Spartacus. Rafaello Giovagnoli

Чтение книги онлайн.

      «Kaltsakad toogades, vaat kes me oleme!..»

      «Tsensuseta purpurikandjad!»

      «Rõhutud ja kerjused, kellel pole kohta rikka Rooma vabariigi peol!»

      «Surm liigkasuvõtjaile ja pankureile!»

      «Põrgusse kõik kaheteistkümne tahvli seadused!»

      «Ja preetori edikt!..»

      «Erebusesse isavõim!»

      «Löögu Jupiter Müristaja kõikvõimas välk senatisse ja muutku ta tuhaks!»

      «Aga las Jupiter teatab mulle seda ette, nii et ma võiksin sel päeval puududa!» pomises täiesti purju jäänud Curio.

      Naerupahvak järgnes sellele joomari targale märkusele ja tegi lõpu needustele ning sõimule.

      Sel hetkel lähenes söögiruumi astunud ori majaperemehele ja sosistas talle mõne sõna kõrva.

      «Aa, põrgu jumalate nimel!..» hüüdis Catilina valju häälega ja rõõmsal ilmel.

      «Viimaks ometi! Juhatage ta kohe koos tema kaasatoodud varjuga sisse.»

      Ori kummardas ja tahtis juba minema hakata, aga Catilina hoidis teda tagasi ja lisas: «Osutage neile täielikku aupaklikkust. Peske neil jalgu, hõõruge neid võietega ja andke neile söögirõivad ning pärjad.»

      Ori kummardas uuesti ja väljus.

      Seejärel hüüdis Catilina trikliiniumiteenrile:

      «Epaphorus, puhasta kohe laud pidusöögi jäänustest ja aseta kaks pinki auaseme vastu kahe sõbra jaoks, keda ma ootan; tee see tuba tühjaks miimidest, muusikantidest ja orjadest ning sea vahepeal kõrvaltoas kõik korda lõbusa, mõnusa ja pika peo jaoks.»

      Sel ajal kui söögituba kraamiti, jõid külalised vaikides viiekümneaastast falerni veini, mis vahutas hõbepeekreis, ja ootasid kannatamatuse ning varjamatu uudishimuga saabunute ilmumist. Need astusid varsti sisse orja saatel, riietatud valgeisse söögitoogadesse, peas roosipärjad.

      Need olid Spartacus ja Crixus.

      «Kaitsku jumalad seda maja ja tema üllaid külalisi!» ütles Spartacus tuppa astudes.

      «Tervitus kõigile!» lisas juurde Crixus.

      «Au ja kuulsus sinule, ülivapper Spartacus, ja sinu sõbrale!» vastas Catilina, kes oli tõusnud ning rudiaariusele ja gladiaatorile vastu astunud. Ta võttis Spartacusel käest kinni ja juhatas ta asemele, millel oli varem ise lebanud. Pannud Crixuse istuma ühele nüüdsama auastme vastu paigutatud pinkidest, võttis Catilina istet teisel pingil tema kõrval.

      «Niisiis, Spartacus, sa ei soovinud veeta seda õhtut minu lauas ühes suursuguste ja vaprate noormeestega?» – ja seejuures osutas ta külalistele.

      «Ei soovinud? Ma ei saanud, Catilina, ja ma teatasin sulle sellest ette, kui ainult sinu ostiaarius korralikult täitis temale minu poolt antud ülesande.»

      «Jah, mulle teatati sellest, et sa ei saa tulla minu juurde õhtusöögile…»

      «Ja sa ei teadnud põhjust, mida ma ei võinud avaldada, sest ei olnud kindel ostiaariuse tagasihoidlikkuses. Mul oli tarvis minna ühte trahterisse, mida külastavad gladiaatorid, ja kohata seal inimesi, kellel on suur mõju neile õnnetuile.»

      «Niisiis,» küsis äkki pisut pilkaval toonil Lucius Bestia, «niisiis, meie, gladiaatorid, mõtleme oma vabanemisele, arutleme oma õiguste üle ja valmistume kaitsma neid õigusi, mõõk käes?»

