Spartacus. Rafaello Giovagnoli

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ vaikuses üldise plaani läbi mõtlema ja parajal ajal ta kohkumatu ning kindla käega teoks tegema. Vaiki ja oota, Bestia: võib-olla pole see päev kaugel, millal me suudame ühe hirmsa ja otsustava löögiga hävitada selle pehkinud korra, mille rõhumise all me ägame. Sest oma välisest hiilgusest hoolimata on see kord üleni mäda ja mõrane.»

      «Vaata, vaata, kui lõbus on oraator Quintus Hortensius!» ütles Curio, nagu soovides vestlusele teist suunda anda. «Ta rõõmustab nähtavasti Cicero eemaloleku üle, sest on nüüd jäänud täiesti ilma konkurendita foorumi koosolekuil.»

      «Küll see Cicero on argpüks!» hüüdis Catilina. «Niipea kui ta märkas, et oli sattunud ebasoosingusse Sulla juures oma noorusvaimustuse pärast Mariuse vastu, istus ta laeva ja pani plehku Kreekamaale.»

      «Juba peaaegu kaks kuud on ta Roomast kadunud.»

      «Ah, kui minul oleks tema kõneosavus!» sosistas Catilina kätt tugevasti rusikasse pigistades. «Kahe kuuga saaksin ma Rooma valitsejaks.»

      «Sinul puudub tema kõneosavus, temal aga sinu jõud.»

      «Sellest hoolimata,» ütles Catilina tõsiseks ja mõtlikuks muutudes, «kui me ei tõmba Cicerot kaasa oma üritusse – see aga osutub raskeks tema loiu iseloomu tõttu –, võib ta kunagi muutuda meie vaenlaste käes hirmsaks tööriistaks meie vastu.»

      Ja kolm patriitsi jäid vait.

      Sel hetkel astus portikust ümbritsev rahvahulk kahele poole laiali: kandetooli juurde, mis oli üleni ehitud kullaga väljaõmmeldud purpurrüüdega, sammus Sulla naine Valeria. Teda saatsid mõned patriitsid, kelle hulgas paistsid silma paks Decius Caedicius, kõhn Aelvius Medullius ja Quintus Hortensius.

      Lai raske tumesinisest idamaisest riidest palla varjas kirglike austajate ahnete pilkude eest kenadust, mida loodus oli Valeriale nii ohtralt annetanud. Tema nägu oli väga kahvatu, suured mustad pärani avatud ja peaaegu liikumatud silmad vaatasid igava ilmega, mis näis imelik naise kohta, kes oli abiellunud kuu aja eest.

      Kergete peanoogutustega vastas ta patriitside tervitustele ja naeratuse taha haigutust varjates surus kätt keigareil Aelvius Medulliusel ja Decius Caediciusel. Mõlemad patriitsid näisid Valeria varjudena, niivõrd lahutamatult järgnesid nad talle. Muidugi ei soovinud nad loovutada kellelegi au aidata tal kandetooli astuda. Võtnud istet, tõmbas Valeria eesriided ette ja andis teda saatvaile orjadele märku liikuma hakata.

      Kapadooklastest orjad tõstsid kandetooli üles ja hakkasid minema; kandetooli ees sammus eriline ori, kes pidi tee vabaks tegema. Kandetooli taga moodustasid kuus teist orja ausaatevalve.

      Lahkunud austajate salgast, tõi Valeria kuuldavale sügava rahuldusohke, tõmbas loori näo ette ja jäi igavust väljendava, nukra pilguga vaatama märga sõiduteed ja vihmast halli taevast.

      Spartacus, kes, nagu me ütlesime, viibis ühes Crixusega patriitside salgast pisut tagapool, tundis kandetooli astunud kaunitaris ära oma õe perenaise; teda valdas nagu kerge ärevus, ja müksates küünarnukiga oma seltsimeest, sosistas temale kõrva:

      «Vaata!.. Valeria, Sulla naine!»

      «Arelate püha hiie nimel, ta on ilus nagu Venus ise!»

      Sel ajal liikus õnneliku eksdiktaatori abikaasa kandetool kahest gladiaatorist mööda, ja Valeria silmad, mis hajameelselt läbi kandetooli ukse vaatasid, peatusid Spartacusel.

      Nagu äkiline tõuge oleks matrooni tema hajameelsusest üles raputanud. Kerge puna tõusis tal näkku ja säravate mustade silmadega ainiti gladiaatorit vaadates pistis ta isegi pea kardinate tagant veidi välja, et näha teda ka pärast seda, kui kandetool oli gladiaatoreist eemaldunud.

