Spartacus. Rafaello Giovagnoli

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ teateid tema kohta, ilmutas tema vastu rohkem huvi, kui võib-olla oleks sobinud nii suursugusel matroonil tunda rudiaariuse vastu. Teada saanud, et Spartacus polnud veel sidunud end mingi töökohaga, oli Valeria käskinud kutsuda ta selleks õhtuks, kavatsedes teha talle ettepaneku hakata juhatama gladiaatorite kooli, mille Sulla oli hiljuti organiseerinud oma villas Cumaes.

      On raske kujutleda, missugust rõõmu tundis Spartacus Mirza sõnade juures. Ta raputas energiliselt pead, nagu püüdes eemale ajada temas tormitsevaid kummalisi mõtteid.

      «Kui ma nõustun juhatama seda väikest gladiaatorite kooli, kas nõuab siis Valeria, et ma pean uuesti ennast ära müüma, või jätab ta mu vabaks?» küsis ta viimaks õelt.

      «Sellest ei rääkinud ta mulle midagi,» vastas Mirza, «aga ta tunneb sinu vastu suurt poolehoidu ja küllap on vist nõus sind vabaks jätma.»

      «Tähendab, ta on väga hea, see Valeria?»

      «Niisama hea kui ilus.»

      «Oo, siis pole tema headusel piire!»

      «Mulle näib, et sa tunned tema vastu suurt armastust?»

      «Mina?.. Määratu suurt, kuid harrast ja aupaklikku armastust, missugust võib ja peab tundma nii suursuguse matrooni vastu minu kurvas seisundis olev inimene!»

      «Noh, siis kuula… Tõota, et sa ei hinga talle sellest sõnagi, sest ta keelas mul valjusti ära sellest sulle kõnelda. Tea, et õrnuse ja armastuse, mida sa tema vastu tunned, on sulle sisendanud kõrged jumalad kui tänukohuse, sest just Valeria mõjutas tsirkuses Sullat sulle vabadust andma.»

      «Kuidas… Tema?.. On see tõesti tõsi?..» hüüdis Spartacus kogu kehast võpatades ja kahvatuks muutudes.

      «Tõsi… tõsi… Kuid kordan sulle – ära näita talle välja, et sa seda tead.»

      Lasknud pea rinnale vajuda, jäi Spartacus sügavaisse mõtteisse.

      «Ja nüüd lähen ma Valeriale teatama sinu tulekust, et võiksin siis sind tema juurde juhatada.» Ja liblikkergena kadus Mirza väikese ukse taha.

      Spartacus, kes oli süvenenud mõtisklusse, ei märganudki seda.

      Rudiaarius oli esmakordselt näinud Valeriat poolteist kuud tagasi. Sulla majja tulles, et õega kokku saada, oli ta kohanud Valeriat, kes oli parajasti väljumas kandetooli juurde.

      Mulje, mille jätsid Spartacusele Valeria kahvatu nägu, mustad säravad silmad ja pigimustad juuksed, oli välkterav ja tugev. Ta tundis üht neist erilistest ja seletamatuist poolehoiupuhanguist, millele on võimatu vastu panna; samas tekkis temas äkki, nagu julgeim soov, mõte võimalusest kas või ainult suudelda selle temale Venusena kaunina näiva naise tuunika palistust.

      Nähtavasti oli Spartacuse ja Valeria vahel tekkinud mingisuguste salapäraste hoovuste kokkupuude. Ehkki Valeria seisund ja päritolu oleksid pidanud sundima teda suuremale tagasihoidlikkusele, valdas teda, nagu oli märgata, juba esimesest hetkest peale samasugune tunne nagu see, mis erutas gladiaatori hinge.

      Algul tahtis traaklane selle uue tunde oma südamest välja tõrjuda. Mõistuse hääl ütles talle, et tema armastus pole mitte ainult võimatu, vaid et see on mitte millegagi võrreldav meeletus, et tema armastus on hullumeelse armastus, et tema kirg kohtab täiesti ületamatuid takistusi. Kuid mõte sellele naisele tekkis pidevalt, visalt ja võimukalt keset kõiki Spartacuse muresid ja valdas lõpuks teda täielikult.

      Vahel läks ta nagu salapärase jõu sunnil Sulla maja portikuse sammastiku taha – ootama Valeria väljatulekut. Temast märkamatuna oli ta palju kordi teda näinud ja iga kord leidnud ta olevat veelgi kaunima.

