Põhjalaste raev: viikingite maailma lugu. Philip Parker

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Alfred Suure käest sundis suure hulga põhjalasi taanduma üle La Manche’i lõunasse.101 Samuti olevat neid selleks julgustanud kuuldused frankide seas valitsevatest lahkhelidest,102 mida põhjustas valitsejate Charles Paljaspea ja tema poja Louis Kogeleja surm üsna kiiresti teineteise järel (vastavalt 877 ja 879), mis tõi kaasa kuningriigi jagamise Louis III ja Karlmann II vahel. Selgus, et Louis III on võimekas väejuht, kes suutis anda viikingitele 881. aastal Saucourt’i lahingus tubli löögi, kuid suureks õnnetuseks Frangi riigile suri ta juba järgmisel aastal, kukkudes hobuselt neiut taga ajades, kes oli talle kangesti meeldima hakanud.

      Frangi riigi idaosale langesid kaela samasugused dünastilised hädad, kui Louis III poeg sai surma lossiaknast välja kukkudes, mis tähendas, et Louis’ surma järel 882. aastal polnud tal meessoost pärijat. Kui siis ka Karlmann (Frangi riigi lääneosa valitseja) sai 884. aastal jahil surmavalt vigastada, päris riigi mõlemad osad Karl Paks (kes oli saanud 882. aastal Louis’ järglaseks).103 Ent selles riigis olid viikingid peaaegu vastupanu kohtamata märatsenud nüüd juba kolm aastat, muu hulgas talvitunud Nijmegeni kuningalossis ning rünnanud paljusid linnu, sealhulgas Kölni, Bonni, Neussi ja Aachenit (seal asus Karl Suure kunagine loss, mida viikingid olevat kasutanud hobusetallina).

      Reinimaa rüüstamise järel suundusid põhjalased Godfredi ja Sigfredi juhtimisel üha lähemale Frangi kuninga tuumikalale Pariisi ümbruses. Taanlaste väe edasitungi ei peatanud Godfredi ristimine ega Karli andamiks makstud 2000 naela hõbedat. 884. aastal rüüstasid nad Leuveni, järgmisel aastal aga ründasid Pont de l’Arche’i, mis kogu Charles Paljaspea vägevast kindlustamistööst ei suutnud neid kuidagi peatada. Novembris jõudsid nad Pariisi alla ja piirasid linna sisse. Ligemale aasta aega ei suutnud nad sundida linlasi alistuma, ehkki need, kes olid linna jäänud, pidid taluma kõiksugu vaevusi. Paraku ei suutnud ka frangid krahv Odoni (Eudes) juhtimisel piiramisrõngast purustada. Lõpuks pidas Karl Paks, kes ei lasknud end kõigutada Odoni meeleheitlikest palvetest saata abi, kõige lihtsamaks lahenduseks anda pariislastele korraldus lubada viikingite väel vabalt suunduda piki Seine’i Burgundiasse. Samuti oli Karl valmis maksma põhjalastele 700 naela hõbedat, mille pidi aga koguma Odon. Kuninga maine sai sellega nii hävitava hoobi, et ta kukutati 887. aastal ja troonile pääses Odon, keda peeti vapraks (ja reetmise ohvriks langenud) Pariisi kaitsjaks.

      Lääne-Frangi riigi104 valitsejana seisis Odon jätkuvalt silmitsi viikingiprobleemiga. 889. aastal ähvardasid nad taas Pariisi, kuid suuremat kahju aitas vältida viikingite suure väe hävitav lüüasaamine 891. aastal Dijle jõe ääres Leuveni lähedal Ida-Frangi kuninga Arnulfi käest ning järgnenud aastal puhkenud näljahäda, mis muutis raskeks moona hankimise. Need tagasilöögid veensid viikingipealik Hasteini, et teisel pool La Manche’i ootab teda ees parem saak (ehkki ta võttis rõõmuga vastu Odoni andamid), ning nii sõitis ta Inglismaale, kus sõdis neli aastat kogu maal.105

      Järgnenud kümmekonnal aastal kasvas aina surve Seine’i jõel, eriti väljavaate tõttu, et viikingitele alluv Bretagne asub oma piire Lääne-Prantsusmaal laiendama. Kui Rollo juhtimisel saabus uus viikingite vägi ja asus 911. aastal Chartres’i ümbruses rüüstama, eelistas Charles Lihtsameelne (kes oli tõusnud 898. aastal Odoni järel troonile106) neile mitte otse vastu astuda, vaid loovutada põhjalastele maad Seine’i ääres, milles hiljem sai Normandia hertsogiriik. Vastutasuks oli Rollo nõus tõkestama teiste viikingisalkade tee Frangi riiki.107

      Kogu selle aja vältel olid poliitiline nõrkus ja dünastilised tülid andnud viikingitele võimaluse algul rüüstata ilma märkimisväärset tsentraliseeritud vastupanu kohtamata ja seejärel end juba jõesuudmetesse püsivamalt sisse seada. Neile oli küll alati osutatud mõningat kohalikku vastupanu (näiteks 854. aastal kogusid Orléans’i ja Chartres’i piiskopid laevu ja mehi, mis aitas takistada esimese alade ründamist), aga dünastilised tülid ja kodusõda olid jätnud kaitsjad ilma tõhusast kuningavõimu toetusest ja juhtimisest, mistõttu viikingitel polnud raske leida rünnakuks sobivaid kohti. See, et neil peale Normandia ei õnnestunud oma algset edu muuta püsivaks okupatsiooniks, tulenes nii frankide vastupanu ägenemisest alates Charles Paljaspea kindlustustöödest kui ka Põhja-Inglismaal, Šotimaal, Iirimaal ja Normandias viikingitele alluvate territooriumide tekkimisest, mis tõmbasid ligi rohkelt väljarändajaid, kelle silmis pakkus nende kaasmaalaste tugevus neis piirkondades paremaid ja hõlpsamaid eduvõimalusi.

