Põhjalaste raev: viikingite maailma lugu. Philip Parker

Чтение книги онлайн.

      Guthrum oli sel ajal püsinud laagris Gloucesteri lähedal, oodates võimalust taas Wessexit rünnata. Alfred oli fyrd’i talveks laiali saatnud ja kui ta pidas parasjagu jõule Chippenhamis, uskudes arvatavasti, et järgmise kevadeni ei ähvarda teda midagi, ületasid viikingid piiri. Nõndanimetatud kaheteistkümnendal ööl131 jõudis Guthrum Chippenhami, kus aga avastas, et oodatud saak, sealhulgas kõik kuningliku nõukogu tähtsamad mehed, olid minema lipsanud. „Anglosaksi kroonika” teatab: „Vaenlase vägi hiilis salaja Chippenhami alla ja hõivas läänesakside maa ja asus sinna elama ja ajas suure osa inimesi üle mere ja alistas enamiku ülejäänutest ja inimesed andsid end nende võimu alla, välja arvatud kuningas Alfred. Ta liikus raskusi taludes väikese väega metsa- ja sookindluste vahel.”132

      Alfred oli muutunud omaenda maal põgenikuks. Elulookirjutaja Asser räägib, et Alfred elas „ärevat elu Somerseti metsades, taludes suuri kannatusi, sest tal puudus kõik, mida oli heaks eluks vaja, peale selle, mida ta võis hankida avalikult või salaja sagedastel väljasööstudel paganate või isegi kristlaste käest, kes olid andnud ennast paganate võimu alla”.133 Lihavõtete paiku võis põgenikust kuningas liikuda veel ainult Somerset Levelsi soisel rannikualal Athelney ümbruses ja tundus, et temast saab vaid tilluke ääremärkus viikingite Inglismaa vallutamise loos.

      Alfredil oli küllaga aega oma raske saatuse üle järele mõelda. Just sellest perioodist on pärit kuulus lugu talunaise kookide küpsetamisest. Kuningas olevat leidnud varjupaika vaese lehmakarjuse hütis, kelle naine palus tal valvata koldes küpsevate kookide järele. Jäänud sügavalt mõttesse oma kurva saatuse üle, ei pannud kuningas tähelegi, kuidas koogid ära kõrbesid, mis tõi kaasa perenaise raevuka tänitamise, kel polnud vähimatki aimu, kes oli tema unistajast külaline. Loo tuum peitub anglosaksi sõnas isanda või valitseja kohta (hlaf-weard, otsetõlkes „pätsivardja”): nii nagu oli Alfred lasknud koogipätsidel ära kõrbeda, ei olnud ta suutnud alal hoida ka oma kuninglikku pärandit ehk Wessexit.134

      Kuningas ei jäänud siiski ootama, mil Guthrum ta viimaks tabab, vaid saatis käskjalad kõikjale Wessexisse vasturünnakuks jõude koguma. Neile, kes soovisid kuningaga ühineda, määrati kogunemispaigaks Ecgberti kivi, mis asus kuskil Somerseti piiril, Athelney ja Wiltshires paikneva Warminsteri vahel. Alfred väljus koos väikese väega soodest 878. aasta mais ja leidis kogunemispaigas eest märkimisväärsel hulgal Hampshire, Somerseti ja Wiltshire’i mehi, kokku ehk 4000 ringis.135

      Guthrum pidi nüüd kiiresti ründama, et vastuhakk ei suudaks jõudu koguda, mistõttu ta liikus ruttu Chippenhamist kagusse, et hõivata Edingtoni lähedal ammu maha jäetud rauaajast pärit Brattoni linnamägi. Wessexi fyrd tõusis piki kriidiküngaste ahelikku otse linnamäe kaitsjate külje alla. Seal moodustasid nad kilbimüüri ja ründasid viikingeid. Verise kokkupõrke käigus suutis anglosakside vägi lõpuks tungida viikingite kaitseliinist läbi ja, nagu ütleb Asser, „hävitas viikingid suures veresaunas ja ajas neid, kes said põgenema, kindluseni taga, neid aina tappes”. Hävingust pääsenud põhjalased, nende seas Guthrum, sattusid Chippenhamis lõksu ja pärast kahenädalasi ränki kannatusi „näljast, külmast, hirmust ja ennekõike meeleheitest vaevatud paganad palusid rahu, olles nõus andma kuningale nii palju pantvange, kui see tahab, ja ise mitte ühtegi saama”.136 Oli veel üks tingimus: Guthrum ja kolmkümmend tema tähtsamat kaaslast pidid laskma end ristida, kusjuures taanlasest valitseja ristiisaks oli Alfred ise. Saanud ristimisel nimeks Æthelstan, lahkus Guthrum oma vägedega algul Merciasse, seejärel 879. aastal Ida-Angliasse, kus ka tema vägi olevat „jäänud paigale ja jaganud maa omavahel ära”.