      «Vaat kus lugu!» hüüdis Crixus, kelle eest ei jäänud varju need suursuguse daami ilmsed sümpaatiaavaldused tema õnneliku seltsimehe vastu. «Kallis Spartacus, jumalanna Fortuna, see tujukas ja alatu eit on haaranud sind tukast, või õigemini, sina oled püüdnud patsipidi kinni selle püsimatu jumalanna! Ja hoia teda kõvasti, sõber, hoia nii kõvasti, et ta jätaks midagi sinu kätte, kui tal tuleb tahtmine sinu juurest põgeneda.»

      Ja Spartacuse poole pöördudes nägi ta, et see seisab ärevusest kahvatuna.

      Tahtepingutuse abil talitses Spartacus ennast ja vastas naeratusega, millele ta püüdis anda võimalikult rohkem sundimatust:

      «Jää ometi vakka, hullumeelne! Mis sa jamad Fortunast ja tukast? Herculese nuia nimel – sa oled pime nagu andabata.»

      Ja et lõpetada tema jaoks ebameeldiv kõnelus, astus endine gladiaator Lucius Sergius Catilina juurde ja küsis temalt tasa:

      «Kas ma pean täna õhtul sinu majja tulema, Catilina?» See pöördus ja vastas:

      «Jah, muidugi. Aga ära ütle «täna õhtul», sest hakkab juba hämarduma, vaid ütle «varsti».»

      Teinud patriitsile kummarduse, läks Spartacus Crixuse juurde.

      Nad kõnelesid millestki poolvaljusti ja sammusid siis foorumi kaudu Püha tänava poole.

      «Pluto nimel!.. Ma olen täiesti kaotanud selle lõnga, mis seni juhtis mind sinu hinge keerulises labürindis,» ütles Bestia, kes oli imestusega vaadanud, kuidas Catilina gladiaatoriga tuttavlikult vestles.

      «Mis on siis juhtunud?» küsis Catilina naiivselt. «Rooma patriits arvab madalat ja põlatud gladiaatorite tõugu oma sõpruse vääriliseks!»

      «Ah, milline skandaal!» ütles patriits sarkastiliselt naeratades. «Hirmus, eks ole tõsi?..»

      Ja ilma vastust ootamata lisas juurde teise tooniga: «Ma ootan teid eha ajal oma majas: sööme õhtust, lõbutseme ja… kõneleme tõsiseist asjust!»

      Mööda Püha tänavat Palatinuse poole minnes sattusid Spartacus ja Crixus äkki vastamisi toredasti riietatud noore kütkestava naisega; keskealise orjatari ja orja-pedisequus’e saatel tuli ta sealtpoolt, kuhu läksid mõlemad gladiaatorid.

      Selle punaste juuste, lumivalge näo ja suurte mereroheliste silmadega naise ilu pani Crixuse jahmatama. Ta jäi seisma ja hüüdis imestusega teda vaadates: «Gaesuse nimel! Missugune imepärane ilu!» Spartacus, kes nukrana ja mõtisklevana oli sammunud noruspäi, tõstis silmad ja nägi neiut enda ees. Viimane polnud pööranud vähimatki tähelepanu Crixuse vaimustusele, vaid vaatas teraselt traaklast, peatus üllatunult, nagu tundes temas ära tuttava isiku, ning pöördus endise gladiaatori poole kreeka keeles:

      «Õnnistagu sind jumalad, Spartacus!»

      «Tänan sind kõigest südamest,» vastas Spartacus pisut hämmeldunult, «tänan sind, kaunitar, ja olgu Knidose Venus sulle armuline.»

      Neiu aga astus Spartacuse juurde ja sosistas tasakesi:

      «Valgust ja vabadust, vapper Spartacus!»

      Nende sõnade juures hakkas traaklane värisema ja ütles neiut hämmastusega vaadates:

      «Ma ei mõista, mis tähendavad sinu naljad, kaunitar.»

      «Need pole naljad, ja sa teeskled asjata: see on rõhutute parool. Mina olen kurtisaan Eutybis, endine orjatar, päritolult kreeklanna. Ka mina kuulun rõhutute hulka.»

      Ja haaranud Spartacuse hiiglasuure käe, surus ta seda armsa, võluva naeratuse saatel oma õrna ja tillukese käega.

      Jälle СКАЧАТЬ