Põhjalaste raev: viikingite maailma lugu. Philip Parker

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ hoidis Friisimaad enda käes vähemalt veel kaheksateist aastat. Viimati mainitakse teda allikates 873. aastal, mil ta käis Aachenis Ludwig Sakslasele truudust vandumas, aga pole võimatu, et ta püsis võimul ka 882. aastani. Roriki ajal võis Friisimaa nautida hämmastavat rahuaega ja kogu tema võimuaja jooksul on teada ainult kaks viikingite rüüsteretke: esimene 857. aastal, mil ta viibis Taanis, teine 863. aastal, mil teda süüdistati viikingi piraatide lubamises läbi oma alade, et nood saaksid rüüstata Xantenit. Ainuke tagasilöök jäi 867. aastasse, mil Roriki ajas Friisimaalt minema salapärane salk, kelle kohta kasutatakse nimetust Cokingi. See oli siiski lühiajaline ning hiljemalt 870. aastal oli ta taas võimul, pidades Nijmegenis kõnelusi Charles Paljaspeaga.

      882. aastaks oli Rorik peaaegu kindlasti surnud, sest tema maad anti Godfredile, kes võis samuti olla Taani kuningasuguvõsa pagendatud liige. Ta sai Friisimaa järjekordse vahetuskaubana: Karl Paks andis selle talle lääniks, et Godfred loobuks hävitavast sõjakäigust Frangi aladel. Sama tehinguga ristitud Godfred sai lisaks veel kõrget päritolu abikaasa, Lothar II abieluvälise tütre Gisela. Godfred sekkus aga liialt Frangi riigi sisepoliitikasse ja oli 885. aastal seotud oma naisevenna Hugo vandenõuga, keda ta seejärel üritas reeta, nõudes Karl Paksult truuduse eest veel suuremat maa-ala Koblenzi ümbruses. Godfred kutsuti asja arutama Frangimaa hertsogi Heinrichiga,110 kus teda aga lavastatud tüli käigus surmavalt haavati.

      Pikka aega olid ainsad konkreetsed tõendid Friisimaa seitse aastakümmet kestnud viikingite okupatsiooni kohta kohanimi Assendelft (mille vanem vorm Ascmannedilf võib viidata sõnale Ascmann ehk kohalikus põhjasaksa murdes kasutatud väljendile viikingite kohta) ja pooltosin selgelt põhjalastega seonduvat eset. See toetas arusaama väga põgusast okupatsioonist, millega ei kaasnenud vähimatki viikingite asutust Friisimaal. Kahe aarde leidmine 1995.–1996. ja 2001. aastal Wieringenist Westerkliefi lähedalt hakkas pilti muutma. Esimene aare kaalus üle 1,5 kilogrammi ja koosnes käevõrudest, hõbedakangidest ja 78 Karolingide hõbemündist, teine, pisut väiksem aare sisaldas aga muu hulgas 95 araabia münti, mis on nende kõige suurem leid Skandinaaviast lõuna poole jäävas Euroopas.111 Veel ühes aardes, mis leiti 1991. aastal Tzummarumist, leidus vähemalt 2800 münti ning nüüdseks on tervelt kolmteist mündiaaret dateeritud ajavahemikku 816–915.112 Kuna viikingite aardeid ei leita tavaliselt aladelt, mida skandinaavlased ei asustanud (miks võtta kaasa nii suurt hulka vallasvara, kui ei ole kavatsust kohale jääda?), võib see osutada seniarvatust tõsisemale püsiasustusele. Friisimaa põhjaserval asuv Wieringen võis hõlpsasti olla baas, millest lähtudes valitseda Scheldti oru üle samamoodi, nagu Walcheren võimaldas viikingitel valitseda piirkonna lõunaosa üle.

      Friisimaa hõivamine skandinaavlaste poolt andis ennast tunda isegi palju kaugemal, nimelt Inglismaal. 867. aastal Yorki rünnanud viikingite väge olevat juhtinud Ubba, kelle kohta kasutatakse tiitlit dux Fresciorum (friislaste väejuht). Pole sugugi võimatu, et see vägi võis Friisimaalt teele asuda pärast Roriki väljaajamist 867. aastal, mis demonstreerib, kui kiiresti võis viikingite maailma ühes osas toimuv avaldada mõju mujal. Lisaks olevat 878. aastal Thamesi jõge pidi liikunud viikingite vägi naasnud järgmisel aastal Genti ja kuigi see asub Friisimaast pisut lõunas, näitab see ometi, et põhjalaste võim Põhjamere lõunakaldal hakkas muutuma anglosaksi valitsejatele tõsiseks probleemiks (nagu ka Frangi riigi valitsejatele). Friislaste asumise kohta Inglismaale pakuvad teatavaid tõendeid mõned kohanimed, mis koos vanapõhja keelest pärit järelliitega võivad just neile osutada (näiteks Firsby ja Friesthorpe).113