      Kui jätta välja Normandia (ja teataval määral Bretagne), ei jätnud viikingid endast Prantsusmaale märkimisväärseid jälgi. Suurem osa kloostreid, mida nad ründasid, elasid selle üle (ehkki Saint-Wandrille oli maha jäetud pärast hävitamist 852. aastal ja enne taasasutamist abt Maynard’i initsiatiivil 860. aastatel). Isegi linnad, mis said kõige rohkem kannatada, näiteks Quentovic ja Dorestad, püsisid veel mõnda aega pärast viikingite rünnakuid. Prantsuse keelde jõudsid mõned skandinaavia päritolu sõnad prantsusenormanni keele vahendusel, mis kujunes välja aastakümnete jooksul varasema kohaliku elanikkonna ja kolonisaatoritest skandinaavlaste suhtlemise käigus. Neiks on näiteks homard („homaar”, vanapõhja humarr), vague („laine”, vanapõhja vágr) ja quille („kiil”, vanapõhja kjölr). Arheoloogilisi tõendeid põhjalaste sõjakäikudest Frangi riigis on veel napimalt, peamiselt esindavad neid rikkalik naisematus Pîtres’is Normandias, kust on leitud nende stiilis sõlgi, esemed viikingite laagrist Péranis, Groix’ saare laevmatus ja veel mõned üksikud leiud, sealhulgas kirved, mida sissetungijad on jätnud endast maha paljudesse jõgedesse.108

      Esimene ala Euroopas, kus viikingid suutsid kehtestada poliitilise võimu – ja mis paradoksaalselt jäetakse sageli nende vallutustest kõneldes üldse mainimata –, oli Friisimaa. Põhjamere rannikul tänapäeva Hollandi ja Saksamaa territooriumil paikneva Friisimaa olid frangid hõivanud järk-järgult VIII sajandi vältel. Jõesuudmed ja maa lääneosa vallutati pärast friiside kuninga Radbodi surma 719. aastal. Ülejäänud maa hõivati tasapisi, enamik idaosast langes frankide kätte 734. aastal. Kui aga Karl Suur vallutas lõpuks 797. aastal naabruses asuva Saksimaa, jõudis Frangi riik otse Taani piiri äärde.

      Friisimaa, kus asusid võimsad kaubanduslikud keskused, empooriumid Quentovic ja Dorestad, oli mõistagi esimestele viikingitest rüüstajatele ahvatlev sihtmärk. Veel raskem oli vastu panna Karolingi valitsejate ahvatlusele destabiliseerida uute naabrite taanlaste siseolukorda, mida Ludwig Vaga hakkas tegema juba 814. aastal, võttes vastu aasta varem kodumaalt välja aetud Taani kuninga Harald Klaki ustavusvande. 815. aastal andis Ludwig korralduse alustada sissetungi eesmärgiga panna oma uus ja loodetavasti tänulik vasall tagasi troonile. Ehkki sõjakäik jäi ära, sai Harald frankide survel 819. aastal trooni tagasi. Seitse aastat hiljem sõitis Harald Ingelheimi end ristima – tema ristiisaks oli Ludwig ise, abikaasa ristiemaks aga keisrinna Judith –, kuid nii lähedased sidemed frankidega tekitasid kodumaal vastuseisu, nii et Harald aeti taas Taanist minema.

      Ristimiseks valmistumise käigus oli Ludwig andnud Haraldile lääniks Rüstringeni piirkonna Friisimaa kaugemas kirdeservas. Niisugune maa loovutamine Taani võimukandjale oli erakorraline sündmus, mis tähistas seitsekümmend aastat kestnud tsükli algust, mille vältel osa (ja mõnikord tervetki) Friisimaad valitsesid Karolingi valitsejate täielikul nõusolekul viikingipealikud. Haraldi nimi kaob seoses Rüstringeniga juba paar aastat hiljem, kuid ühele teisele Haraldile (kes peaaegu kindlasti ei olnud sama) andis 841. aastal maad Walchereni ümbruses Lothar I (kelle teenistuses oli Harald rüüstanud frangi alasid 830. aastatel Lothari venna Charles Paljaspea nõrgestamiseks).109

      Teine Harald suri 850. aastal, aga tema poeg Godfred (kes seni oli viibinud Taanis) jätkas Friisimaa laastamist koos onupoeg Rorikiga. Nende salgad hõivasid Dorestadi, mille Lothar andis СКАЧАТЬ