Põhjalaste raev: viikingite maailma lugu. Philip Parker

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Wessexi valitseja Alfred Suur purustas võimsa viikingite väe, langenud „palju tuhandeid”, 991. aastal Maldoni lahingus aga „sadu”. Mõnikord on meie käsutuses näiliselt märksa täpsemad arvud, näiteks 896. aastal langenud Poole’i lahingus 120 viikingit, ehkki see arv on kõige tõenäolisemalt saadud lihtsalt arvestusega, et igal kuuel ründaval laeval oli kakskümmend meest. See, et samas lahingus sai surma 62 inglast, on arvatavasti tõele palju lähemal.58

      Nii palju kui lahingutes üldse taktikat kasutati, olid viikingid tuntud petlike põgenemiste ja varitsuste poolest, vahetevahel kasutasid nad aga ka kiilukujulist lahingurivi, nõndanimetatud seanina (svínfylking), mis lubas jõulise pealetungiga hõlpsamalt vastase kilbimüürist läbi murda. Üks spetsiaalne viikingisõdalaste rühm, kes täielikult eiras igasugust kindlat taktikat, olid berserkid, keda nimetati nõnda karunahast vammuse pärast, mis asendas neil turvist (samuti kutsuti neid ulfhednar’iks ehk hundinahkseks). Niimoodi kaitsetult võitlemine on ilmsesti germaani rahvaste vana komme, sest seda mainib juba I sajandil pKr Rooma ajaloolane Tacitus, kes kõneleb alasti noormeeste tantsust mõõkade ja odadega. Ainult kiivrit ja vööd kandvat noorukit võib aga näha kiivril, mis on leitud Rootsi VII sajandi kalmest Valsgärdes.

      Lahingumöllus tabas berserke omamoodi hullus, mis olevat andnud neile üleloomuliku jõu. Võitluspalavikku sattudes ei olevat nad enam tundnud valu. Väljaspool saagasid leidub siiski väga vähe tõendeid berserkide olemasolu kohta ja pole välistatud, et neist loodi lugusid ainult selleks, et hirmutada viikingisõdalaste tulevasi vastaseid. Tasub märkida, et Islandil võidi berserkid lindpriiks kuulutada ning ka lahingus poleks selline rivi lõhkuv käitumine tulnud tegelikult sugugi kasuks.59

      Viikingitega kaasas käivat ägeduse mainet võib pidada mõneti suhteliseks. Kahtlemata vapustasid nad munkadest kroonikuid hingepõhjani, kui ei ilmutanud vähimatki austust kristlaste pühakodade suhtes, aga vaid vähesed neile süüks pandavad mõrvad, inimröövid või põletamised suudavad võrrelda näiteks Frangi kuninga Karl Suure tegudega, kes 782. aastal mõrvas 4500 saksi paganat kättemaksuks selle eest, et nad olid hakanud vastu tema katsele sundida neile ristiusku peale.60 Ida-Anglia kuninga Edmundi tapmine teda vibulaskjate märklauana kasutades ning Canterbury peapiiskopi Ælfheahi tapmine härjakontidega surnuks peksmise läbi annavad märku viikingiühiskonna tavapärase vägivalla tasemest, aga mitte erakordsest jõhkrusest. Palju vapustavam on nõndanimetatud verikotkas ehk komme rebida ohvri rinnakorv lõhki, kiskuda ribid laiali, tõmmata kopsud välja ning lasta neil siis lebada ribide peal nagu kotkatiivad. Seda piinarohket ja verist hukkamisviisi mainib esimest korda „Knútsdrápa”, Sighvat Þórðarsoni kuningas Knudi kiituseks loodud skaldipoeem XI sajandi alguses, seoses Northumbria kuninga Ælle surmaga, kuigi pole välistatud, et tegu võib olla segadusega, mida põhjustasid saagades mainitud kotkad, kes tiirlesid lahinguvälja kohal, oodates võimalust ampsata tükk langenute liha.61

      Strateegilisemal tasandil jääb mulje, et IX sajandi alguse viikingiretked polnud midagi muud kui eriti äge piraatluse vorm, mille planeerimine piirdus suuresti vaid teadmisega rikastest ja vähekaitstud kohtadest, kusjuures seda teavet saadi tihtipeale varasematelt retkedelt. Kui uudised ründajate edust levisid, tõmbas oodatav saak ligi aina rohkem himulisi, mida ainult kiirendasid altkäemaksud, mida maksid viikingitest lahtisaamiseks 850. aastatel Prantsusmaa kuningas Charles Paljaspea ja 1000. aasta paiku Wessexi valitseja Æthelred Nõutu.

