Põhjalaste raev: viikingite maailma lugu. Philip Parker

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ägedam vastupanu võttis paljudelt viikingilaevastike meestelt julguse ning üks suur rühm sõitiski üle La Manche’i, teine aga ületas Sigfrithi juhtimisel Iiri mere, kus nad ründasid Dublini viikingikuningat Sihtric Ivarssoni.143 Kohale jäänud viikingid ründasid pikemalt mõtlemata 895. aastal Londonit, mis aga lõppes sellega, et Wessexi fyrd ajas neid taga läbi kogu Mercia, kuni nad jäid Shropshire’is Bridgnorthi juures lõksu. Kuid see neli aastat kestnud sõjategevus ei lõppenud lahingu ega üldse vähegi kindlapiirilise sündmusega: viikingid valisid lihtsalt hajumise, nii et mõned liikusid Northumbriasse, mõned Ida-Angliasse, mõned aga (kelle kohta öeldi „rahatud”) naasid Frangi aladele.

      892. aasta viikingitest ründajad ei suutnud enne lahkumist põhjustada kaugeltki nii palju häda ja viletsust kui 864.–865. aasta Suur Vägi ning nende rünnakutele ei järgnenud vähegi ulatuslikumat sissetungi. Väiksema retke järel Wighti saarele, mis pani taas proovile inglaste uue laevastiku, võis Alfred kolm aastat nautida peaaegu täielikku rahu, kuni ta 899. aasta oktoobris suri. Viiekümneaastane mees oli pidanud viikingitega sõda üle poole elueast ning suutnud kõigest hoolimata pärandada pojale Edwardile riigi, mis oli palju turvalisem, kui keegi oleks osanud paarikümne aasta eest arvata.

      Danelaw oli aga endiselt viikingite käes. Kui päris täpne olla, siis seda sõna kaasajal ei kasutatud: Danelaw ilmub esimest korda seadustesse Æthelred II valitsemisajal (978–1016) ja tähendas sel ajal pigem omaette õiguskorraga ala Inglismaal kui poliitiliselt sõltumatut territooriumi. Pealegi pandi alles veel ligemale nelikümmend aastat hiljem, Edward Usutunnistaja valitsemisajal (1042–1066), paika Danelaw’ piirid: see koosnes Ida-Angliast, Ida-Midlandsist (üldjoontes ala, mida nimetati „viieks linnaks”) ja Northumbriast, niisiis umbes viieteistkümnest krahvkonnast ehk ligemale kolmandikust Inglismaast.144 Sel alal kestis viikingite võim kolmkümmend kuni seitsekümmend aastat.

      Palju on vaieldud selle üle, kui suur on õieti olnud põhjalaste panus piirkonna tavadesse (ja geenidesse) ning kui palju viikingeid sellele alale elama asus. Väga olulised on selles suhtes tõendid, mida pakuvad skandinaaviapärased kohanimed. Neid ei esine peaaegu üldse Danelaw’ alast lõunas ja isegi põhja pool on skandinaavia päritolu kohanimed jaotunud üpris ebaühtlaselt,145 olles tihedamalt koondunud Lincolnshire’i, Nottinghamshire’i ja Leicestershire’i krahvkonda. Omaette kobarat Cheshire’is Wirrali poolsaarel seletab Norra viikingite asustus, kes põgenesid sinna pärast Dublini langemist 902. aastal.

      Skandinaavia kohanimedest Inglismaal moodustavad kõige silmatorkavama kategooria nõndanimetatud Grimstoni hübriidid, milles on ühinenud inglise ja skandinaavia elemendid ja mis võivad tähistada inglise külasid, mille põhjalased üle võtsid. Nende hulka kuuluvad asulad, mille nimes esineb sufiks -thorpe (näiteks Grimsthorpe ja Mablethorpe), mis tuleneb arvatavasti vanapõhja sõnast thorp, mis tähendab väikest küla, ja sufiks -by (näiteks Grimsby), mis tuleneb vanapõhja sõnast by, mis tähendab samuti väikest küla või talu.146 Viimaseid on kõige rohkem: üle 850 kohanime lõpeb sufiksiga -by, neist üle poole asub Lincolnshire’i ja Yorkshire’i krahvkonnas.147 Püüdeid selgitada, kas need kohanimed näitavad, et Skandinaavia kolonistide lained asusid elama vallutatud aladele, või hoopis seda, et Taani sõjaline eliit võttis külad ja mõisad üle varasematelt anglosaksi ülikutelt, raskendab asjaolu, et mõnelgi juhul ilmuvad skandinaaviapärased kohanimed allikatesse alles XII sajandil. Mõnedki taanipärased kohanimed võisid käibele tulla pärast seda, kui Knud vallutas Inglismaa 1015. aastal.148 Enamasti võime aga ainult öelda, et asulal oli skandinaaviapärane nimi 1086. aasta Viimsepäevaraamatu (Domesday Survey) koostamise ajal, mis loetles põhjalikult suurema osa Inglismaa maavaldustest.149

