Spartacus. Rafaello Giovagnoli

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ sulgpadjad, kaetud helesinisega kanditud valge siidiga –, mõne pingi, mille katteks oli täpselt samasugune riie, ja madala kallihinnalise hõbedast kummuti nelja väikese sahtliga, millel oli kujutatud Sulla neli võitu.

      Selles üksildases, vaikses, aroomidega täidetud ruumis lebas sel vaiksel öötunnil ilus Valeria kušetil, riietatud lumivalgesse villasesse siniste paeltega ääristatud tuunikasse.

      Tema olümposlikud õlad, nagu elevandiluust treitud käsivarred ja poolpaljas lumivalge rind olid kaetud mustade paksude hooletult vallandatud juustega. Küünarnukki padjale toetades hoidis ta pead väikese, lapsekäesuurukese lumivalge käe najal.

      Tema silmad olid pooleldi suletud, nägu liikumatu. Ta näis magavat: nähtavasti oli ta kaasa kistud nii magusate ja meeldivate mõtete keerisest, et ei märganud midagi enda ümber. Valeria ei liigutanud ennast kerge kahina juures, mida tekitas ukse avamine, kui Mirza Spartacuse sisse juhatas, ega pööranud pead, kui uks äramineva orjatari järel sulgus.

      Nägu kahvatu nagu parose marmor, hõõguvad silmad suunatud ilusale matroonile – nii seisis Spartacus mõnda aega vaikides ja liikumatult, süvenenud hardasse vaatlusse, mis äratas tema rinnas tormilise värina ja niisuguse tundmuste möllu, millist ta polnud veel iial läbi elanud.

      Nii möödus mõni hetk. Kui Valeria oleks sel ajal oma mõtetest ärganud, oleks ta selgesti kuulnud rudiaariuse katkendlikku ja erutatud hingamist. Äkki võpatas Sulla naine, nagu oleks keegi teda hüüdnud, nagu oleks talle teatatud, et Spartacus on siin. Ta tõusis istukile, pööras traaklase poole oma äkki õhetama löönud näo ja rahuldatult ohates ütles õrna häälega:

      «Ah! Sa oled siin?»

      Selle hääle kõla juures tõusis Spartacusele näkku leekiv puna; ta astus sammu Valeria poole, pani huuled kokku nagu selleks, et kõnelda, kuid suutis tuua kuuldavale ainult ebaselge ja arusaamatu heli.

      «Soosigu sind jumalad, vapper Spartacus!» ütles enesevalitsuse tagasi saanud Valeria armsa naeratusega. «Ja… ja… istu,» lisas ta juurde ühele pingile osutades.

      Seekord võttis Spartacus julguse kokku ja vastas, alles nõrga ja väriseva häälega:

      «Jumalad soosivad mind palju rohkem, kui ma olen ära teeninud, jumalik Valeria. Nad osutavad mulle sel hetkel ülimat armu, mis üldse võib surelikule osaks saada: nad annavad mulle sinu soosingu.»

      «Sa pole mitte ainult vapper,» kostis Valeria, kelle silmis välgatas rõõmuhelk, «vaid sa oled ka armastusväärne.»

      Seejärel küsis ta äkki kreeka keeles:

      «Omal maal olid sa, enne kui vangi langesid, üks oma rahva juhte, eks ole tõsi?»

      «Jah,» vastas Spartacus samuti kreeka keeles, mida ta kõneles kui mitte atika, siis igatahes aleksandria elegantsiga, «ma olin ühe kõige tugevama traakia suguharu juht Rhodope mägedes. Mul oli maja, suurearvulisi lamba- ja härjakarju ning üliviljakaid karjamaid. Ma olin rikas, võimas, õnnelik ja – usu mind, jumalik Valeria! – ma armastasin inimesi, olin nende vastu õiglane, armuline ja hea…»

      Ta peatus hetkeks ja jätkas seejärel sügava ohkega ning tugevast erutusest väriseval häälel:

      «Ja ma polnud barbar, polnud põlatud ja õnnetu gladiaator!»

      Valeriat valdas haletsustunne ja armuärevus, ning tõstes rudiaariusele silmad, milles säras hellitust ning õrnust, ütles ta:

      «Ma olen sageli ja kaua vestelnud sinu armsa Mirzaga, ma tunnen sinu harukordset vaprust; ja nüüd, kus ma sinuga kõnelen, näen ma selgesti, et põlastusväärne pole sa iial olnud, oma hariduselt, kasvatuselt ja kombeilt aga sarnaned sa pigem kreeklase kui barbariga.»