      Nagu tekkis pärast esimesi rünnakuid paus viikingite rüüsteretkedes Prantsusmaal, samamoodi sai IX sajandi esimesel veerandil nähtavasti pisut vabamalt hingata Inglismaa. Meie peamiste sündmuste allikate koondumine Wessexisse lõunas võib küll jätta eksliku mulje kaugemal põhjas toimunu kohta (kus võisid ju rünnakud aset leida), aga ometi oleks vale väita, nagu tähendaks allikate vaikimine tingimata seda, et viikingite rünnakuid lihtsalt üles ei tähendatud. Igal juhul järgnes 830. aastate väiksematele retkedele 840. aastal tõsisem rünnak Southamptonis ja Portlandis. Wessexi lääneosa tabasid järgmistel aastatel uued hoobid ning 843. aastal sai kuningas Æthelwulf (839–858) 35 alusest koosnevalt viikingite laevastikult lüüa Mineheadi all. Tagasilöökidest hoolimata saatis inglasi ajuti ka edu, näiteks suutsid kohalikud jõud lüüa viikingite laevastikku 848. aastal Somersetis Parretti jõel, ja tervikuna ei suutnud viikingid märkimisväärselt ohustada anglosakside riike.

      850. aastal muutus olukord ähvardavamaks. Kui varem olid rüüstajad tõmbunud talveks tagasi oma kodubaasidesse (arvatavasti Iirimaa sadamatesse Inglismaa lääneranniku rüüstajate puhul ja Taani tagasi idarannikult), siis tol aastal saabus enneolematult suur laevastik – „Anglosaksi kroonika” väitel 350 laeva –, mis laastas Canterburyt ja Londonit. Koju naasmise asemel talvitusid nad Thaneti saarel. Ehkki Æthelwulf lõi seda väge Acleah’ all,114 ilmus peagi uus viikingite vägi, mis veetis 854.– 855. aasta talve Londonile veel lähemal Sheppey saarel. Kolmas viikingite vägi, mis oli rüüstanud Somme’i jõel, suundus teisele poole La Manche’i 860. aastal ja rüüstas aasta hiljem Wessexi pealinna Winchesteri, enne kui nad tagasi löödi, nii et nad võtsid taas suuna Prantsusmaale. Igal juhul panid need rünnakud aluse mustrile, mis edaspidi aina kordus: rüüstajad panid proovile anglosakside kaitsevõime ja naasid Prantsusmaale, kui kohtasid liiga ägedat vastupanu.

      Viikingid olid muutunud tülist ohuks, kuid oht Wessexile ja naaberaladele ei olnud siiski veel kriitiline. Kõik muutus 865. aastal, mil Inglismaale jõudis nõndanimetatud Suur Vägi (anglosakside keelepruugis micel here). Erinevalt varasematest ei jäänud see lihtsalt talvituma, vaid viibis maal üle kümne aasta, hävitades üksteise järel anglosaksi kuningriikide vägesid (ja ühtlasi nende iseseisvuse). Väe tohutu suurus, mis ulatus varasemate salkade kümnete või parimal juhul sadade meeste asemel tuhandetesse, tähistas olulist muutust viikingi-ohu tõsiduses.115 Seda juhtis kaks sõdalasest venda: Halfdan Laiahaardeline ja Ivar (või Ingvar) Konditu. Viimane on arvatavasti samastatav Ímariga, kes tegutses allikate põhjal 860. aastate algul Iirimaal, nii et võib-olla vähemalt osa Suurest Paganaväest saabus Inglismaale üle Iiri mere. Kuidas Ivar endale iseäraliku hüüdnime sai, on täpselt teadmata: on oletatud isegi, et tal olnud kaasa sündinud või tekkinud viga, mis muutis luud rabedaks (ja mis võis takistada tal lausa abita kõndimast).116 Veel kaheldavam on see, kas nad olid ikka legendaarse viikingi Ragnar Lodbroki („Karvaspüks”) pojad, keda on samastatud 845. aastal Pariisi rünnanud Ragnariga.117

      Kulutanud suve väga tulusale Ida-Anglia linnade ja kloostrite rüüstamisele, suundus Ivar koos kaaslastega põhja. Nad liikusid otse Yorki peale, kuhu jõudsid 1. novembril, mil linnas oli rohkelt katedraali kõigi pühakute päeva tähistama tulnud ülikuid. Nende seas oli ka kaks Northumbria kuningat, Ælle ja Osberht, kes polnud omavahelise ägeda jagelemise tõttu märkimisväärselt valmistunud viikingite rünnakute vastu. Jumalateenistuse ajal jooksis viikingite vägi linnale tormi. Ællel ja Osberhtil õnnestus vangilangemist vältida ja naasta linna pärast võõramaalaste lahkumist. Seepärast oli viikingite vägi, mis oli talvitunud Tyne’i jõe suudmes, sunnitud 867. aasta märtsis tagasi tulema ja Yorki uuesti vallutama.118

      Seekord langes Osberht võitluses, kuningas Ælle aga võeti vangi ja tapeti. Ivar ja Halfdan olevat sooritanud temaga nõndanimetatud verikotka rituaali,119 makstes sel moel kätte oma isa Ragnar Lodbroki eest. Ragnari saaga kohaselt olevat temas tärganud kadedus poegade võitude pärast Britannias, ta olevat asunud Taanist teele ja rünnanud Northumbriat, kuid saanud lüüa ja langenud Ælle kätte vangi. Ta olevat keeldunud vangistajale СКАЧАТЬ