Põhjalaste raev: viikingite maailma lugu. Philip Parker

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ütlevad need, kes räägivad meile raamatute põhjal, vanad targad, sealt alates, kui idast anglid ja saksid tulid üle laia mere, Britanniale suuna võtsid.160

      Ent kogu kuulsusest hoolimata päästis läänesakside võit Brunanburhi lahingus viikingite ohust pelgalt kaheks aastaks. 939. aastal asus Olaf taas purjede alla, saanud võib-olla julgust teatest Æthelstani surma (ja kaheksateistaastase Edmundi troonile tõusmise) kohta. Segaduste tõttu, mis peaaegu alati käisid kaasas uue valitseja võimulepääsemisega, ei olnud Olafil kuigi raske saada Yorki kuningaks. Järgmisel aastal hõivas tema vägi suurema osa „viiest linnast”, mida Edmund pidi tunnustama alandava lepinguga pärast valusat lüüasaamist Leicesteri lähedal.161 940. aastal tungis Olaf põhja, sügavale vanadele anglite aladele Lõuna-Šotimaal, ja jõudis välja Dunbarini. Tema surm 941. aastal ja sugulase Olaf Sihtricssoni (hüüdnimega Cuarán ehk Sandaal) võimule tõusmine andis Edmundile võimaluse veidi kaotatud pinda tagasi võita, eriti „viie linna” aladel. Viimaks sõlmisid kaks kuningat 943. aastal üsna samasuguse leppe Alfredi ja Guthrumi kuue aastakümne taguse leppega, mis määras kahe riigi piiriks Watlingi tee. Nagu viikingite ja Wessexi lepingutes juba peaaegu tavaks, võttis Olaf vastu ristiusu ja tema ristiisaks oli Edmund.

      Yorki olukorra muutis keerulisemaks konkureeriva viikingikuninga Rögnvald Gothrithssoni ilmumine, ehkki tema võim kestis ainult aasta (943–944), kelle ristiisaks oli üsna segadusseajavalt samuti Edmund. Aasta hiljem ajas Edmund mõlemad Yorkist välja ja juba teist korda kuue aasta jooksul hõivas läänesakside vägi põhjapoolse viikingiriigi pealinna. Edmund tapeti 946. aastal (tüli käigus, milles ta püüdis kaitsta oma õukondlast toda rünnanud mehe eest) ning tema surma ja vend Eadredi võimuletulekuga kaasnenud segaduses puhkes Yorkis nähtavasti lühiajaline mäss, mis tõi võimule linna viimase ja kuulsaima viikingist valitseja.

      Eirikit, kelle Yorki viikingid oma uueks kuningaks valisid, on tavaliselt samastatud Eirik Verekirvega, endise Norra kuningaga, kelle ebapopulaarne valitsemine (mille ajal ta tappis kaks oma venda) lõppes 936. aastal sunnitud lahtiütlemisega troonist. Tundub, et kaht Eirikit hakati samastama XII sajandil, kuid allikates pole kindlaid tõendeid, et nad tõepoolest olid üks ja sama isik (ühe teooria kohaselt oli Yorki viikingivalitseja järjekordne Ivar Konditu järeltulija162). Kui tegu oli Norra kuningaga, siis oli ta arvatavasti mõnda aega rüüstanud Šotimaa põhjapoolseid saari, enne kui sai kutse asuda Yorki kuninga kohale. Tema esimene võimuperiood (kui seda üldse oli163) jäi lühikeseks ning 947. aastaks oli Wessexi Eadred suutnud kehtestada oma võimu Northumbrias. Aasta hiljem õnnestus Eirikil kindlasti end juba Yorkis sisse seada, kuid skandinaavlasi alatasa kimbutanud erimeelsused Northumbria põhjalaste, nende Iiri kaasmaalaste ning Taanist või Norrast saabuvate viikingite (nagu Eirik ise) vahel takistasid taas stabiilsuse saavutamist.

      Hoolimata peapiiskop Wulfstani toetusest (mis lubab oletada, et Eiriki valitsemine polnud sugugi nii verine, kui lubaks oletada tema hüüdnimi) tõi Eadredi sissetung Northumbriasse 949. aastal kaasa Eiriki väljaajamise. Aga isegi siis klammerdusid yorklased oma sõltumatuse külge, ei tahtnud alluda Wessexile ja valisid uuesti kuningaks Olaf Cuaráni (kes oli vahepeal saanud ka Dublini kuningaks164). Olafi teine võimuaeg ei olnud sugugi parem kui esimene ja 952. aastal ajasid yorklased ta minema, eelistades taas Eirik Verekirvest.

      Eiriki teise (või kolmanda) võimuperioodi üksikasjad on hämarad. Pärast Eadredi järjekordset rünnakut põgenes Eirik 954. aastal põhja poole Šotimaale.

