Spartacus. Rafaello Giovagnoli

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ style="font-size:15px;">      «Oo, Spartacus, minu päästja, sa oled sündinud suurte tegude jaoks, niisugustest inimestest nagu sina saavad kangelased!»

      «Või märtrid,» sosistas Spartacus sügava kurbusega, lastes pea rinnale vajuda.

      Kõneldes olid mõlemad gladiaatorid hakanud liikuma välistrepi poole, mis viis basiilika portikusse.

      Vaevalt olid nad portikusse jõudnud, kui üks mees astus traaklase juurde ja ütles:

      «Noh, Spartacus, millal sa siis otsustad minu kooli tagasi tulla?»

      See oli lanista Actianus.

      «Neelaku Styx sind elusana!» hüüdis gladiaator, pöördudes vihaselt oma endise peremehe poole. «Millal jätad sa mu ometi rahule ja lõpetad minu tüütamise oma neetud palvetega?»

      «Aga ometi,» ütles Actianus magusa ja meelitava häälega, «ma tüütan sind sinu enda heaolu pärast: sinu tuleviku pärast muretsedes ma…»

      «Kuula mind, Actianus, ja pea minu sõnu hästi meeles. Ma pole poisike ega vaja hooldajat, ja isegi kui ma teda vajaksin, ei tahaks ma selleks iial sind. Pea meeles: ära satu minu teele, või – Rhodope Jupiteri, minu isade jumala nimel! – ma äigan rusikaga sinu vana palja peakolu pihta nii, et saadan su otse põrgusse, ja tulgu siis, mis tuleb.»

      Ja hetke pärast lisas ta juurde:

      «Ja sina tunned ju minu rusika jõudu, sest sa nägid, kuidas ma selle rusikaga läbi vommisin kümme sinu korsiklasest orja, kellele ma õpetasin gladiaatoritööd ja kes ühel ilusal päeval puumõõkadega mulle kõik korraga kallale tungisid!»

      Ja samal ajal kui lanista agaralt vabandust palus ja oma sõprustundeid kinnitas, lisas Spartacus juurde:

      «Mine siis ja ära edaspidi mu silma alla satu!»

      Jätnud Actianuse kohmetuna ja hämmeldununa maha, läksid mõlemad gladiaatorid üle foorumi Palatinuse suunas, Catuluse portikuse poole, kus Catilina oli määranud kokkusaamise Spartacusele.

      Catuluse maja oli Roomas üks kõige toredamaid ja kaunimaid. Maja ees asetsev suurepärane portikus oli kaunistatud kimbritelt võetud sõjasaagiga ja pronkshärjaga, mille ees need Rooma vaenlased vandetõotust andsid. See oli roomlannade kohtumispaik, kus nad tavaliselt jalutasid ja võimlemisharjutusi tegid; seepärast tulid siia kokku ka elegantse noorsoo esindajad, patriitsid ja ratsanikud, et vaadelda ja imetleda Quirinuse kauneid tütreid.

      Kui mõlemad gladiaatorid Catuluse portikuse juurde jõudsid, seisis selle ümber müürina inimesi, vahtides naisi, keda sel päeval oli kogunenud siia rohkem kui tavaliselt, sest väljas sadas lumelörtsi.

      Tõepoolest, imeilusat ja veetlevat vaatepilti pakkusid sätendavalt valged kaunijoonelised käed ja olümposlikud õlad keset kulla, pärlite, kalliskivide, jaspise ja rubiinide sära ning keset peenimast villasest ning kergeist riideist peplumite, pallade, stoolade ja tuunikate lõputut värvide mitmekesisust.

      Siin hiilgas iluga Aurelia Orestilla, Catilina armuke, ja ehkki noor, siiski majesteetlikult ilus Sempronia, kellele oli määratud saada hiljem oma kõrgete hingeomaduste ja haruldase mõistuse tõttu Kuulsa hüüdnimi ja seejärel surra, võideldes nagu vapraim sõdur Catilina kõrval lahingus Pistoria all. Siin olid ka Caesari ema Aurelia, Sulla naine Valeria, Vesta neitsi Licinia ja sadu teisi matroone ning neiusid, kes kuulusid Rooma kõige väljapaistvamaisse perekondadesse.

      Suurepärases ja üliavaras portikuses kiikusid mõned neist patriitsineidudest kiikedel; teised lõbustasid end läheduses pallimänguga – see oli mõlemast soost, igasuguse vanuse ja seisundiga roomlaste hulgas levinuim ja armastatuim mäng.

