Pikkmarss. Stephen Baxter

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ üks põhjustest, miks Sally polnud aastaid siia lähedussegi tulnud. Ja miks tal oli raske teha ainsatki sammu kompleksi poole, justkui oleks tal mingi foobia. Ta mõtiskles selle üle, et Joshua Valienté saaks sellises olukorras paremini hakkama. Viimasel ajal tundus, et vana hea Joshua tunneb end sellistes mõõdukalt ülerahvastatud kohtades juba üsna koduselt, Sally oli aga endiselt erak ja paadunud misantroop.

      Kuid siia oli Sally kutsunud tema isa ja teda ei muudaks miski ei paremaks ega halvemaks. Willis Linsay, vana hea paps, kes mõtles välja sammuri, vidina, mis tundus olevat varastatud otse Pandora laekast, et see siis pahaaimamatu maailma peale lahti lasta. Just selline paps oligi – läbinisti nokitseja. Kui selliseid muidu ei leia, tuleb lihtsalt minna sinnapoole, kust kostavad plahvatused ja kiirabiautode huilgamine…

      Ja just siis, kui Sally seisis, tahtmata edasi astuda, kõikudes kahevahel, kõheldes, tuligi tema isa välja, sammus kompleksist julgelt välja talle vastu. Kuidas ta teadis, et Sally on kohal? Aga loomulikult ta teadis.

      Ta oli Sallyst pikem – Sally oli alati olnud nii jumelt kui kehakujult rohkem emasse – ja kõhnem kui kunagi varem, justkui oleks ta kokku pandud ainult kõõlustest ja luudest. Tundus, et pärast Sally ema surma oli isa aastaid elanud ainult brändist, kartulitest ja magusast.

      Lähemale jõudes aeglustas isa sammu. Siis jäid nad valvsalt seisma ja teineteist silmitsema.

      „Sa siis tulid.”

      „Mida sa tahad, isa?”

      Isa naeratas laialt, tema näole tekkis kergelt hullumeelne ilme, mida Sally mäletas liigagi hästi. „Vana hea Sally. Kohe asja juurde, mis?”

      „Kas mul on üldse mõtet küsida, mida sa oled teinud… nojah, juba Sammupäevast peale, kui sa maailma pahupidi pöörasid?”

      „Ma tegelesin igasugu projektidega,” pomises isa. „Sa ju tead mind. Sa ei saaks neist aru või need ei huvitaks sind. Piisab sellest, kui öelda, et need kõik olid ühiskonna hüvanguks.”

      „Sinu arvates.”

      „Minu arvates.”

      „Kas sa kutsusid minu ka siia mingi uue projekti pärast?”

      „Siia?” Willis laskis pilgul üle GapSpace’i kompleksi käia. „See on ainult vahejaam teel lõppsihtkohta.”

      „Ja kus see lõppsihtkoht on?”

      Willis Linsay ütles lihtsalt: „Pikkmarss.”

      Sally Linsay oli hämmastumisega harjunud. Ta oli kasvanud üles astudes ja juba lapsena käinud lugematutes võõrastes maailmades. Kuid kui tema isa ütles need sõnad, tundis ta ikkagi, kuidas maailm tema ümber lööb keerlema.

      Kompleksi väravas tuli neile vastu mees, keda Sally isa tutvustas kui Al Raupi. Tema pea oli paljaks aetud, kuid lõual võrsus tihe must habe, nii et Sallyle jäi kummaline mulje, nagu oleks mehe pea ümber keeratud, võttes teljeks tema nösunina, ja siis tagurpidi jälle otsa pandud. Tal olid jalas lühikesed lõuendist püksid ja räämas tossud, ilma sokkideta, seljas aga oli tal must T-särk, mis oli tema vatsa varjamiseks liiga väike ja millel oli kulunud kild:

MILLINE MEES!

      Mehe vanus võis jääda ükskõik kuhu kolme- ja viiekümne vahele.

      Ta sirutas käe. „Mind võib kutsuda Ttt-ks.” Tõh-tõh-tõhiks.

      Sally ei teinud pakutud käest väljagi. „Tere, Al Raup.”

      Willis kergitas kulmu. „Ära õelutse, Sally.”