      Kuskil tee peal, kohas nimega Stainmoor, reetis teda Bamburgh’ valitseja Oswulf ning keegi „konsul” Maccus, Olafi poeg, tappis ta ära.165 Tollal seda muidugi ei teatud, aga Eirik jäi viimaseks Yorki viikingikuningaks ja ühtlasi viimaseks skandinaavlaseks, kes suutis Danelaw’ aladel vähegi suuremat võimu enda kätte koondada.166 950. aastatel tekitasid Walesis mõnda aega tublisti tüli Yorkist välja aetud viikingid, aga et Dublini viikingivalitsejate lootused rajada vägev angloiiri riik, kuhu kuuluks ka York, olid purunenud, muutusid edaspidi tähtsamaks viikingite asundused Mani saarel, sest nende abil sai hoida kontrolli all ühendusteid Iiri merel.

      Strateegilise asukoha ja läheduse tõttu Loode-Inglismaa, Edela-Šotimaa ja Põhja-Iirimaa rannikule oli Mani saar täiesti loogiline baas sellistele meresõitjatele nagu Dublini viikingid. Just sealt lähtudes suutsid viikingitest rüüstajad rajada 970.– 980. aastatel oma baasi Angleseyle Llanbedrgochi.167 Ometi pole sealsete viikingivalitsejate kohta mingeid märkmeid peale Worchesteri Florentiuse kroonikas esineva Maccuse, keda nimetatakse „paljude saarte kuningaks” ja kes võis olla Mani kuningas ning üks valitsejatest, kes vandus 973. aastal Chesteris truudust Wessexi Edgarile. Viikingite viibimine saarel peab kahtlemata olema varasem, sest vähemalt üks viikingite mündiaare on pärit aastaist 955–960.168 Mani kuningriigi kohta on väga vähe kirjalikke allikaid: leidub viide lahingule Mani lähedal 987. aastal ning sealsete põhjalaste võitlemisest Dublini Sihtrici poolel Clontarfi lahingus 1014. aastal.169 Järgmine kindel viide on Sitriuci poja Godredi surma kohta 1070. aastal ning tema poja Fingali tõusmise kohta Mani kuningaks, aga kummastki pole midagi rohkem teada. 1079. aastal vallutas saare Godred Crovan. Ta olevat jäänud ellu Stamford Bridge’i lahingus 1066. aastal170 ja kasutanud Mani saart baasina miniimpeeriumi rajamiseks, mis tema surma ajaks 1095. aastal ulatus Iirimaalegi, kus ta oli vallutanud Dublini ja Leinsteri. Kui 1098. aastal jõudis saarele Norra kuningas Magnus Paljasjalg, leidis ta eest pärilussõjast kurnatud maa, mis sealtpeale oli tihedalt seotud Norra krooniga (ehkki saarel valitses oma kuningas), enne kui see 1266. aastal läks üle Šotimaa valitsejale.

      Kuigi X sajandil ei ole Mani viikingeid kirjalikes allikates peaaegu mainitud, on saarelt leitud siiski mitmeid viikingiaja hauakääpaid. Üks neist, Balladoole’i kääbas, sisaldas laevmatust. Teine, Ballateare’i kääbas, võis sisaldada võib-olla ainukest tõendit inimohvri kohta viikingiaja Briti saartel:171 naiseluustik, mille kolbas oli siledate servadega avaus. Balladoole’i ja Knock y Doone’i matuses leiti metssea luid, mis osutab riitusele, mis oli Briti saarte viikingihaudades haruldane, kuid üpris levinud Skandinaavias. See võib omakorda osutada püsistunud asunikule, mitte vastsele sisserändajale.172 Tundub, et ristiusk oli Mani viikingite seas tuntud juba X sajandil, millele viitavad mitmed kenasti nikerdatud ristid, millest paljude ornament on skandinaavialik (ja mõnel juhul sisaldab ruunikirja). Võib-olla varaseimal neist, mis on leitud Kirk Michaelist, kiitleb ruunilõikaja Gaut viikingitele tüüpiliselt, et tema „tegi selle ja kõik Manil”, niisiis on valmistanud kõik Mani ristid. Ristide ikonograafia annab tunnistust segaasustusest: näiteks on ühel ristil173 ühe külje peal Odin, kelle jalg on surutud hunt Fenriri hammaste vahele,174 teisel küljel aga Kristus.

      Kõige selgemini tajutav jälg viikingiajast Manil on saare parlament Tynwald, mille kohta väidetakse, et tegu on maailma vanima järjepidevalt tegutseva parlamendiga.175 Seda mainitakse esimest korda 1237. aastal sõnaga tingualla (lähedane islandi nimega Þingvellir ehk saareriigi keskaegse esinduskogu asukohaga) ja praegu tähistab seda mitmeastmeline küngas, mis on alt umbes 25-meetrise ümbermõõduga ja üle 3,5 meetri kõrge. Veel tänapäevalgi istub asekuberner (kuninganna kohapealne esindaja) kõrgeimal tasandil ning temast allpool ümber piiskop, vaimulikud ja esinduskogu liikmed, mis meenutab aega, mil siin käis koos tõeline põhjalaste esinduskogu.

      Mani asustusest märksa püsivamate tagajärgedega oli viikingite asumine Šotimaale, СКАЧАТЬ