Põhjalaste raev: viikingite maailma lugu. Philip Parker

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Põhja-Inglismaa viikingitega. Cuerdale’i aare oli nii vägev – suurim viikingite hõbeaare väljaspool Venemaad –, et seda on peetud isegi terve sõjaväe kassaks, millest kavatseti rahastada Dublini tagasivallutamist.153 Aarde leidsid 1840. aastal töölised, kes parandasid Ribble’i jõel tammi. Igal leidjal lubati jätta endale üks münt, kuid ülejäänud ligikaudu 8500 eset (sealhulgas umbes 7000 münti), mis kaalusid umbes 45 kilogrammi, leidsid lõpuks tee Briti Muuseumi. Kuigi üle Iiri mere itta suundunud viikingid ei kavatsenud algul pikemaks koha peale jääda, asusid nad asjaolude sunnil ikkagi lõpuks elama laialdasele alale, sealhulgas Cumberlandi, Westmorlandi, Lancashire’i ja Ida-Yorkshire’i (mõned jõudsid isegi Cotentini poolsaarele Normandias). Iiri päritolu tunnusena jäi neist maha hulk kohanimesid, mille lõpus seisab -erg (vanaiiri áirge ehk karjusehütt). Skandinaavia päritolu nimesid esineb eriti tihedalt Wirrali poolsaarel, eriti selle põhjaosas, näiteks Irby, mis võib tuleneda sõnast írabyr („iirlaste asula”). Lisaks on skandinaavialikud kohanimed levinud Lääne-Lancashire’is, eriti Ribble’i põhjakaldal (näiteks Thingwall Knotty Ashi lähedal sisaldab tähenduslikku osist thing, mis võib viidata sellele, et seal toimusid kohalikud nõupidamised). Skandinaavlaste juurdevoolu kõige vahetum ja püsivam mõju aga avaldus selles, et nii kindlustus Yorki kuningriik läänest ning hõlbustus suhtlemine Northumbria ja Dublini (pärast põhjalaste võimu taastumist seal 917. aastal) viikingite vahel.

      Viikingite pagemine Dublinist tihendas samuti skandinaavlaste sõjaretki Walesi, kus keegi Ingimund olevat 902.–903. aastal rünnanud Angleseyl Ros Melioni nimelist kohta. Lüüasaamise järel Deheubarthi valitseja Cadell ap Rhodri käest liitunud Ingimund Loode-Inglismaa pagulasviikingitega ja asunud Chesteri lähedale. Kuigi ta aeti sealt peagi välja ega suutnud linna tagasi vallutada ka 907. aastal, tundub, et Chesteri elanike seas oli omajagu skandinaavlasi: linnast on leitud mitmeid skandinaavialikke rõngaspeaga nõelu ja käevõrusid, 921. aastal aga löödi seal paar münti, millel on Dublini viikingi valitseja Sihtrici nimi.

      906. aastal sõlmis Edward Tiddingfordis Ida-Anglia ja Northumbria viikingitega rahulepingu.154 Seegi ei kestnud kaua, kuid nüüd oli juba Edward see, kes alustas rünnakut, paisates 909. aastal Mercia ja Wessexi ühendatud väe Northumbria vastu. Aasta hiljem maksid viikingid kätte, kimbutades Merciat kuni Bristolini välja, samal ajal kui Edward viibis Kentis. Lõpuks tabas Wessexi ja Mercia fyrd viikingid Staffordshire’is Tettenhalli lähedal. Otsustavuse poolest igati Ashdowniga võrreldavas lahingus skandinaavlased purustati ning nende kolm juhti (Ásl, Halfdan ja Ivar155) tapeti, mis avas läänesaksidele võimaluse laiendada oma võimu Midlandsis ja Ida-Midlandsis.

      Edward kasutas võitu ära burh’ide rajamiseks seniste piiride taha, võttes sel moel tasapisi võimust viikingite aladel, kelle nõrkus ei lubanud neil vastu hakata. Ta laiendas oma võimu sügavale Ida-Angliasse, hõivates 917. aastal Huntingdoni ja sama aasta novembris Colchesteri. Õige pea alistus talle ka Ida-Anglia taanlaste põhivägi. 919. aastal suutis ta rajada burh’i isegi Northumbriasse, täpsemalt Manchesteri.

      Vahepeal olid iiri viikingid Ivar Konditu pojapoja Rögnvaldi juhtimisel tegutsenud agaralt Inglismaa põhjaosas. 918. aastal läks ta suure väega Šotimaa kuninga Constantine’i (900–943) ja Põhja-Northumbria inglaste, keda juhtis Bamburgh’ Ealdred, ühendatud jõudude vastu.156 Kaks väge põrkasid kokku Corbridge’i all, mis asus Tyne’i strateegiliselt olulises ületuskohas otse kunagisest Hadrianuse vallist lõunas, ning tundub, et võitlus oli väga tasavägine. Kuigi see lahing selget tulemust ei andnud, suutis Rögnvald kerkida siiski Inglismaa juhtivaks viikingipealikuks. Æthelflædi surm sama aasta juunis andis Yorki viikingitele võimaluse loobuda juba kavas olnud truudusvande andmisest157 ning tekkinud võimuvaakumi täitis Rögnvald.