      Viikingite mõju oli tõenäoliselt sügavam Yorkis, mida nad valitsesid ligikaudu üheksakümmend aastat alates esimesest vallutamisest 866. aastal kuni lõpliku kaotamiseni 954. aastal150 ja mis kujutas endast väikekuningriiki Inglismaa põhjaosas, mille sidemed Dubliniga olid vahetevahel nii tugevad, et jätsid mulje ühtsest viikingiriigist mõlemal pool Iiri merd. Põhjalaste asustuse tuumikalalt Coppergate’il („peekriseppade tänav”) on leitud ohtralt viikingiaja esemeid, mis on hästi säilinud Ouse’i jõe äärses niiskes pinnases, mis leostas hapniku ja võimaldas püsida orgaanilisel materjalil, näiteks nahal ja puidul. Leidude seas on nii peaaegu kõikjal viikingite maailma asulatest leitud luukamme kui ka maailma suurim koproliit (kivistunud väljaheide), aga ka väärtuslikumate esemete hulka kuuluvaid mõõku ja ehteid.151

      Päris viikingite võimu algusest Yorkis on vähe teada. Tundub, et pärast seda, kui põhjalased ajasid 872. aastal kuningas Egberti minema, oli võim linnas mitu aastat anglosaksi peapiiskopi Wulfhere käes. Viikingite võimu nõrkust Northumbrias toonitab veelgi Halfdani heitlik elukäik, kes „asustas” ala oma meestega 876. aastal, aeti aga peaaegu kohe maadelt põhja pool Tyne’i minema. Yorki „kuningas” polnud sugugi kindel ametikoht ning järgmine linna viikingist valitseja on Guthfrith, kes oli võimul umbes aastail 880 kuni 895 ja on maetud Yorki toomkirikusse, mis viitab sellele, et vähemalt osa viikingite eliidist võttis vastu ristiusu. Umbes alates 910. aastast hakkas Yorki rahapaja valmistama münte, millel puudus kuninga nimi – see oli tark tegu ajal, mil lahingute ja verevaenu tõttu vaheldusid valitsejad peaaegu monotoonse regulaarsusega ning selle asemel oli ühele poole kirjutatud „püha Peetruse raha” (Peetrus oli linna kaitsepühak), teisel pool aga kujutatud Thori vasarat.

      Kui Alfred Suur 899. aastal suri, paistis, et Danelaw ja eriti viikingite Yorki kuningriik jäävad alatiseks Inglise poliitika koostisosaks. Aga peaaegu kohe hakkasid arenema sündmused, mis panid selle kahtluse alla. Alfredi vanema venna Æthelredi lapsed olid alati kujutanud talle võimalikku ohtu: kuna nad olid pärimisel kõrvale jäetud, võis nende ümber koonduda rahulolematuid või mässulisi. Onu surma järel otsustas üks neist, Æthelwold, taotleda trooni sinna Alfredi tahtel kerkinud suure valitseja poja Edward Vanema käest. Ta hõivas Wimborne’i kuningamõisa Dorsetis, ei suutnud aga koguda piisavalt toetust, enne kui Edward astus koos kohaliku fyrd’iga tema vastu. Lootusetus vähemuses Æthelwoldil õnnestus siiski pimeduse varjus pageda.

      Ta jõudis Yorki, kus valiti nähtavasti viikingite kuningaks, kuigi on ka võimalik, et viimased tunnistasid puhtalt mugavusest Alfredi järglase ja „isandana” anglosaksi, keda nad võisid loota tõsta Wessexi nukuvalitsejaks. Æthelwoldi „valitsemine” paistab kokku langevat teiste Yorki viikingivalitsejate võimulolekuga, näiteks Sigfrithi (u 895–u 900) ja Knutiga (u 900–u 905),152 mis ei lase uskuda, et talle kuulus mingilgi moel võimutäius. Aga milline ka polnud Æthelwoldi täpne staatus, oli tema võim üürike, sest onupoeg Edward Vanem loobus Wessexit viimasel paarikümnel aastal üldiselt iseloomustanud kaitseseisundist ja alustas sõjakäike viikingite järkjärguliseks väljatõrjumiseks Ida-Angliast, „Viiest linnast” ja lõpuks lausa Yorkist endast. Edwardi positsioone tugevdas juba võimuajal sõlmitud abielu tema õe Æthelflædi ja Mercia ealdorman’i Æthelredi vahel. Pärast abikaasa surma 911. aastal sai Æthelflædist Mercia valitseja ning tema õhutusel tugevnes sisuline allumine Wessexile.

      902. aastal ületas Edward Danelaw’ piiri ja tappis onupoja Æthelwoldi ränkraskes Holme’i lahingus (Biggleswade’i lähedal Bedhordshire’is). Viikingid olid küll lahingut võitmas, aga valitseja langemine murdis nende võitlustahte. Edward oli vabanenud ohtlikust troonipretendendist, kuid see edu ei toonud kohe kaasa territooriumi laienemist, seda enam, et uute põhjalaste salkade saabumine maa kirdeossa pärast nende väljaajamist Dublinist samal aastal tugevdas Yorki viikingite ridu.

      Viikingite ebaõnn Iirimaal andis neile võimaluse õnne СКАЧАТЬ