      Spartacus punastas, lõi rusikaga lauale, tõusis ägedalt püsti ning hüüdis:

      «Jah, muidugi, kõigi Jupiteri välkude nimel, kui aga…»

      Äkki katkestas ta oma kõne, talitses end ja jätkas tooni muutes rahulikult:

      «Kui aga kõrged jumalad ja teie, suursugused patriitsid, selleks nõusoleku annate, siis haarame meie relvad rõhutute vabaduse nimel!»

      «See gladiaator möirgab nagu härg,» pomises Curio, kes oli jäänud tukkuma ja laskis langeda oma palja pea kord paremale, kord vasakule õlale.

      «Niisugune kõrkus sobib diktaator Lucius Cornelius Sulla Õnnelikule,» lisas Gaius Antonius.

      Catilina, kes nägi ette, milleni selle kõneluse võivad viia külaliste pilked, tõusis kohalt ja ütles nii:

      «Teile, suursugused rooma patriitsid, kellelt ebasoodus saatus on võtnud selle, milleks teil teie hingede ülluse poolest on täielik õigus – vabaduse, võimu ja rikkuse; teile, vooruslikud ja mehised, teile, kelle ülivapraid hingi ma tunnen; teile, minu ustavad ja ausad sõbrad, esitlen ma seda vahvaimat rudiaariust Spartacust, kes oma keha jõult ja oma hinge vastupidavuselt oleks täiesti väärt olnud sündima mitte traaklasena, vaid rooma kodanikuna ja patriitsina. Meie leegionides võideldes tõendas ta oma vahvust, teenides ära aupärja ja dekaani auastme…»

      «Mis ei takistanud teda deserteerimast meie sõjaväest esimesel temale soodsal juhusel,» katkestas Lucius Bestia.

      «Noh, ja mis siis!» vastas Catilina kiiresti ja ikka enam innustudes. «Kas panete temale süüks, et ta jättis maha meid, kes me võitlesime tema kodumaa vastu, jättis maha selleks, et kaitsta oma isamaad, omakseid, oma kodukollet? Kes teist, kui te oleksite sattunud vangi Mithridatese kätte ja arvatud tema sõjaväkke, poleks Rooma kotka esimesel ilmumisel pidanud oma kohuseks maha jätta barbari vihatud lipud ja tagasi minna oma kaaskodanike lippude alla?»

      Nende sõnade järel kostis nõusoleku- ja heakskiidupominat ja kuulajate soodsat meeleolu kasutades jätkas Catilina:

      «Nüüd nägime kõik, mina, teie ja kogu Rooma, kuidas see ülitugev mees, võideldes tsirkuses vahvasti, pani toime vägitegusid, mis on väärt mitte gladiaatorit, vaid andekat väejuhti. Ja see oma seisundist ning oma õnnetust saatusest kõrgemal seisev mees võttis juba mitme aasta eest mõttesse ühe raske, ohtliku, ent õilsa ürituse: ta moodustas salajase vandenõu gladiaatorite keskel. Ta sidus nad pühaliku vandetõotusega ja kavatseb kindlaksmääratud päeval alustada nendega ülestõusu neile piinu ja surma toova türannia vastu ja viia nad vabadena tagasi igaühe oma kodumaale.»

      Catilina vaikis veidi aega ja jätkas pärast lühikest pausi:

      «Kas mitte sedasama ei kavatse juba ammu teie ja mina? Mida nõuavad gladiaatorid peale vabaduse? Mida nõuame meie? Mille vastu tahame meie üles tõusta, kui mitte sellesama oligarhia vastu? Sest sellest ajast peale, kui vabariik oligarhide meelevalla alla sattus, maksavad kuningad, tetrarhid ja rahvad andamit neile ja ainult neile, sellal kui teised vaprad kodanikud – suursugused ja lihtsad – muutuvad ühiskonna põhjakihiks, õnnetuiks, rõhutuiks, väärituiks ja põlatuiks.»

      Noorte patriitside hulgas kuuldus nurinat ja nende silmis lõi välkuma viha, vaen ja kättemaksuiha.

      Catilina jätkas:

      «Meie kodudes valitseb vaesus, väljaspool kodusid aga võlad; olevik on kurb, tulevik veel halvem. Milleks virelda niiviisi? Kas pole meil aeg ärgata?..»

      «Ärgakem siis!» ütles kähiseval häälel tukkuv Curio, kes oli kuulnud Catilina viimaseid sõnu, kuid polnud sugugi taibanud nende mõtet, ja СКАЧАТЬ