Põhjalaste raev: viikingite maailma lugu. Philip Parker

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ kasvu kohta, mis kindlasti sundis tõsisemalt konkureerima ressursside pärast.66

      Osa tõendusmaterjali aga sellega hästi kokku ei sobi. Taani puhul andis Bremeni Adam Jüütimaa kohta teada, et „vaevalt võib kuskil leida haritud maalappi, harva leiab kohta, kus inimene võiks elada”,67 samal ajal kui Skåne oli tema sõnul „viljarikas, kaubarohke ja nüüdseks on kõikjal kirikuid”.68 Hedeby ja Lundi puit näitab, et nõudlus tamme järele (nii laevade kui ka hoonete ehitamiseks) tõi viikingiajal kaasa kasemetsade laienemise, mis annab mõista suureneva elanikkonna kasvavat nõudlust, aga see toimus alles pärast rüüsteretkede algust.69 Normanni ajaloolane Saint-Quentini Dudo on kirjeldanud omamoodi loteriid, millega põhjalased tema sõnul üritasid ülerahvastatust vaos hoida. Ta väitis, et maanappuse tõttu tõmbasid juhtivate suguvõsade mehed liisku ja kes kaotasid, pidid minema pagulusse, kus nad võisid „saada võitluses endale maid, millel elada püsivas rahus”.70 Hrolfile, ühele X sajandi alguse kaotajale, tuli niisugune ebaõnn tegelikult suureks kasuks, sest temast sai Normandia esimene viikingist valitseja.71

      Võib-olla tähtsam kui kasvava elanikkonna „tõukejõud” oli Loode-Euroopa kaubandussidemete üldise tihenemise „tõmbejõud”. VII sajandil kasvasid kiiresti nõndanimetatud empooriumid ehk uued kauplemispunktid, näiteks Quentovic Étaples’i lähedal Põhja-Prantsusmaal (mis on pärit sajandi algusest),72 Dorestad Friisimaal (mis oli kindlasti olemas 716. aastal, mil seda külastas anglosaks püha Willibrord oma misjoniretkel taanlaste juurde) ja Hamwic Lõuna-Inglismaal. Sellistest kaubanduskeskustest ulatusid kaubavõrgustikud Taani, kus tekkisid Jüütimaa läänerannikul Ribe empoorium, mis rajati nähtavasti hiljemalt 720. aastal, ja poolsaare idakaldal Haithabu ehk Hedeby.73

      Need kaks linna olid Skandinaavia esimesed tähtsamad kaubanduskeskused, millele lisandusid Rootsis Mälareni järves Birka ja Lõuna-Norras Kaupang.

      Skandinaavias oli alati leidunud kauplemiseks asju, mida hinnati Lääne- ja Lõuna-Euroopas (eelkõige merevaik ja karusnahad, millest viimaseid saadi enamasti andamina Skandinaavia saami hõimudelt, hiljem aga Venemaalt slaavlastelt), kuid turukohtade asutamine Taanis ja Rootsis laiendas tohutult nii sisemaalt neisse kohtadesse kaupu toimetavate kaupmeeste kui ka üldse Skandinaavia-sisese kaubanduse väljavaateid. Eriti Dorestadil ja Hedebyl olid ulatuslikud kaubandussidemed kogu Põhja- ja Läänemere kallastel. Mõlema linna arheoloogilises materjalis leiab jälgi Reinimaa keraamikast, käsikividest ja klaasist. Hedeby oli samuti idast saabuvate kaupade (näiteks karusnahad) sõlmpunkt, mis liikusid sealt edasi lõunasse ja läände Karolingide riiki. Võikam kaubaartikkel olid orjad: nii ostis IX sajandi lõpul flaami munk püha Rimbert sadamalinna külastades vabaks röövitud kristliku nunna.74

      Kaubanduse üldise elavnemisega Loode-Euroopas, millest annavad tunnistust empooriumid, pidi kaasnema nii nende piirkondade geograafia kui ka kasvava jõukuse parem tundmine, millega Skandinaavia kaupmehed suhtlesid. Ajajärgu hauapanused kajastavad Lääne-Euroopa importkaupade sagenemist (näiteks klaasesemete hulk VIII sajandi Rootsi laevkalmetes75 või 32 Taanis Ribes leitud hõbemünti, mis võivad olla pärit Dorestadist). Mõnelgi kaugemale sõitnud skandinaavlasel võis olla kange ahvatlus minna rahumeelselt kauplemiselt üle hinnatud kaupade omandamisele vägivaldsel viisil. Kaupmehe ja piraadi erinevuse ähmasust näitab episood „Egili saagas”, milles kangelane võtab ette mitu rüüsteretke Läänemere idakaldale ning kasutab seejärel saadud saaki rahumeelsel kauplemisel Kuramaal.76

