Põhjalaste raev: viikingite maailma lugu. Philip Parker

Чтение книги онлайн.

      Kaan 3 Viikingid Frangi riigis ja Friisimaal

      2

      Röövretkedest asundusteni: viikingid Prantsusmaal, Britannias ja Iirimaal 840-950

      Ligikaudu neljakümne aasta jooksul pärast esimesi rünnakuid Inglismaal, Šotimaal, Iirimaal ja Prantsusmaal jäid viikingite rüüsteretked üksikjuhtumiteks, mis laastasid omajagu rannikualasid, aga ei kujutanud veel surmaohtu nende taga seisvatele riikidele. Alles Frangi riigis alates 830. aastatest süvenev poliitiline ebastabiilsus andis viikingitele võimaluse tõusta lihtsalt tülitekitajatest ohuks, mis ähvardas mõnda aega lausa segi paisata kogu Loode-Euroopa poliitilise korra.

      Katalüsaatoriks sai Frangi kuninga Ludwig Vaga surm 840. aastal. Järglustüli kehutas tema kolm poega – Lothar, Ludwig Sakslane ja Charles Paljaspea – ning pojapoja Pippin II ägedasse kodusõtta, mis purustas Karolingide impeeriumi ühtsuse ja pakkus viikingitest rüüstajatele soodsaid võimalusi. Selleks ajaks, kui tülihimulised järglased suutsid 843. aasta juulis Verdunis kokkuleppe sõlmida (mis jättis riigi lääneosa Charlesile, alad Reinist idas Ludwigile ja riigi keskosa Lotharile, eirates Pippini taotlusi Akvitaaniale),85 olid viikingid juba rünnakule asunud.

      Lothar nägi kirdes vajadust luua kaitseks puhvertsoon, milleks andis taani sõjapealiku Haraldi käsutusse Walchereni saare Scheldti suudmes. Charles Paljaspea aladel kannatasid Rouen ja Saint-Wandrille’i klooster rüüsteretkede käes 841. aastal ja juba järgmisel aastal tabasid need Quentovici (mida oli mitu korda rünnatud ka aastail 834–838) ja Nantes’i. Viimase puhul alustasid viikingid rünnakut linnale kirikupühal jaanipäeval (24. juuni), mis pani aluse hiljem tuntuks saanud mustrile: linnu rünnati ajal, mil viikingid teadsid, et seal leidub rohkelt palverändureid ja kaubitsejaid, mis suurendas võimalusi hankida orje ja hõlpsasti transporditavat saaki.

      Saint-Wandrille’i mungad olid kui tuleviku ettekuulutajad, kui andsid viikingitele 26 naela hõbedat, et säästa kloostrit rüüstamisest ja osta vabaks 68 pantvangi. Kui frangid olid lootnud, et see taktika lõpetab rüüsteretked ega tõmba ligi veel rohkem vaenulikke jõude, pidid nad – nagu anglosaksid sadakond aastat hiljem – kibedalt pettuma. Retkede halastamatu tempo kajastub kirikukroonikate lehekülgedel. Noirmoutier’ Ermentarius (kelle kloostrit tabasid rünnakud korduvalt) võttis levinud meeleheite nii kokku:

      Poole sajandi vältel, aastail 841–892, ei möödunud vaevalt aastatki, mil mõnda Frangi riigi osa poleks tabanud suurem viikingite rünnak. Need koondusid peamiselt kolme rühma vastavalt Loire’i, Seine’i ja Somme’i jõgikondadele, mis andsid põhjalastele ühtaegu võimaluse kergesti põgeneda merele ning tungida sügavale sisemaale, et rünnata linnu, mis seni olid võinud pidada end laevarünnakute eest kaitstuks.87 Eriti rängad olid rünnakud Charles Paljaspea läänepoolses riigis, millel oli pikk avatud rannajoon. Frankide kaitsevõimet nõrgestasid samal ajal nii Ludwig Vaga poegade lakkamatu tülitsemine kui ka Frangi riigi kildkondade komme mõnigi kord viikingeid enda eest sõdima palgata. 857. aastal jõudis Akvitaania Pippin II88 isegi nii kaugele, et ütles lahti ristiusust ja liitus Loire’i viikingitega. Tema pühendumust lapsepõlvest omasele religioonile võis tublisti vähendada sunnitud viibimine kloostris pärast seda, kui vend Charles oli lasknud ta 852. aastal vägisi mungaks pühitseda.89 Pippini usust lahtiütlemine lõppes halvasti: 864. aastal langes ta „triki abil” Poitou krahvi Ranulfi kätte, kes andis ta üle Charles Paljaspeale, kes laskis Pippini ristiusu reetjana surma mõista ja hukata. Sama ohtlik oli 865. aastal Bretagne’i valitseja Salomoni ühinemine Taani viikingi Hasteiniga, kellega koos nad ründasid Maine’i ja Touraine’i, ähvardades niimoodi avada veel ühe rinde niigi kõikjal surve alla sattunud Frangi kuninga vastu.90

      Seni olid viikingite rüüsteretked piirdunud rannikualade ja kloostritega (näiteks 841 Saint-Wandrille’i ründamine), mis tekitas küll palju muret, kuid 845. aastal seilasid nad piki Seine’i Pariisi alla ja ründasid esimest korda sedagi linna. Selle Ragnari91 juhitud väe ilmumine sundis franke arvama, et neid karistatakse oma pattude eest samamoodi, nagu Jumal oli karistanud Iisraeli hõime. Charles ja frangi kaitsjad põgenesid paanikas Saint-Denis’ kloostrisse, ajendades viikingeid pooma 111 vangi otse kuninga silme all. Pealinna päästis täielikust laastamisest ainult düsenteeriahoog, mis tabas ka paljusid ründajaid. Siiski oli Charles sunnitud maksma viikingitele suurt andamit, et need lahkuksid. Frangid leidsid teatavat rahuldust Jumala kättemaksus Ragnarile – vähemalt nägi seda nii Saint-Germaini „Translatio”92 autor –, kes olevat tagasipöördumise järel Taani СКАЧАТЬ