      Nii tõkestati Edward Vanemal Inglismaa viimase suurema viikingite ala hõivamine vahetult enne seda, kui kõik paistis sellele viitavat. Rögnvald tunnustas küll formaalselt Wessexi kuninga oma isandaks, kuid tema järglane Sihtric (veel üks Ivar Konditu lapselaps) muutus suhetes Edwardiga palju sõjakamaks, eriti pärast seda, kui Wessexi valitseja rajas 920. aastal Derbyshire’is uue Bakewelli burh’i, mis kujutas Yorkile tugevat ohtu.158 Nii jäi alles Edwardi poja Æthelstani (924–939) ülesandeks sõlmida Yorki viikingitega taas südamlikumad suhted. Ühe tütre naitmine Sihtriciga teenis kahtlemata seda eesmärki. Ent taas tühistas läänesakside lootused Sihtrici varane surm järgmisel aastal, kelle asemel sai valitsejaks järjekordne Ivari lapselaps Gothrith, kes oli sõitnud üle Iiri mere kindlustama, et suguvõsa pärusvaldused ei langeks Æthelstani kätte.

      Yorki viikingivalitsejate pöörase kiirusega vaheldumine tegi Wessexi kuninga närviliseks ja ta liikus 927. aastal suure väega Northumbriasse. Peagi tõrjus ta Gothrithi Yorkist välja ning tugevdas seejärel oma positsiooni nõupidamisel Eamontis Cumberlandis, kus tema süseräänistaatust tunnistasid nii Lääne-Walesi kuningas Hywel, Šotimaa kuningas Constantine kui ka Bamburgh’ valitseja, Eadwulfi poeg Ealdred. Et viikingid ei saaks Yorkis enam oma võimu taastada, laskis Æthelstan maha lõhkuda kõik taanlaste rajatud kindlustused. Lisaks kindlustas ta võimu linna üle seni levinud angloskandinaavia müntide keelamise ja oma nime kandvate müntide vermimisega.

      Seitse aastat ei vaidlustanud keegi Æthelstani võimu Põhja-Inglismaal ja tundus juba, et viikingite võim Yorkis ongi lõplikult läbi, ent siis ründas ta 934. aastal Šotimaad. Wessexi kuningas kartis nähtavasti uute ja vanade vaenlaste koondumist: 934. aastal oli Dublinis võimule tulnud Gothrithi poeg Olaf ning Æthelstani rünnak, mille käigus ta olevat laastanud suure osa Šotimaast, võis olla katse ennetada Iiri viikingite sissetungi. Kui see ka nii oli, ei õnnestunud hirmutamine ning 937. aastal asus Olaf Gothrithsson suure laevastikuga teele, et ühineda Strathclyde’i brittide ja Constantine’i Šoti sõjaväega.

      Ühendvägi tungis lõunasse Inglismaale, enne kui Æthelstan ja ta vend Edmund Brunanburhi juures neile vastu astusid. Kahe väe kokkupõrke täpne asukoht on teadmata, kuid paljude kandidaatide seast tundub kõige usutavam Bromborough Cheshire’is.159 Inglaste kaotused olid rängad, aga viikingite lüüasaamine katastroofiline: surnute seas võis leida viis kuningat ja seitse jarli Iirimaalt, samuti ühe Constantine’i poja. Olaf pöördus löödult tagasi Dublinisse, tema vägi oli võrreldes mõni kuu varem Dublinist teele asunuga kahanenud peaaegu olematuks ning tundus, et suur allianss šotlaste ja brittidega on igaveseks läbi.

      „Anglosaksi kroonikas” leiduv poeem näitab ilmekalt Wessexi meeste üüratut vaimustust võidu üle:

      Sel aastal kuningas Æthelstan, sõdalaste isand, sõrmuseandja meestele, ja samuti tema vend, prints Eadmund, igavese kuulsuse võitsid lahingus mõõgaservaga Brunanburhi lähedal. Kilbimüüri lõid lõhki, niinepuust kilpe raiusid sepistatud mõõkadega Edwardi pojad […] Vaenlane varises, šoti rahvas ja meresõitjad langesid saatuse küüsi. Nurm lainetas sõdalaste veres […] Palju sõdalasi lamas seal tapetuna oda läbi, põhjalasi lastuna üle kilbi, nagu ka šotlasi kurnatuna, lahingust küllastununa. Läänesaksid edasi kogu päeva vägedega jälitasid vaenlase mehi, raiusid põgenejaid selja tagant kohutavalt teravaks ihutud mõõkadega […] Viis lamas surnult lahinguväljal noori kuningaid, surmaunne suikunud mõõga läbi, nagu ka seitse Olafi jarli, arvutul hulgal sõdalasi, meresõitjaid ja šotlasi. Põgenema pidi põhjalaste pealik, häda sunnil aetud laeva käila väikese salga meestega; ajas laeva vetele, pages kuningas üle hämara tõusuvee, enda elu päästis. […] Lahkusid siis põhjalased naelutatud laevadel, lahingu kurvad ellujääjad Dingesi lahel üle sügava vee Dublini poole võtsid suuna, Iirimaale tagasi, hinges häbistatud, nagu ka kaks venda mõlemad koos, kuningas ja prints, koju võtsid suuna, läänesakside maale, lahingust vaimustatud. Endast maha jätsid surnukehad jagada mustakuuelisele, tumedale kaarnale kõveranokalisele, СКАЧАТЬ