      Spartacus ja Crixus peatusid veidi tagapool patriitside ja ratsanike salka, nagu oli kohane nende seisundis inimestele, ja hakkasid silmadega otsima Ludus Sergius Catilinat. Nad nägid teda seismas ühe samba kõrval koos Quintus Curioga, kelle läbi hiljem avastati Catilina vandenõu, ja noore Lucius Calpumlus Bestiaga, kes oli rahvatribuuniks selle vandenõu aastal.

      Püüdes mitte tõugata siia kogunenud suursuguseid inimesi, lähenesid mõlemad gladiaatorid vähehaaval hirmsale patriitsile, kes sarkastiliselt naeratades kõneles sel hetkel oma sõpradele:

      «Ma tahaksin kuidagi tuttavaks saada Vesta neitsi Liciniaga, kellele see paks Marcus Crassus jagab nii õrnu hellitusi, ja jutustada talle Crassuse armastusest Eutybise vastu.»

      «Jah, jah,» ütles Lucius Bestia, «ja ütle talle, et Marcus Crassus kinkis Eutybisele kakssada tuhat sestertsi.»

      «Marcus Crassus annab naisele kakssada tuhat sestertsi!..» hüüdis Catilina. «See on ju veel imelikum kui ime Ariminumis, kus, nagu jutustatakse, olevat kukk hakanud kõnelema inimkeeli.»

      «See on imelik vahest ehk ainult sellepärast, et ta on muinasjutuliselt ihne,» tähendas Quintus Curio. «Marcus Crassusele pole ju kakssada tuhat sestertsi mitte rohkem kui üks terake võrreldes heleda Tiberi kogu liivaga.»

      «Tal on õigus,» ütles Lucius Bestia silmi pärani ajades, ahnusilme näol. «Mis on see Marcus Crassusele, kel on üle seitsme tuhande talendi!..»

      «See tähendab – üle poolteise biljoni sestertsi?..»

      «Summa, mis näiks ebatõenäoline, kui poleks teada, et ta on tõesti olemas!»

      «Vaat mil viisil meie nii hästi valitsetavas vabariigis,» ütles Catilina kibedusega, «avaneb alatu hingega ja keskpärase mõistusega inimesel lai tee kuulsusele ning aule. Mind aga, kes ma tunnen endas jõudu ja võimeid viia edukalt lõpule mistahes sõda, pole iial tahetud väeülemaks nimetada, sest ma olen vaene ja võlgadega koormatud. Kui Crassusel tuleb homme auahne soov saada määratud kuhugi provintsi, kus on tarvis teha mõni sõjaretk, saavutab ta selle viivitamatult, just sellepärast, et ta on niivõrd rikas, et võib ära osta mitte ainult õnnetu ja näljase lihtrahva, vaid ka ahne ja rikka senati.»

      «Ja mõtelda ainult,» lisas Quintus Curio juurde, «kui räpane oli selle ääretu rikkuse allikas!»

      «Muidugi,» segas end jutu sekka noor Bestia, «sest kuidas ta selle saavutas! Ta ostis kõige madalama hinna eest kokku varandusi, mis Sulla oli konfiskeerinud proskriptsioonide ohvreilt. Ta laenas raha välja määratu kõrgete protsentidega. Ta ostis umbes viissada orja – arhitekte ja müürseppi, ja need ehitasid loendamatu hulga maju tühjadel kruntidel, mis ta oli saanud endale poolmuidu: seal olid kunagi seisnud lihtrahva elamud, mis sagedastes tulekahjudes olid maha põlenud…»

      «Nii et nüüd,» katkestas teda Catilina, «kuulub pool Rooma majadest temale.»

      «Ja kas see kõik on õiglane?» küsis Bestia ägedalt. «On see aus?»

      «See on mugav,» ütles Catilina mõru naeratusega. «Ja kas see tõesti jääb alatiseks nii?» hüüdis Quintus Curio.

      «Ei tohiks küll jääda,» pomises Catilina, «aga kes võib teada, mis on kirjutatud saatuse vääramatuis raamatuis?»

      «Soovida tähendab võida,» vastas talle Bestia. «Kui Roomas elavast neljasaja kuuekümne kolmest tuhandest kodanikust neljasaja kolmekümne kolmel tuhandel pole küllalt raha, et kõhtu täis süüa, ega küllalt maad, kus nende väsinud kondid võiksid puhata, siis leidub julge mees, kes neile selgeks teeb, et ülejäänud kolmekümne tuhande kodaniku poolt kokkukuhjatud varandused on omandatud ülekohtuselt ja nende valdamine on ebaseaduslik. Siis saad sa näha, Catilina, kas õnnetud leiavad viisi, kuidas näidata oma jõudu СКАЧАТЬ