      Pole võimalik kirjeldada, missuguse mulje jätsid need õrna häälega lausutud sõnad Spartacusele; ta tundis, et ta silmad lähevad niiskeks, ja vastas katkeva häälega:

      «Oo, ole õnnistatud… nende armuliste sõnade eest… armulisim naistest, ja osutagu kõrged jumalad… sulle eelistust kõigi surelike ees, sest sa väärid seda täielikult, ja tehku nad sind õnnelikemaks kõigist inimestest.»

      Ka Valeria oli erutatud: see erutus avaldus tema ilmekate silmade kirglikus säras ja katkendlikus hingamises.

      Mis puutub Spartacusse, siis tema oli päris meeletu. Ta vaatas Valeriat vaimustatud, ustavate ja jumaldavate silmadega, ta kuulas tema meloodilist häält, mis näis talle Apollo harfi harmooniana, ta joobus tema leekivaist ja kirglikest silmist, mis näisid tõotavat sõnulseletamatuid armurõõme. Ja kui ta ei võinud uskuda ning tõepoolest ei uskunudki tõotust, mis elas neis silmis ja mida ta pidas erutatud kujutluse hallutsinatsiooniks, ei pööranud ta siiski hõõguva laava taoliselt välkuvat armunud pilku Valeria jumalikelt silmadelt.

      Spartacuse viimastele sõnadele järgnes kestev vaikus, mida segas ainult matrooni ja traaklase raske hingamine; nende südamete vahel oli tekkinud mingisugune ühtsete tunnete ja mõtete vool, mis pani mõlemad värisema ja hämmelduses vaikima.

      Valeria tegi esimesena katset vabaneda selle ohtliku vaikimise raskusest.

      «Kas ei võtaks sa nüüd, kus sa vaba oled, enda peale kuuekümnest gladiaatorist koosneva kooli juhatamise? Sulla tahab nad oma villas Cumaes gladiaatoritööks välja õpetada.»

      «Ma olen valmis tegema kõik, mis sa soovid, sest ma olen sinu ori ja täielikult sinu käsutuses,» vastas Spartacus vaevalt kuuldava häälega, suunanud Valeriale pilgu, mis väljendas õrnust ja piiritut ustavust.

      Mõnda aega vaatas Valeria vaikides teraselt Spartacust, siis tõusis ja sammus vankudes üle toa. Seejärel peatus ta rudiaariuse ees ja vaatas kaua sõnagi lausumata talle otsa. Viimaks ütles ta vaevalt kuuldavalt:

      «Spartacus, ole avameelne, ütle mulle: mis tegid sa mõned päevad tagasi, kui peitsid end selle maja portikuse varju?»

      Otsekui leek valgustas gladiaatori kahvatut nägu. Ta kummardas pea ega vastanud midagi, ainult tegi kaks korda asjatult katset tõsta nägu Valeria poole ja avada suud, et kõnelda. Iga kord segas teda häbi – häbi, mis valdas teda mõtte juures, et tema saladus polegi enam saladus ja et Valeria kindlasti naerab südames meeletu iha üle, mis kihutas põlatud gladiaatorit tõstma pilku ühe Rooma kauneima ja suursuguseima patriitslanna poole. Ta tundis oma häbistava ja ärateenimata seisundi kogu kibedust, needis endamisi sõda ja Rooma nurjatut võimsust. Ta värises häbi, meelehärmi ja raevu pärast.

      Valeria, kes ei mõistnud Spartacuse vaikimist, astus mõne hetke pärast sammu tema poole ja küsis temalt veel suurema õrnusega:

      «Ütle mulle… mis sa tegid?»

      Ilma pead tõstmata langes rudiaarius Valeria jalge ette ja sosistas:

      «Anna andeks!.. Anna andeks!.. Käsi oma vardjal mind vitstega peksta!.. Lase lüüa mind risti Sessoori väljal!.. Ma olen seda ära teeninud…»

      «Tõuse üles!.. Mis sul on?» ütles Valeria Spartacuse käest kinni haarates ja teda tõusma ergutades.

      «Aga ma vannun sulle, et ma jumaldasin sind, nagu jumaldatakse Venust, nagu jumaldatakse Junot…»

      «Aa…» hüüdis matroon rahuldusega. «Sa tulid selleks, et mind näha…»

      «Anna mulle andeks… Anna mulle andeks… Ma tulin sind hardalt imetlema.»

      «Tõuse üles, Spartacus, СКАЧАТЬ