Põhjalaste raev: viikingite maailma lugu. Philip Parker

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ sellest alates […] kutsuti mind Karvaspüksiks; lõin halja terase maarõnga sisse.” Lõpuks, kui mürk hakkas võimust võtma, tõi Ragnar kuuldavale viimased prohvetlikud sõnad: „Kuis põrsad hakkavad ruigama, kui saavad teada, et kult on kimpus!”

      Pannud Yorkis võimule nukuvalitseja Egberti,120 ründasid viikingid 868. aastal Merciat ja vallutasid Nottinghami, kuid ei suutnud siiski otsustavalt lüüa kuningas Burgredi. Siis pöördusid nad aastaks Yorki tagasi, ründasid aga 870. aastal Ida-Angliat ja tapsid kuningas Edmundi. „Anglosaksi kroonika” piirdub lühikese märkusega, et Ivari vägi „saavutas võidu ja tappis kuninga ja vallutas kogu maa”,121 kuid Edmundi ümber tekkis peagi märtrikultus ja X sajandi lõpust pärit „Passio Sancti Eadmundi”122 lisas mitmeid võikaid üksikasju. Selle järgi olevat Edmund algul pääsenud Ivari küüsist, aga kui talle pakuti võimalust alistuda, olevat ta sellega nõus olnud ainult juhul, kui Ivar laseb end ristida. Edmund võeti kinni ja et ta aina nõudis Ivari ristimist, seoti puu külge ning vihased viikingid kasutasid teda vibulaskmise harjutamisel märklauana. Ta pea raiuti maha ja visati minema. Legendi kohaselt ilmunud suur hunt, kes valvas kohta, kuhu pea oli heidetud, ja ulgus „Hic, hic” („Siin, siin”), mis aitas kuninga säilmete otsijail selle üles leida. Kui Ida-Anglia elanikud olid taas Edmundi keha kaks osa kokku pannud, olevat pea imetabaselt ühendunud taas ülejäänud kehaga, nii et Bury kloostrisse sai maha matta juba terve surnukeha.

      Northumbria ja Ida-Anglia vallutamise järel pöördus Suure Paganaväe tähelepanu Wessexile, mida rünnati 870. aasta suve lõpul. Micel here oli sedakorda natuke väiksem, sest Ivar oli lahkunud põhiväe juurest, võttes kõigepealt suuna Inglismaa põhjaossa, kus ta ründas Strathclyde’i kuningriigi pealinna Alt Cluti (ehk Dumbartoni kindlust). Neli kuud väldanud piiramise järel kindlus langes – sellest hoobist Strathclyde enam ei toibunudki – ning Ivar ja Olaf sõitsid kahesaja vange ja röövsaaki pilgeni täis laevaga Dublinisse. Samal ajal Wessexis järgnes väiksemale kokkupõrkele Englefieldi all viikingite otsustav võit Readingi lahingus 4. jaanuaril 871. Neli päeva hiljem kogunes Ashdownis Wessexi maakaitsevägi (fyrd), mis püüdis peatada põhjalaste jõudmise Thamesi ületuskohta Wallingfordis. Halfdani ja viikingite uue juhi Bagsecgi vastu astuvat väge juhtisid Wessexi kuningas Æthelred (865–871) ja tema noorem vend Alfred.

      Ashdowni lahing oleks peaaegu kaasa toonud Alfredi hukkumise juba noore mehena, sest Æthelred jäi hiljaks (väidetavalt palvetamise tõttu). Kui viikingid üritasid haarata küljelt tema niigi väikese ulatusega kilbimüüri, alustas Alfred oma meestega enneaegset rünnakut, milles ta oleks kergesti võinud alla jääda, kui vend poleks õigel ajal appi jõudnud. Lahing möllas selle keskmesse sattunud viirpuu ümber, aga lõpuks suruti viikingid tagasi ja kui langes Bagsecg, hakkasid põhjalased põgenema. Järgnenud tapatalgute kohta nendib „Anglosaksi kroonika” napisõnaliselt, et „mõlemad vaenlase väed löödi põgenema ja tuhanded tapeti”.123 Halfdan, kes oli lahingumöllus kaotanud viis jarli, taganes Readingi alla, kuid suutis peagi end koguda ning andis anglosaksidele valusaid hoope Basingi ja Meretuni all.124

      Ashdown oli Alfredi esimene suurem lahing, tähistades seitsmeaastase perioodi algust, mis kinnistasid müüdi temast kui Inglismaa ühest vapraimast kaitsjast. Sellele aitas kaasa seegi, et temast sai õige pea tõeline juht: 15. aprillil astus ta pärast Æthelredi surma troonile (on selgusetu, kas Æthelred oli saanud haavata mõnes lahingus või suri loomulikel põhjustel). Uus kuningas seisis silmitsi potentsiaalse ohuga, mida kujutasid senise kuninga noored pojad Æthelhelm ja Æthelwold, kuid nähtavasti ei olnud parajasti kellelgi tahtmist dünastilist tüli üles võtta. Siiski võis Alfredi võimuletulek kohata teatavat vastupanu, sest elulookirjutaja Asser piirdub sedastamisega, et „ta võttis enda kätte kogu riigi valitsemise”, ei kõnele aga kroonimisest kuningaks.125