      Ainult üks kord oli Valeria teda märganud, ja hetkeks näis vaesele rudiaariusele, et ta vaatas teda heatahtlikult, peaaegu lahkelt ja – ta oli valmis mõtlema – armastusega, kuid ta tõrjus selle mõtte endast kohe eemale nagu oma soovide koletisliku fantaasia, nagu mõtte, mis tema hinge sellise seisundi juures – ta mõistis seda väga hästi – viiks ta hullumeelsuseni.

      On kerge aru saada, missuguse mulje jätsid Mirza sõnad vaesele gladiaatorile.

      Ta oli Sulla majas, mõne sammu kaugusel sellest naisest – ei, mitte naisest, vaid jumalannast, kelle eest ta tundis end valmis olevat ära andma oma vere, kuulsuse ja elu.

      Ta satub kohe tema ette, võib-olla jääb temaga kahekesi, kuuleb tema häält ja näeb lähedalt tema näojooni, silmi, naeratust… Naeratust, mida ta polnud veel iial näinud ja mis pidi olema nagu kevadise taeva naeratus. Ta oli siin ja mõni hetk lahutas teda võrratust õnnest, missugust ta polnud julgenud soovida, ei, millest polnud julgenud unistadagi… Mis oli siis ometi juhtunud?.. Võib-olla oli ta magusa unistuse võimuses, oma kirest erutatud fantaasia nägemuste keskel?.. või hakkab ta hulluks minema?.. Või ehk ongi ta õnnetu juba hulluks läinud?

      Selle mõtte juures Spartacus võpatas ja vaatas ringi, otsides hämmeldunud silmadega oma õde. Kuid Mirzat polnud enam seal.

      Ta tõstis käed laubale, nagu selleks, et tagasi hoida pöörast tukslemist meelekohtades või et hajutada udu, mis mässis end tema aju ümber, ja sosistas vaevalt kuuldavalt:

      «Oo jumalad, ärge laske mind hulluks minna…»

      Vähehaaval nakkas ta toibuma ja taipama, kus ta viibib.

      Muidugi oli see tema õe tuba: väike ase seisis ühes nurgas, kaks väikest kullatud puust pinki asetsesid seinte ääres. Toakest valgustas roheline terrakotast õlilamp, millele oli antud sisaliku kuju, kelle suust väljus süüdatud taht.

      Alles jahmunud, vaevalt teadvusele tulnud Spartacus, kes ikka veel oli mõtte võimuses, et ta kas uneleb või on hullumas, puudutas vasaku käe esimese sõrmega lambi leeki. Põletuse valu veenis teda selles, et ta ei maga.

      Siis katsus ta tahtepingutusega vaigistada vere mässamist ja täielikult tagasi saada valitsust oma tundmuste üle. Vähehaaval läks see tal korda, nii et kui Mirza mõne minuti pärast sisse astus ja teda hüüdis, et juhatada ta Valeria külalistetuppa, võttis ta selle teate kaunis rahulikult ja ükskõikselt vastu, ainult ta nägu muutus surnukahvatuks.

      Mirza pani seda tähele ja küsis murelikult:

      «Mis sul on, Spartacus?.. Kas sa tunned ennast ehk halvasti?..»

      «Ei, ei… iial pole ma ennast nii hästi tundnud,» vastas rudiaarius.

      Õe saatel laskus ta alla kitsukesest trepist (rooma majades elasid orjad ülemisel korrusel) ja läks konklaavi, kus teda ootas Valeria.

      Konklaaviks nimetati ruumi, kus rooma matroon veetis aega lugemisega, võttis vastu lähedasi sõpru ja kus toimusid intiimsed kõnelused.

      Valeria konklaav tema talvistes eluruumides (patriitside majades oli tavaliselt niisama palju eri ruume kui aastaaegu) oli väike elegantne toake. Mõned raudplekist torud levitasid mahedat soojust, mis oli seda meeldivam, mida karmim oli külm väljas. Need torud olid osavasti varjatud seinu katva idamaise riide drapeeringuisse. Kallis helesinine siidriie rippus piki seinu laest peaaegu põrandani kapriisseis voltides ja kummalistes festoonides. Selle riide peale aga oli kinnitatud valget pilve meenutav peenike lumivalge batist, mis oli ohtrasti üle puistatud värskete, kogu tuba õrna aroomiga täitvate roosidega.

      Laest rippus alla uhke kullast kolme tahitoruga lamp, mis oli valmistatud kreeka meistri poolt ja kujutas roosi lehtede keskel. See hajutas ainult pooleldi toas valitsevat hämarust ja levitas seal sinkjat, СКАЧАТЬ