      Viikingiretkede üks eripärasemaid tunnuseid oli eelis, mida andis meretranspordi kasutamine, mis võimaldas jõuda väga paljude sihtmärkideni ning kiiresti lahkuda röövsaagiga. Maismaal liikumiseks varustasid viikingid end hobustega, mis tagasid samasuguse mobiilsuse nagu paadid merel. Pikemate sõjakäikude taga seisis aga otsus jääda ületalve kohale, elada kuude kaupa karmi kliimaga meretagustes maades, mitte aga naasta meresõiduhooaja lõppedes koju. Talvitumiskohtadest kujunesid sillapead, kust tungida saaki tõotavatele aladele. Algul olid neiks rannikulähedased saared või rannaalad, mis olid vähemalt osaliselt ülejäänud maismaast jõega eraldatud, näiteks Noirmoutier’ saar Prantsusmaal või Sheppey saar Kentis (kus viikingid talvitusid esimest korda 850. aastal). Kevadel jagunesid viikingid väiksemateks röövsalkadeks, kel oli hõlpsam end ülal pidada, aga kes viibisid siiski üksteisele piisavalt lähedal, et vajaduse korral taas koguneda, kui vastu juhtus astuma vähegi organiseeritum jõud. Nad kasutasid samuti ära olemasolevaid kindlusi (näiteks vana Rooma forti Chesteris) ja kus sellist polnud, ehitasid ise muldkindlustuse, näiteks Reptonis Derbyshires, või lausa midagi suuremat, näiteks Iirimaal alates 840. aastatest rajatud longphort’id ehk kindlustatud sadamaalad.

      Viikingite rüüstesalkade ja sõjavägede suurus varieerus tohutult, alates kolmest laevast, mis tähistasid viikingiaja algust Inglismaal Portlandi rüüstamisega Dorsetis Wessexi Beorhtrici valitsemisajal (786–802),62 ja lahingust, mida mainib „Anglosaksi kroonika” 897. aastal,63 milles osalenud kõigest kuus laeva, kuni sadadest laevadest koosnevate armaadadeni, millest kõneldakse X sajandil. Väärib märkimist, et VII sajandi Wessexi kuninga Ine seadustes oli kirjas, et meesterühma, milles oli üle kolmekümne viie liikme, nimetati here’ks ehk sama sõnaga, mida kasutati enamasti viikingite rüüstesalkade kohta, mistõttu enamik neist vaevalt väärib sõna „armee”, mida nende kohta sageli tarvitatakse.

      „Anglosaksi kroonika” mainib (pisut kaheldava) täpsusega hiilates IX sajandil kaheteistkümne laevastiku suurust, millest kaheksa koosnesid kuni 35 laevast. Sõltuvalt meeste konkreetsest arvust alusel tähendab see maksimaalselt 1000–1750-mehelist jõudu. Prantsusmaal ilmunud 843. aastal Loire’ile 67 laevast koosnev vägi, 853. aastal aga panid rüüstajad välja lausa 105 alust, mis võimaldas neil koondada hiiglasliku väe, mis ründas 885.–886. aastal Pariisi (sellesse olevat kuulunud koguni 700 laeva). Kui arvestada, et maksimaalselt mahtus laevale 50 sõjameest, siis tähendaks see 35 000-mehelist väge (ja isegi kui võtta aluseks palju mõõdukam 30 meest laeval, koosnenuks vägi 21 000 viikingist), mistõttu laevastiku suurusega on peaaegu kindlasti liialdatud. Nii üüratud arvud (ja isegi väiksemad ümmargused arvud, nagu 100 või 200 laeva) on tõenäoliselt lihtsalt kroonikute viis osutada väga suurele arvule, ilma et nad oleksid isegi taotlenud selle juures täpsust. Nõndanimetatud Suures Väes, mis tungis 892. aastal Frangi riigi aladelt Inglismaale,64 olnud 250 laeva, aga et „Anglosaksi kroonika” lisab, et laevadel toodi kohale ka hobused, võis väe suurus tegelikult olla kõigest 1000 meest.65

      Selge on aga see, et rüüsteretkede ulatus ajas kasvas ja ründajate arv jõudis XI sajandi suurte Inglise retkede ajaks peaaegu kindlasti mitme tuhande sõjameheni. Viikingite edu taga võib suurel määral näha asjaolu, et isegi kui nende vägi oli väiksem, suutsid nad aastate kaupa püsida ühtse jõuna koos, samal ajal kui nende vastased Frangi riigis, Iirimaal, Šotimaal ja anglosaksi kuningriikides Inglismaal sõltusid kuninga kaaskondlaste väikesest tuumikust, kes panid välja sageli kehva väljaõppega irregulaarväe (näiteks anglosaksi fyrd), mida ei olnud võimalik kuigi kaua koos hoida.

      Meie allikad kõnelevad üpris palju sellest, millal viikingid saabusid, kus nad ründasid, kuidas võitlesid, isegi nende päritolualade ühiskondlikust iseloomust ja arengust. Ent nad ei ütle meile, miks see ühiskond, mis seni oli arenenud suhtelises eraldatuses kaugel Põhja-Euroopas, hakkas nii ootamatult ette võtma ülemereretki ja veel nii suurel määral ja hulgal. See on arvatavasti kogu viikingiaja võtmeküsimus (koos sellega, miks need retked umbes 200 aastat hiljem peaaegu sama järsult katkesid).

      Üks teooria väidab, et viikingieelse ajastu Skandinaaviat iseloomustas nii suur rahvastikutihedus, et see tõi kaasa võitluse ressursside pärast ja ägedad sõjad. Kui lõpuks võitles liiga palju mehi liiga väheste ressursside pärast, suundus vägivald hoopis välismaiste ahvatlevate sihtmärkide pihta. Leidub СКАЧАТЬ