      Selleks ajaks oli Inglismaale saabunud järgmine rühm viikingeid, keda „Anglosaksi kroonika” nimetab Suureks Suveväeks. See liitus Readingis Halfdani väega ning ühinenud vägi lõi Wessexi uut kuningat Wiltshire’is Wiltoni all. Et Alfredi võim ähvardas seeläbi õige üürikeseks jääda, polnud tal palju valikuid: ta maksis Halfdanile suure andami, et see Wessexist taanduks. Leevendus oli aga ainult ajutine, ehkki andis Alfredile aega koguda väge uueks vältimatuks kokkupõrkeks. Vahepeal suundus viikingite vägi maha suruma vastuhakku Northumbrias, kus nad kihutasid Yorkist minema kuningas Egberti ja peapiiskop Wulfhere. Alles sügisel suundus vägi taas lõunasse ja ründas Merciat, mille valitseja Burgred oli sunnitud tunnistama, et tema poliitika maksta aina suuremat andamit oli kõigest näidanud nõrkust ja muutnud riigi veel ahvatlevamaks sihtmärgiks.

      873. aasta lõpul jõudis viikingite vägi Mercia kuningate usukeskuse Reptoni alla, kuhu nad jäid talvituma. Burgred ei suutnud neist lahti saada ja tema toetus haihtus. Rusutud mees võttis ette palverännaku Rooma,126 sisuliselt öeldes troonist lahti, mille järel võidukas Guthrum tõstis võimule igati kuuleka „narri kuninga taani” Ceolwulfi.

      Tõendeid viikingite väe viibimisest Reptonis pakub ligemale 1,5 hektari suurune D-tähe kujuline muldkindlustus, mille nad püstitasid oma talilaagri tarbeks. Selle sisse jäi sakside matusekabel (mida varem olid kasutanud Mercia valitsejad), kus umbes 260 peamiselt meessoost isiku luustikud olid tihedalt paigutatud ümber kõrge staatusega isiku matuse ning seejärel kaetud mulla ja kiviklibuga. Mõne luustiku analüüs radiosüsiniku meetodiga näitas, et need on pärit aastatest 700–750, nii et nad võivad olla kabeli juures paiknenud kloostri asukad, kes kaevati välja ja maeti ümber. See aga, et 45 % maetud meestest on jälgi lõikehaavadest peas, osutab sellele, et nad surid vägivalla läbi, arvatavasti lahingus, ning seos vaieldamatult viikingite kindlustusega teeb väga usutavaks, et tegu on Suure Suveväe sõjakäigul surma saanud meestega. Kes oli tähtis pealik, kelle ümber mehed maeti, pole teada, aga usutavasti ei olnud ta siiski üheksa jalga (umbes 275 cm) pikk, nagu teatas tööline Thomas Walker, kes avastas säilmed 1686. aastal. Walker andis hiiglase luustiku juurde kuulunud kolba kohaliku kooli juhatajale Bowersile, kuid kahjuks on see kaotsi läinud.127

      Oht Wessexile vähenes veelgi, kui Suur Vägi jagunes kaheks ning Halfdan viis oma mehed Northumbriasse. Rüüstanud Carlisle’i, Hexhami ja taas õnnetut Lindisfarne’i kloostrit, olevat viikingid 876. aastal „jaganud ära Northumbria maad ja hakanud neid ise kündma ja end toitma”.128 See oli äärmiselt oluline murdepunkt: siit algas viikingite tegelik asumine Inglismaale. Halfdanil siiski polnud talupidamise vastu suuremat huvi ja ta võttis 877. aastal ette sõjakäigu Iirimaale, kus sai saare kirdeosas Strangford Loughi lahingus surma.129

      Suure väe teine osa, mida juhtis nüüd Guthrum, suundus 875. aastal Cambridge’i valmistuma Wessexi uueks ründamiseks. Sama aasta sügisel tungiski vägi Alfredi valdustesse ja jõudis Dorsetis Warehami alla, enne kui kohtas vähegi tõsisemat vastupanu. Ehkki seal sattus Guthrum läänesakside piiramisrõngasse, oli oht, mida kujutas ida poole liikuv 120 alusest koosnev viikingite lisavägi, piisavalt suur, et Alfred lubas vastasel piiramisrõngast lahkuda vandetõotuse eest, mille põhjalaste pealik andis kullast püha käevõru nimel. Nii pääsesid viikingid Alfredi lõksust.

      Guthrum ei tundnud sugugi, et püha paganlik reliikvia seoks teda tugevamini kui kristliku reliikvia nimel antud tõotused, nii et ta liikus kiiresti Exeteri, lootes seal kohata lisavägedega laevastikku. Viikingite ebaõnneks oli laevastik Swanage’i lähedal sattunud tiheda udu kätte ning kuni 3600 meest oli surma saanud. Vagaduse ja tõotustest kinnipidamise asemel pigem kurja saatust manades oli Guthrum nüüd nõus uue lepingu tingimustega ja lahkus 877. aasta sügisel Wessexist. Seejärel jagasid viikingid Ceolwulfi suureks meelepahaks, aga kahtlemata Alfredi rõõmuks СКАЧАТЬ