Spartacus. Rafaello Giovagnoli

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Minos ja mõistku sinu üle kohut sinu teenete järgi, neetud hernehirmutis täis rappa ja veini!» kisendas Catilina, käsi rusikasse pigistades ja lihtsameelset joomarit needes.

      «Ole vait ja maga, va koletis!» karjus Bestia ning tõukas Curiot nii, et see asemel täies pikkuses siruli vajus.

      Catilina jõi aeglaselt mõne lonksu falerni veini ja jätkas pärast lühikest vaikimist:

      «Ja nüüd siis, lugupeetud kodanikud, kutsusin ma teid siia kokku selleks, et ühiselt arutada, kas meil on kasulik tõmmata oma ettevõttesse kaasa Spartacust ja tema gladiaatoreid. Kui meie üksinda alustame ülestõusu oligarhide ja senati vastu, kes hoiavad enda käes kõrgemat võimu, riigikassat ja ähvardavaid leegione, siis ei saavuta me muidugi midagi ja meil tuleb niikuinii otsida abi nendelt, keda õigusega võib pidada kohaseks selle ettevõtte jaoks. Kõigest ilmaolijate sõda nende vastu, kellel on kõik, orjade sõda isandate vastu, rõhutute sõda rõhujate vastu peab olema ka meie asjaks. Ja miks ei peaks me tõmbama sellesse ettevõttesse kaasa ka gladiaatoreid, miks ei peaks me võtma neid oma juhtimise alla ja sisse viima Rooma leegionidesse? Ma ei suuda seda kuidagi mõista. Veenge mind vastupidises, ja me lükkame oma plaani edasi paremate aegadeni.»

      Segane nurin kostis pärast Catilina sõnu, mis kõige järgi otsustades kohalviibijate enamikule ei meeldinud. Spartacus, kes oli majaperemehe kõne kestel teraselt jälginud koosolijate meeleolu, hakkas rääkima rahuliku häälega, ehkki tema nägu oli muutunud kahvatuks:

      «Et talitada sinu meele järgi, Catilina – sest sa oled inimene, kellest ma väga lugu pean –, otsustasin ma siia tulla, ehkki ei lootnud, et sinu sõnad võiksid veenda neid suursuguseid patriitse. Luba siis mulle ja lubagu mulle sinu kõrgeaulised sõbrad kõnelda otsekoheselt ja avada teie ees oma hinge. Teid, kõrge päritoluga vabu kodanikke, hoiab riigiasjade juhtimisest eemale ja jätab teid ilma rikkusest oligarhide kast, kes on vaenulik rahvale, julgeile ja edumeelseile meestele ning kelle võim enam kui saja aasta kestel tõukab Roomat tülide ja mässude keerisesse. Seepärast seisab teie jaoks ülestõusu eesmärk selles, et praegune senat kõrvale heita ja asendada maksvad seadused teistega, mis oleksid õiglasemad rahvale ja ühtlaselt jagaksid rikkusi ja õigusi, selles, et asendada senaatorid teie ringkonda kuuluvate inimestega. Kuid teile nagu praegustelegi valitsejatele jääksid teisel pool Alpe ja üle mere asuvad rahvad endiselt barbareiks ja teie tahaksite, et nad kõik oleksid Rooma riigi ikke all ja maksaksid teile andamit, tahaksite, et teie majad oleksid täis orje ja et amfiteatreis nagu praegugi korraldataks veriste gladiaatorivõitluste vaatemänge; see oleks teile puhkuseks raskeist riiklikest muredest, mis teil kui võitjail tuleks homme enda peale võtta. Midagi muud ei või teie soovida ja lühidalt öeldes seisab teie jaoks küsimus selles, et ise praeguste valitsejate kohale asuda.

      Meile, õnnetuile gladiaatoreile, aga seisab asi hoopis muus. Kõigist põlatud, ilma vabaduse ja isamaata, mõistetud võitlema ja tapma üksteist teiste lõbustamiseks, me otsime vabadust, kuid täielikku ja täiuslikku, me tahame tagasi võita oma isamaa ja oma kodud, ja selletõttu ei pea me üles tõusma mitte ainult praeguste valitsejate, vaid ka nende vastu, kes tulevad nende asemele, olgu nende nimed siis Sulla või Catilina, Cethegus või Pompeius, Lentulus või Crassus.

      Teisest küljest, kas meie, gladiaatorid, võime loota võidule, kui me oleme jäetud iseenda hoolde, oleme üksi üles tõusnud Rooma hirmsa ja võitmatu võimu vastu? Ei, võit on võimatu ja võimatuks muutub ka ettevõte ise. Seni kui ma lootsin, et sina, Catilina, ja sinu sõbrad võivad ausalt hakata meie juhtideks, seni kui ma võisin oletada, et konsuli auastmes inimesed ja patriitsid asuvad gladiaatorite leegionide etteotsa ja annavad sõjaväele oma väärikuse ja nime, elustasin ma paljude oma õnnetuskaaslaste lootusi omaenda lootuste kirega; aga nüüd, kus ma näen, et teie kasvatusest tulenevad eelarvamused iial ei luba teil meie juhtideks olla, olen ma jõudnud kindlale otsusele, et võimatu on meie ettevõte, millest ma unistasin, mida hellitasin oma sügavaimas hingepõhjas ja millest ma end nüüd ääretu kahetsustundega lõplikult lahti ütlen nagu kujutletamatust meeletusest.