      Viikingite plahvatuslikus levikus etendasid peaaegu kindlasti väga tähtsat osa edusammud laevaehituse alal. Mitmel pool Skandinaavias (Taanis saarte, Norras pika käärulise ranniku ja Rootsis paljude järvede tõttu) oli suhtlemine palju hõlpsam vee- kui maateid pidi – viimase võis raske, sageli tiheda metsaga kaetud või mägine maastik peaaegu võimatuks muuta. Skandinaavia vanimad säilinud veesõidukid on aerupaadid, näiteks Hjortspringi paat (umbes aastast 300 eKr), mis kujutab endast lameda põhjaga klinkerplangutusega (selle juhul asetatakse plangud serviti üksteise peale) alust, mis jäi Skandinaavias valitsevaks laevaehitusviisiks enam kui tuhande aasta vältel. Nydami laeva ajaks (umbes 310–320 pKr) oli klinkerplangutusega paatide ehitamisel tehtud tublisti edusamme, nii et sel olid juba tullid viieteist paari aerude jaoks, mis tähendab, et meeskond koosnes vähemalt kolmekümnest mehest.77 Sel ei olnud siiski veel tõelist kiilu (mis takistab tuulel alust külgepidi kursilt kõrvale surumast), mis laskis end oodata veel umbes aastani 700, mil seda võib kohata Kvalsundi laeval.

      Ükski neist viikingiaja eelsetest laevadest ei kasutanud purje. Alles madala kiiluga, tugeva klinkerpaigutusega aerupaadid, mis kasutasid edasiliikumiseks ka tuulejõudu, andsid viikingitele IX sajandil sõiduvahendid, mis suutsid sõita kiiresti ja kaugele, kanda kuni sajamehelisi meeskondi, ei vajanud sadamaid ja suutsid mööda jõgesid tungida kaugemale kui varasemad suurema süvisega alused.78 Millal täpselt võtsid viikingid laevadel kasutusele tuulejõu, on teadmata, aga kindlasti kasutasid nad seda juba VIII sajandi lõpul. Ühel VII sajandi kivijoonistusel Karlbys Taanis arvatakse olevat purjelaev,79 Gotlandi VIII sajandi pildikividel on aga juba kindlasti purjedega veesõidukid. 2008.–2010. aastal Eestis Saaremaal leitud kaks laeva võivad viia konkreetsed tõendid purjelaeva olemasolust juba VIII sajandi algusse. Teine paat, niinimetatud Salme II, sisaldas jälgi puidust ja tekstiilist, mis võib osutada mastile ja purjele. Kolmkümmend kolm meheluustikku (sealhulgas mõõk), mis olid kenasti asetatud Salme II laeva, ning veel seitse luustikku (taas kõik mehed) teisest laevast (dateeritud ajavahemikku 650–700) lubavad oletada, et nad võisid surma saada röövretkel Läänemere idakaldale. Varasema laeva korral pole välistatud seegi, et tegu on mõnega retkedest, mida korraldas VII sajandi lõpul Rootsi Ynglingite dünastia kuningas Yngvar.8081 Sellisel juhul oleks see varaseim tõend viikingite rüüsteretkedest – tublisti üle sajandi enne Lindisfarne’i ründamist. Empooriumite kasvava kaubandusliku jõukuse külgetõmme võis anda retkedele ajendi, viikingite laevaehituslikud edusammud andsid aga selleks ka meetodi.

      Ometi oleksid viikingite rüüsteretked ilma sobivate võimalusteta jäänud vaid kergeteks sääsehammustusteks, pelgalt tülikaks nähtuseks, mis ainult harva oleks leidnud äramärkimist kroonikates. Viikingite püsiva edu taga seisab suuresti asjaolu, et neile osutatav vastupanu oli hajus (samamoodi ei pidanud Rooma impeeriumi barbaritest ründajad IV–V sajandil enam vaeva nägema piiritõketega, mida oli impeerium püstitanud oma võimu hiilgeajal). Inglismaal sattusid rüüstajad maale, mis oli jagunenud Northumbria, Mercia, Ida-Anglia, Wessexi ja veel mitme väikeriigi vahel, mis andis viikingivägedele võimaluse neid ükshaaval lüüa, nii et lõpuks jäi ainult Wessex neile ägedat vastupanu osutama. Šotimaal ei olnud alles sündinud Alba kuningriik kaugeltki nii tugev, et suuta laieneda põhja- ja läänepoolsetele saartele, saati veel neid kaitsta, sest alles käisid viimased võitlused piktide ja jätkuvalt brittide võimu all olevate alade hõivamiseks. Iirimaal andis kohalike riikide killunenud iseloom viikingitele võimaluse kinnitada kanda rannikul, kus kujunesid püsiasundused, mille likvideerimine võttis mitu sajandit aega.

      Frangi riigi aladel (kunagise Rooma Gallia territoorium, mille frangid olid vallutanud V–VI sajandil ja mis enam-vähem vastas tänapäeva Prantsusmaale, hõlmates IX sajandiks küll ka nüüdse Lääne-Saksamaa, Belgia, Hollandi, Põhja-Itaalia ja Šveitsi alasid) tõi Karl Suure edu frangid pärast Saksimaa lõplikku vallutamist 797. aastal otse Taani külje alla. Koos Karl Suure järglaste nõrkusega muutis see СКАЧАТЬ