      „Tule, ma näitan sulle oma valdusi…”

      Raup viis nad turvaväravatest läbi ja nad astusid kompleksi territooriumile. Sally kuulis raskeveokite urinat, tundis tellisetolmu ja märja betooni lõhna ning nägi hiiglasuuri kraanasid, mis kõrgusid maasse tehtud aukude kohal. Ringi liikusid kollaste kiivritega töölised. Mõnes kohas olid sildid „Ettevaatust, radioaktiivne kiirgus!”, mida viimati, kui ta siin käis, veel ei olnud. Võib-olla töötatakse siin välja tuumakütusega rakette?

      Talle hakkas silma ka seltskond trolle, kes töötasid segumasina juures ja paistsid üsna rõõmsad. Kui võrrelda sellega, kui palju Sally hoolis loomadest, läksid inimesed ja tehnika talle üsna vähe korda.

      „Niisiis,” lausus Raup, „tere tulemas Nohikute Neemele, marsonaudid!”

      „Sa oled täpselt selline nagu need, kes töötasid siin siis, kui ma viimati siin käisin,” heitis Sally.

      „Õigus muidugi. Siis, kui te need trollid ära varastasite.”

      „Siis, kui me nad vabastasime. Rõõm näha, et teiesugused pole välja surnud, kui suurfirmad selle koha üle võtsid.”

      Raup rehmas lihava käega. „Aga meie, nohikud, olime siin ju enne! Meie nuputasime välja põhimõtted, kuidas Tühikut kasutada, meie alustasime Telliskuu ehitamist ja saatsime prooviks välja paar raketti, ammu enne, kui keegi märkas, et me üldse siin oleme.” Raup rääkis tavalise ameerika aktsendiga, aga pingutatult, ülespuhutult, venitades täishäälikuid ja hääldades kaashäälikuid rõhutatud täpsusega. Sallyle jäi veider mulje, nagu oleks Raup kõike, mida ta ütleb, juba harjutanud, juhuks, kui talle peaks kunagi tekkima kuulajaskond, kelle peal seda kasutada. „Me pole lihtsameelsed. Me patenteerisime üht-teist. Kuid tegelikult polnudki suurfirmade omadel mingit tahtmist meil nahka üle kõrvade tõmmata. Lihtsam oli meid ära osta: nende jaoks olime suhteliselt odavad ja meil olid olemas vajalikud teadmised.” Ta irvitas. „Meie, GapSpace’i asutajad, oleme kõik dollarimiljonärid. Päris lahe, mis?”

      Sallyl polnud sellest sooja ega külma, ta laskis Raupi kelkimise ühest kõrvast sisse ja teisest välja.

      Koletislike mõõtmetega tööstushoonete vahel laiutasid elukvartalid, baarid, seal oli üks hotell, kino, palju kasiinosid ja mängupõrguid ning ka kahtlasemaid asutusi, mis võisid olla stripibaarid või lõbumajad. Sally märkas, et seal oli ka tagasihoidlik kabel, mis paistis olevat ehitatud kohalikust tammepuust, ja madala kivimüüri taga oli väike kalmistu: meeldetuletus, et kosmoses reisimine on ka siin ohtlik amet.

      „Ma näen, et teil on oma dollarite kulutamiseks enam kui küllalt võimalusi.”

      „Tõsi ta on. See meenutab mõnda Vana Lääne kaevanduslinna,” vastas Raup. „Või siis naftapuurimisasulat. Või isegi Hollywoodi selle algusaastatel, kui natuke glamuursemat võrdlust otsida. Praegu tuleb siin üsna ettevaatlik olla.”

      „Ta peab silmas seda, et siin on olemas organiseeritud kuritegevus,” pomises Willis. „Sellised kohad meelitavad seda alati ligi. Siin on olnud juba paar mõrva, mänguvõlgade ja muu sellise pärast. Mõnikord visatakse ohver lihtsalt ilma skafandri ja sammurita Tühikusse. „Tähtedele söödaks”, nagu siin öeldakse. Sellepärast ongi siin nüüd nii palju turvamehi: nad hoiavad kriminaalsel elemendil silma peal ja kaitsevad kompleksi sabotööride eest.”

      Raup pistis: „Aga siin on ikkagi lahe.”

      Sally laskis ka selle märkuse kõrvust mööda.

      Nad jõudsid kompleksi südamesse ja astusid mööda peatänavat, mida ääristasid uhiuued kontorihooned. Betoon oli kiiskavvalge, ainsagi plekita. Raup viis nad madalasse, kuid uhkeldavasse hoonesse, mille ukse kõrval oli pronksist silt: „ROBERT A. HEINLEINI AUDITOORIUM”3. Uste taga oli rahvamurd ja Raup pidi СКАЧАТЬ