      Kas võiks teisiti nimetada meie ülestõusu, isegi kui me saaksime kaasa tõmmata viis või kümme tuhat inimest? Missugune autoriteet oleks näiteks minul või teistel minu klassist, missugune tähtsus, missugune prestiiž? Viieteistkümne päevaga löödaks meie kaks leegioni puruks, nagu juhtus kakskümmend aastat tagasi nende tuhandete gladiaatoritega, keda üks Minuciuse- või Veciuse-nimeline vapper rooma ratsanik kogus kokku Capua all.»

      Raske on edasi anda muljet, mille jättis Spartacuse kõne, kes oli ju külaliste arvates barbar ja seejuures põlatuim. Ühed panid imeks tema kõneosavust, teised tema mõtete üllust, kolmandad tema poliitiliste ideede sügavust, üldiselt aga olid kõik üpris rahuldatud, sest et ta Rooma nime kõikvõimsuse vastu nii suurt lugupidamist oli väljendanud. Ja roomlaste rahuldatud enesearmastus, mida endine ori oli nii osavasti kõditanud, avaldus üldistes, mehisele traaklasele avalikult jagatavais kiitustes; kõik, alates Lucius Bestiaga, pakkusid talle kaitset ja sõprust.

      Küsimuse arutamine kestis veel kaua. Avaldati palju kõige mitmekesisemaid arvamusi, ja lõpuks otsustati ettevõte edasi lükata paremate aegadeni: oodata ajalt head nõu, Fortunalt aga julge plaani jaoks soodsamat juhust.

      Spartacus pakkus oma käsi ja väheste temasse uskuvate ja temast lugupidavate gladiaatorite käsi – ta rõhutas muuseas kogu aeg sõna «vähesed» – Catilina ja tema sõprade käsutusse. Pärast seda kui tema ja Crixus olid tühjendanud sõprusekarika, mida lasti ringi käia ja millesse külalised viskasid roosi õielehti pärgade küljest, jättis ta majaperemehega ja tema sõpradega hüvasti ning lahkus ühes Crixusega patriitsi majast.

      Tänavale jõudnud, seadsid nad sammud Sulla maja poole.

      Crixus katkestas esimesena vaikimise.

      «Sa seletad mulle, ma loodan…»

      «Vaiki, Herculese nimel!» ütles Spartacus teda katkestades poolvaljusti. «Hiljem saad sa kõik teada.»

      Nad läksid vaikides edasi ja käisid niiviisi ära üle kolmesaja sammu. Esimesena hakkas kõnelema rudiaarius. Ta pöördus gallialase poole, vaatas ringi ja ütles tasakesi:

      «Seal oli liiga palju inimesi, mitte kõik nad pole meie poolt ja mitte kõigi mõistus polnud selge. Neid noorukeid ei võinud usaldada. Sa kuulsid – nende jaoks on meie vandenõu likvideeritud, peab kaduma nagu haige aju sonimine. Sina mine kohe tagasi Actianuse gladiaatorite kooli ja vaheta meie parool, tervitused ja salajane märk käepigistusel. Parooliks saab «valgus ja vabadus» asemel «püsivus ja võit». Märgiks pole edaspidi mitte enam kolm lühikest üksteisele järgnevat käepigistust, vaid parema käe esimese sõrme kolm lühikest vajutust teise parema käe peopesale.»

      Ja Spartacus võttis Crixuse parema käe ning vajutas kolm korda esimese sõrmega tema peopesale, öeldes:

      «Vaat nii. Kas said aru?»

      «Sain aru,» vastas Crixus.

      «Ja nüüd mine, ära kaota aega; tee nii, et iga lüli ülem teataks sellest oma viiele gladiaatorile. Seleta neile, et meie vandenõu ähvardas avalikukstuleku oht ja et igaüks, kes lausub endise parooli ja tarvitab endisi märke, riskeerib meie ettevõtte nurjaajamisega ja sunnib meid lõplikult loobuma katsestki teha teoks meie ohtlik kavatsus. Homme varahommikul saame kokku Julius Rabetiuse koolis.»

      Spartacus surus Crixuse kätt ja hakkas kiirel sammul Sulla maja poole minema. Ta koputas uksele; ta lasti sisse ja juhatati eesruumist väikesse toakesse, kus elas tema õde Mirza. Neiule, kes oli võitnud oma emanda täieliku poolehoiu, oli antud juba väga tähtis töö: ta juhatas Valeria tualetti.

      Ärevuses ootas ta venda, ja niipea kui nägi teda oma tuppa astuvat, sööstis tema juurde, põimis käed tema kaela ümber ja kattis ta näo suudlustega.

СКАЧАТЬ