentulus Sura, julge ja füüsiliselt tugev mees; 691. aastal, just selle päeva eelõhtul, millal puhkes Catilina ülestõus, milles tema pidi etendama tähtsat osa, suri ta vanglas, kägistatuna Cicero käsul. Tema kõrval oli Gaius Cornelius Cethegus, trotslik ja julge noormees. Viimasena lebas sel asemel Gaius Verres, auahne, julm ja üpris ahne mees.

      Kõik kutsutud kandsid peenimast lumivalgest villasest riidest söögirõivaid ja luuderohust, loorberist ning roosidest pärgi. Suurepärane õhtusöök, millega Catilina oma sõpru võõrustas, oli lõpule jõudmas, üheksa patriitsi keskel valitsev lõbusus, nende žestid, naljad, siivutud sõnad, peekrite kõlin ja elav vestlus, mis saali täitsid, andsid selget tunnistust Catilina koka, aga veel enam tema veinisegajate headest omadustest.

      «Vala mulle veel falerni veini!» hüüdis joomisest juba kähiseval häälel senaator Curio, sirutades kätt hõbepeekriga temale lähima veinivalaja poole. «Vala mulle falerni veini, ma tahan ülistada Catilina toredust, ja mingu ihnur Crassus kogu oma rikkusega lõhki.»

      «Crassus!.. Crassus!.. See on minu luupainaja, temale on suunatud kõik minu mõtted, kõik minu unenäod!..» ütles ohates Gaius Verres.

      «Kas tema loendamatud rikkused ei lase sind magada, vaene Verres?» küsis Aulus Gabinius naabrile pilkavat ning uurivat pilku heites ja oma valge käega osavasti kohendades kähardatud ning lõhnastatud juukseid.

      «Kas tõesti ei saabu päev, kus kõik on võrdsed?» hüüdis Verres ohkega.

      «Ma ei mõista tõepoolest,» ütles Gaius Antonius, «millele mõtlesid need lollpead Gracchused ja see idioot Drusus siis, kui nad otsustasid linna üles kihutada, et jagada põllud plebeide vahel. Nad ei mõtelnud ju sugugi vaestele patriitsidele!.. Kes, kes on vaesem meist, kes me oleme sunnitud nägema, kuidas pankurite täitmatu ahnus neelab sissetulekuid meie mõisatest? Meile laenatud rahalt protsentide saamise ettekäändel panevad nad aresti meie sissetulekuile veel enne, kui võlgade maksmise tähtpäevad kätte jõuavad.»

      «Kes on vaesem meist, kes me oleme ebainimlike isade ihnsuse läbi ja kõikvõimsate seaduste survel sunnitud veetma oma nooruse parimad aastad vaesuses, tundes teostamatute soovide piina?..» lisas juurde Lucius Bestia, paljastades СКАЧАТЬ