      Selleks ajaks oli taanlaste asundusi nii Northumbrias, Mercias kui ka Ida-Anglias ning kas 879. või 880. aastal sõlmis Alfred Guthrumiga ametliku lepingu, mis määras kindlaks inglaste ja taanlaste valitsevate alade piiri. Anglosakside osaks jäi lisaks Wessexile Mercia lääneosa, kus valitses ealdorman137 Æthelred (Ceolwulf oli mõne aja eest surnud). Piir jooksis enam-vähem piki vana, Rooma ajast pärit Watlingi teed („Thamesi pidi üles ja siis Lead pidi üles ja piki Lead selle lähteni ja siis otse Bedfordi ja siis Ouse’i pidi Watlingi teele”), kusjuures London jäi läänesakside valdusse.138

      Guthrum hoidis rahu Wessexiga viis aastat, kuni ta 885. aastal tungis suure väega üle piiri, kuid selle sissetungi lõi Alfred vähese vaevaga tagasi. Vahepeal oli läänesakside kuningas saanud veel ühe võidu: Guthfrith, Halfdani järglane Yorki valitsejana,139 laskis samuti ennast ristida. Alfred ei jäänud siiski diplomaatilistele loorberitele puhkama, teades hästi, et just ebakindel kaitse oli teinud nii Wessexi kui ka teised anglosaksi kuningriigid viikingite ees nii kergesti haavatavaks. Ta käskis hakata ehitama burh’e ehk kindlustatud linnu ja kindlusi ning kavatses rajada nende võrgustiku, nii et kust tahes ei jääks kaitsvate müürideni üle kolmekümne kilomeetri. Nende hulka kuulus mitmeid juba varem kaubanduskeskusena tuntuks saanud kohti, näiteks Wallingford, Chichester, Worcester, Bath, Hastings ja Southampton. Kõige selle rahastamiseks võeti ette maksureform, mis sätestati dokumendis nimega „Burghal Hidage”.140 Kui kõik ettenähtu toimis, võis Wessexi linnade ja kindluste kaitseks kokku saada ligikaudu 27 000 meest.

      884.–885. aastal pandi uus kaitsesüsteem proovile, kui Frangi aladelt saabus uus viikingite rüüstevägi. See pidi aga leidma, et kerget saaki, mida micel here oli võinud nautida paarikümne aasta eest, polnud enam kuskilt võtta, sest Alfredi põhjalik territoriaalkaitse oli olusid järsult muutnud. Kui viikingid üritasid kõigest väest edasi tungida, ründas Alfred nende laagrit Rochesteri lähedal, sundides paljud tagasi Frangi riigi aladele põgenema. Siiski suutis osa rüüstajatest jõuda välja kaasmaalase Guthrumi Ida-Anglia kuningriiki141 ja rüüstata rannikualasid.

      Nüüd laskis Alfred käiku järjekordse relva, mille ta oli viikingite vastu välja mõelnud, nimelt oma laevastiku, mis suutis põhjalastele vastu astuda merel, kus nad olid seni olnud vaieldamatud isandad. Asser pajatab merelahingust Stouri suudmes, milles „kõik viikingid tapeti ja kõik nende laevad võeti ära”. Sel päeval uppus või langes anglosakside kätte kolmteist viikingite laeva, mis tähistas hämmastavat võitu, tõelist hoiatust kõigile väiksematele viikingisalkadele, kel mõlkus meeles vanamoeline omal käel röövretke ettevõtmine.

      892. aastal maabunud viikingite vägi ei olnud aga sugugi väike, vaid kõige suurem pärast micel here saabumist. Sellesse olevat kuulunud 250 laeva, mis asusid teele Boulogne’ist ja maabusid Rotheri jõe suudmes (Kentis Romney soo lähedal). Nad vallutasid Eorpeburnani burh’i (mis ei olnud veel valmis)142 ja lõid siis üles laagri Appledore’i lähedal. Alfredi olukorra muutis veel tõsisemaks kaheksakümne laeva saabumine Hasteini juhtimisel, kes sõitis Thamesi suudmesse ja lõi laagri üles Sheppey saare vastu. Kui nendega oleksid liitunud Ida-Anglia või kas või Yorki viikingid, oleks Wessex võinud kõigist Alfredi sõjalistest ja haldusreformidest hoolimata taas alla jääda.

      Alfred ja tema poeg Edward Vanem pidasid 893. aastal eri viikingisalkadega mitmeid väiksemaid lahinguid ja neil õnnestus isegi keelitada Hastein lubama üht poega end ristida laskma, mis küll koos ristimise eest tasuks makstud suure andamiga hoidis väepealikku sõjaväljalt kõrval ainult mõne kuu. Tugeva surve alla sattunud viikingite põhivägi taandus Midlandsi ja jäi lõpuks talvituma vanas (ja oletatavasti tolleks ajaks päris lagunenud) Rooma leegionäride kantsis Chesteris. Neid jälitav Wessexi fyrd kasutas põletatud СКАЧАТЬ